Nahkhiirmees. Ю Несбё

Чтение книги онлайн.

      „Üsna palju.”

      „Otto näeb end suure Jandy Jandaschewsky mantlipärijana,” selgitas Andrew.

      „Is that so?” Tuntud klouniperekonnad polnud Harry eriala.

      „Ma ei usu, et sinu sõber on asjaga päriselt kursis, Tuka. Jandaschewsky perekond oli siis üks ringireisiv musikaalsete klounide trupp, kes tuli pärast sajandivahetust Austraaliasse ja jäi siia pidama. Nad pidasid tsirkust päris Jandy surmani välja, 1971. aastani. Mina nägin Jandyt esimest korda, kui olin kuueaastane. Sellest ajast peale teadsin ma, mis minust tulema peab. Ja nüüd ongi see käes.”

      Otto naeratas läbi meigi kurba klouninaeratust.

      „Kuidas te kaks teineteist tunnete?” küsis Harry. Andrew ja Otto vahetasid pilke. Harry nägi võpatust nende suunurkades ja mõistis, et ta oli hädas.

      „Ma mõtlen lihtsalt … politseinik ja kloun … see ei ole just päris …”

      „See on pikk lugu,” ütles Andrew. „Võib öelda, et me kasvasime koos üles. Otto oleks muidugi võinud oma ema maha müüa tükikese eest minu taguotsast, aga mina märkasin juba päris noores eas kummalist tõmmet tüdrukute poole ja muid selliseid jõledaid heterotunnuseid. See pidi olema kuidagi seotud pärilikkuse ja keskkonnaga, või kuidas, Otto?”

      Andrew luksus naerda, põigates samal ajal kõrvale lehviku eest, millega Otto teda lüüa üritas.

      „Sul ei ole stiili, sul ei ole raha ja sinu taguots on üle hinnatud,” vingus Otto. Harry vaatas teisi trupiliikmeid, kes ei paistnud laskvat end intsidendist häirida. Üks tragidest trapetsineiudest pilgutas talle julgustavalt silma.

      „Harry ja mina teeme õhtul ühe tuuri The Alburysse. Tuled sa ka?”

      „Sa tead väga hästi, et ma ei käi seal enam, Tuka,” ütles Otto mossitades.

      „Sa peaksid olema sellest nüüd üle saanud, Otto. Elu läheb edasi, kas tead.”

      „Kõigi teiste elu läheb edasi, tahtsid sa öelda. Minu oma lõpeb siin, täpselt siin. Kui sureb armastus, suren mina.” Otto libistas käega teatraalselt üle lauba.

      „Kuidas soovid.”

      „Pealegi pean ma kõigepealt koju minema ja Waldorfi toitma. Minge teie, võib-olla tulen ma natuke hiljem järele.”

      „See you soon,” ütles Harry ja surus huuled häälekalt Otto ettesirutatud käe vastu.

      „Looking forward to it, Harry Handsome.”

      Päike oli loojunud, kui nad Paddingtoni Oxford Streetile sõitsid ja väikese pargi veerde parkimiskoha leidsid. Sildil seisis „Green Park”, aga muru oli pruuniks põlenud ja ainus roheline asi oli keset parki asuv pargimajake. Puude vahel rohul lamas mees, kelle soontes voolas aborigeeniveri. Tema riided olid räbaldunud ja ta oli nii räpane, et tundus pigem halli kui mustana. Kui ta Andrew’d nägi, tõstis ta käe millekski tervitusetaoliseks, aga Andrew eiras teda.

      The Albury oli nii täis, et nad pidid end klaasustest sisse pressima. Seal jäi Harry mõneks sekundiks seisma ja enda ees avanevat pilti jälgima. Klientuur oli värvikas segu kõikvõimalikest tüüpidest. Ülekaalus olid noored mehed: rokkarid kulunud teksadega, ülikondades yuppie’d läikima lakutud soengutega, „kunstnikud” kikkhabemega ja näituseavamiskihisevaga klaasides, ilusad blondid surfipoisid valge naeratusega ning mustas nahas motoklubide tüübid ehk „the bikies”, nagu Andrew neid kutsus. Lokaali keskel baarialal oli täies hoos etendus pikajalgsete poolalasti naistega, kellel olid seljas lillad, sügava dekolteega topid. Nad kargasid ringi ja imiteerisid laiade, punaseks värvitud suudega Gloria Gaynorsi „I Will Survive’i”. Tüdrukud vahetusid, nii et need, kes parajasti numbrist osa ei võtnud, teenindasid külastajaid, pilgutades silmi ja flirtides avalikult.

