Suletud kirst. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ su maailm kellegi teise omaga kokku; mitte miski ja mitte keegi ei trüginud sind ega viibinud alatasa su lähedal, nagu see oli linnas. Polnud siis tegelikult ime, et leedi Playford ei teadnud midagi sellest, kuidas politseinikud asju ajasid.

      Hingates sisse puhtamat õhku kui kunagi varem oma elus, leidsin end lootmast, et mul on küllakutse põhjuste suhtes õigus. Mõtlesin, et võimaluse korral soovitaksin ma meelsasti, et pisut realismi tuleks leedi Playfordi raamatutele oluliselt kasuks. Ehk võiksid Shrimp Seddon ja tema kamp järgmises raamatus kaastööd teha asjatundlikumate politseinikega…

      Lillieoaki peauks avanes. Ülemteener silmitses mind. Ta oli keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega, tal olid hõrenevad hallid juuksed ning palju kortse ja vagusid silmade ümber, ent mitte mujal. Nii jäi mulje, nagu oleksid vanema mehe silmad pistetud märksa noorema mehe näkku.

      Ülemteenri ilme oli veelgi veidram. Jäi mulje, nagu peaks ta edastama eluliselt tähtsat teavet, et kaitsta mind mingi õnnetuse eest, kuid ei saa seda teha, sest asi on äärmiselt delikaatne.

      Ootasin, et ta tutvustaks ennast või kutsuks mind majja astuma. Ta ei teinud kumbagi. Lõpuks ma ütlesin: „Mu nimi on Edward Catchpool. Ma saabusin just Inglismaalt. Ma usun, et leedi Playford ootab mind.”

      Mu kohvrid olid mu jalgade juures maas. Ta vaatas neid, siis vaatas üle õla; ta kordas seda veel kaks korda. Ühtegi sõna ta seejuures kuuldavale ei toonud.

      Viimaks ta ütles: „Ma lasen teie asjad teie tuppa viia, sir.”

      „Tänan.” Kortsutasin kulmu. See oli tõesti väga iseäralik – ma kardan, et märksa enam, kui ma kirjeldada suudan. Kuigi ülemteenri lause oli täiesti tavaline, suutis ta jätta mulje, et märksa enam jäi ütlemata – umbes nagu: „Ma kardan, et olukorda arvestades on see kõik, mida ma teile öelda saan.”

      „Kas on veel midagi?” küsisin.

      Ta nägu tõmbus pingule. „Üks leedi Playfordi… külalistest ootab teid võõrastetoas, sir.”

      „Veel üks?” Olin arvanud, et olen ainus külaline.

      Minu küsimus näis temas vastikust tekitavat. Ma ei näinud sellel mingit põhjust ja kaalusin, kas mitte lubada oma kärsitusel välja paista, kui kuulsin majast ukse avanemist ja häält, mille ma ära tundsin. „Catchpool! Mon cher ami!”

      „Poirot?” hõikasin. „Kas see on Hercule Poirot?” küsisin ülemteenrilt. Lükkasin ukse lahti ja astusin majja, olles juba väsinud külma käes ootamast, kuni mind sisse kutsutakse. Nägin kaunist kahhelkivist põrandat, milletaolisi võib kohata paleedes, suurejoonelist puutreppi, liiga paljusid uksi ja koridore, et neid esimesel pilgul meelde jätta, kappkella ja ühel seinal hirve pead. Vaene loom näis naeratavat ja ma naeratasin vastu. Kuigi surnud ja kehast eraldatud, oli hirve pea külalislahkem kui ülemteener.

      „Catchpool!” Jälle sama hääl.

      „Kuulge, kas Hercule Poirot on siin?” küsisin tungivamalt.

      Sel korral vastas ülemteener tõrksa noogutusega ja hetk hiljem ilmus belglane enda kohta kiire sammuga nähtavale. Pidin tahtmatult muhelema, nähes munakujulist pead ja läikivaid kingi, mis olid nii tuttavad, nagu muidugi ka tema eripärased vuntsid.

      „Catchpool! Mul on hea meel näha, et teiegi olete siin!”

      „Ma tahtsin teile just sama öelda. Muide, kas see olite teie, kes tahtis mind võõrastetoas näha?”

      „Jah, jah. See olin mina.”

      „Nii ma arvasin. Hästi, siis te saate mulle teed juhatada. Mis siin üldse toimub? Kas midagi on juhtunud?”

      „Juhtunud? Ei. Mis peaks olema juhtunud?”