      Harry trügis letini ja tellis.

      „Coming up right away, blondie,” ütles roomapärases kiivris baaridaam madala bassihäälega ja naeratas kelmikalt.

      „Ütle mulle, kas sina ja mina oleme ainsad heterod selles linnas?” küsis Harry, kui ta õlle ja klaasi mahlaga tagasi tuli.

      „Sydneys on San Francisco järel maailma kõige suurem homode hulk,” selgitas Andrew. „Austraalia küladele ei ole tolerants seksuaalsete kõrvalekallete suhtes eriti iseloomulik. Aga kui kuuldused sellest, kus on valik kõige suurem, juba levima on hakanud, siis pole ime, et kõik sinnapoole kaldu maapoisid Austraalias tahavad Sydneysse. Ja mitte ainult Austraaliast, vaid homod kogu maailmast tulevad iga päev tungeldes siia.”

      Nad läksid lokaali tagaossa teise baarileti juurde, kus Andrew hüüdis leti taga olevat tüdrukut. Too seisis seljaga nende poole ja tal olid kõige punasemad juuksed, mida Harry iial oli näinud. Need ulatusid tema liibuvate teksade tagataskuteni, kuid ei varjanud tema selja kumerust ega puusade harmoonilist ümarust. Tüdruk pööras ringi ja naeratas pärlvalgete hammaste särades. Tal oli ilus kitsas nägu, kus kaks asuursinist silma ja lugematud tedretähnid, mis katsid kogu nägu. Vastutustundetu raiskamine, kui see siin ei ole naine, mõtles Harry.

      „Mäletad mind?” karjus Andrew üle müra, mida tekitas mürtsuv 70ndate disko. „Ma olen see, kes käis Ingeri kohta küsimas. Kas me saaksime rääkida?”

      Punajuukseline muutus tõsiseks. Ta noogutas, andis märku ühele teisele tüdrukule ja näitas neile teed köögi taha väikesse suitsuruumi.

      „Any news about what happened?” küsis ta ja rohkem polnudki Harryl vaja mõistmaks, et tüdruk rääkis paremini rootsi kui inglise keelt.

      „Ma kohtusin kord ühe vana mehega,” ütles Harry norra keeles. Tüdruk vaatas teda üllatunult.

      „Ta oli laevakapten Amazonasel. Pärast seda, kui ta oli portugali keeles kolm sõna öelnud, sain ma aru, et ta on rootslane. Ta oli kolmkümmend aastat seal elanud. Ja ma ei oska sõnagi portugali keelt.”

      Punajuukseline nägi algul hämmeldunud välja, kuid hakkas siis naerma. Helisev, rõõmus naer, mis pani Harry mõtlema ühe või teise haruldase metsalinnu peale.

      „Kas see torkab tõesti nii väga kõrva?” küsis ta rootsi keeles. Tal oli sügav, rahulik hääl ja õrnalt kurguhäälsed r-id.

      „Intonatsioon,” vastas Harry. „Te ei saa sellest intonatsioonist iial vabaks.”

      „Do you guys know each other?” Andrew vaatas neid kahtlustavalt.

      Harry vaatas punajuukselise poole.

      „Nope,” vastas too.

      Ja kas sellest pole mitte kahju, mõtles Harry omaette.

      Punajuukselise nimi oli Birgitta Enquist ja ta oli elanud Austraalias neli aastat ning töötanud The Alburys aasta.

      „Me rääkisime muidugi tööl olles omavahel, aga mul ei olnud Ingeriga mingit eriti lähedast suhet, ta hoidus enamasti omaette. Meil on baaris punt, kes vahel linna peal käib, ja siis juhtus mõnikord, et ta ilmus välja, kuid ta polnud kõige innukamate hulgas. Ta oli just ühe Newtowni tüübi juurest ära kolinud, kui ta siin alustas. Kõige isiklikum, mida ma temast tean, on see, et suhe muutus aja jooksul tema jaoks liiga piiravaks. Tal oli vajadus uute impulsside СКАЧАТЬ