      „Noh…” Pöörasin ringi. Me olime Poirot’ga kahekesi ja mu kohvrid olid kadunud. „Ülemteenri ettevaatlik käitumine pani mu kahtlema, kas…”

      „Ah jah, Hatton. Ärge pöörake talle tähelepanu, Catchpool. Tema käitumisel, nagu te seda nimetate, pole mingit põhjust. Tal on lihtsalt selline iseloom.”

      „Kas te olete kindel? Iseloomu kohta on see kuidagi imelik.”

      „Oui. Leedi Playford rääkis mulle temast – õige varsti pärast seda, kui ma pärastlõunal saabusin. Ma küsisin temalt samu asju mida teie minult, mõeldes, et midagi on juhtunud, kuid ülemteener leiab, et tal pole sobiv sellest rääkida. Leedi Playford ütles, et Hatton on selliseks muutunud oma pika teenistuse tõttu. Ta on näinud nii paljusid asju, mida tal poleks sünnis mainida, ja nüüd, ütles leedi Playford mulle, eelistab ta öelda nii vähe kui võimalik. Leedi jaoks on see samuti häiriv. „Ta ei jaga isegi kõige elementaarsemat teavet – mis kell serveeritakse õhtusööki? millal meile sütt tuuakse? –, käitumata seejuures nii, nagu püüaksin ma temalt välja pigistada hoolikalt hoitud ja plahvatusohtlikku perekonnasaladust,” kurtis ta mulle. „Ta on kaotanud selle hindamisoskuse, mis tal kunagi oli, ning pole nüüd võimeline valima pöörase taktituse ja täieliku vaikimise vahel.””

      „Miks pole leedi siis uut ülemteenrit palganud?”

      „See on samuti küsimus, mille ma esitasin. Me mõtleme ühteviisi, teie ja mina.”

      „Ja kas ta andis teile ka vastuse?”

      „Teda paelub Hattoni isikuomaduste muutumise jälgimine ja ta tahab näha, milliseks kujunevad tema harjumused tulevikus.”

      Tegin nördinud näo, mõeldes, millal ilmub välja keegi, kes pakuks tassi teed. Sel hetkel maja värises, siis tardus, siis värises uuesti. Tahtsin just öelda: „Misasja maa peal…?”, kui märkasin trepi ülemises otsas kõige suuremat meest, keda ma elus näinud olen. Ta oli teel alla. Tal olid liivakarva juuksed ning rippuvate põskedega ja lõualotiga nägu; ta pea oli nagu planeedisuuruse keha otsa sätitud kivike.

      Kui ta liikus, kostis ta jalge alt vali krigin ja ma kartsin, et ta võib laudadest läbi vajuda. „Kas te kuulete seda vastikut häält?” uuris ta ennast tutvustamata meie käest. „Astmed ei peaks oigama, kui nende peal seistakse. Kas astmed mitte selleks ei olegi, et nende peal seistaks?”

      „On küll,” nõustus Poirot.

      „Noh?” ütles mees tarbetult. Ta oli oma vastuse saanud. „Ma räägin teile, enam ei tehta selliseid treppe nagu vanasti. Kõik oskused on kadunud.”

      Poirot naeratas viisakalt, haaras siis mu käsivarrest ja suunas mu vasakule, ise sosistades: „See on tema söögiisu süü, et astmed oigavad. Aga ta on advokaat, nii et selle trepi asemel hangiksin ma endale juriidilise nõustaja.” Alles siis, kui ta muigas, sain ma aru, et see oli mõeldud naljana.

      Järgnesin talle ruumi, mida ma pidasin võõrastetoaks, see oli avar, aga suur kivikamin oli uksele liiga lähedal. Tuli koldes ei põlenud ja toas oli külmem kui eesruumis. Ruum oli märksa pikem kui lai, hulk tugitoole oli ebakorrapärases reas toa ühes otsas ja niisama korratu kobar toole teises otsas. Mööbli selline paigutus rõhutas ruumi ristkülikulist kuju ning tekitas selles polariseerunud mulje. Kaugemas otsas olid klaasuksed. Kardinaid polnud veel ööseks ette tõmmatud, kuigi väljas oli juba pime – märkasin, et sel kellaajal oli Clonakiltys pimedam kui Londonis.

      Poirot sulges võõrastetoa ukse. Lõpuks sain oma vana sõbra korralikult üle vaadata. Too näis olevat ümaram kui meie eelmisel kohtumisel ning vuntsid paistsid niiviisi üle toa suuremate ja silmapaistvamatena. Kui ta lähemale tuli, siis ma otsustasin, СКАЧАТЬ