Nahkhiirmees. Ю Несбё

Чтение книги онлайн.

      Suur laiaõlgne mees kõhuga, mis oli loodud muljet avaldama, seisis akna juures tammepuust kirjutuslaua taga. Õhukese juukselaka alt tõusid esile hallid puhmas kulmud, aga kortsud tema silmade ümber naeratasid.

      „Harry Holy Oslost, Norrast, Sir.”

      „Istu maha, Holy. Näed sina aga paganama hea välja nii varase hommiku kohta. Muide, ma loodan, et sa pole narkoosakonna poistel külas käinud?” Neil McCormack naeris südamest.

      „Ajavahestress. Ma olen kella neljast saadik täiesti ärkvel olnud, Sir,” selgitas Harry.

      „Muidugi. Lihtsalt üks sisenali. Meil oli siin paar aastat tagasi üks pisike korruptsioonijuhtum, kas tead. Kümme politseinikku mõisteti süüdi, muu hulgas narkootikumide müümise eest – üksteisele. Kahtlus tekkis seetõttu, et mõni neist oli ööpäev läbi kahtlaselt virge. See pole tegelikult naljaasi,” mügistas ta heatahtlikult naerda, pani prillid ninale ja lehitses enda ees olevaid pabereid.

      „Oled niisiis saadetud siia, et aidata meid Inger Holteri mõrva uurimisel. Norra kodanik, Austraalias tööviisaga. Blond ilus tüdruk, kui piltide järgi otsustada. 23-aastane, eks ole?”

      Harry noogutas. McCormack oli nüüd tõsine: „Kalurid leidsid ta Watson’s Bay kaldalt, täpsemalt The Gap Parkist. Poolalasti ning märgid näitavad, et ta kõigepealt vägistati ning seejärel kägistati ära, kuid spermajäänuseid pole. Seejärel viidi laip öö varjus parki ja visati sinna.” Ta tegi grimassi.

      „Veidi halvema ilmaga oleksid lained ta kindlasti kaasa viinud, aga selle asemel jäi ta hoopis kivide vahele lebama, kust ta järgmisel hommikul leiti. Nagu juba öeldud, spermajääke meil ei ole ning põhjuseks on see, et tupp oli lõhki lõigatud nagu kalafilee ning merevesi oli tüdrukut korralikult pesnud. Seega ei ole meil ka sõrmejälgi, kuid meil on umbkaudne surmaaeg …” – McCormack võttis prillid eest ja hõõrus nägu – „ja meil puudub mõrvar. Mida paganat sa oled mõelnud selles osas ette võtta, härra Holy?”

      Harry hakkas vastama, kui teda katkestati: „Just, oled mõelnud jälgida hoolikalt, kuidas me selle põrgulise sisse mässime, ning samal ajal rääkida Norra ajakirjandusele, millist head koostööd me teeme. Hoida silm peal, et me ei solvaks kedagi Norra saatkonnast ega omastest, aga muus osas võtta seda kui puhkust ning saata oma kallile politseiülemale paar kaarti. Kuidas tal üldse läheb?”

      „Hästi, nii palju kui mina tean.”

      „Suurepärane naisterahvas. Ta on sulle kindlasti selgitanud, mida sinult oodatakse.”

      „Mingil määral. Ma võtan uurimisest os…”

      „Tore. Unusta see. Uued reeglid on sellised. Esiteks: alates praegusest hetkest allud sa mulle, mulle ja veel kord mulle. Teiseks: sa ei võta osa mitte millestki, milleks sa pole minult käsku saanud. Ja kolmandaks: üks üleastumine, ning lendad esimese lennukiga koju.”

      Seda öeldi naeratuse saatel, kuid sõnum oli selge: käed saagist eemale, Harry oli siin üksnes vaatlejana. Ta oleks ilmselt sama hästi võinud ujumispüksid ja fotoaparaadi kaasa võtta.

      „Nagu ma olen aru saanud, oli Inger Holter Norras mingisugune telekuulsus?”

      „Poolkuulsus, Sir. Ta oli ühe paar aastat tagasi jooksnud noorteprogrammi saatejuht. Ta oli tegelikult juba unustusse vajumas, enne kui see juhtus.”

      „Jaa, mulle on räägitud, et teie ajalehed on selle mõrva suurelt ette võtnud. Mõni neist on juba inimesi siia saatnud. Me oleme rääkinud neile seda, mida teame, aga seda pole palju, nii et neil hakkab kindlasti varsti igav ja nad sõidavad koju. Nad ei tea, et sa siin oled, meil on nende jaoks oma lapsehoidjad olemas, nii et pääsed sellega tegelemisest.”

      „Tänan, Sir,” ütles Harry ja mõtles seda tõsiselt. Mõte üle õla piiluvatest üliinnukatest Norra ajalehtede reporteritest ei olnud sugugi paeluv.

      „OK, Holy, ma olen sinuga aus ja räägin, kuidas asjad on. Minu ülemus selgitas mulle hoolikalt, et Sydney linnavõimud näeksid äärmiselt suure heameelega, et see asi lahendataks nii kiiresti kui võimalik. See on, nagu ikka, seotud poliitika ja majandusega.”

      „Majandusega?”

      „Vaata, arvestuste kohaselt kasvab tööpuudus Sydneys sel aastal üle kümne protsendi ning linn vajab igat krooni, mille turism sisse toob. 2000. aastal on ees ootamas olümpiamängud ja turistide vool Skandinaaviast on kõvasti kasvamas. Mõrv, eriti veel lahendamata mõrv, on linnale halb reklaam. Nii et me anname endast parima, meil on asja kallal neljaliikmeline uurimisrühm pluss suurendatud ligipääs maja ressurssidele – kõikidele andmebaasidele, kriminaaltehnilisele personalile, laboratooriumirahvale ja muule.”

      McCormack otsis välja paberilehe, mida ta kulmu kortsutades uuris.

      „Tegelikult peaksid sa koos Wadkinsiga töötama, kuid kuna sa oled ekstra Kensingtoni palunud, siis ei näe ma põhjust vastu olla.”

      „Sir, ma ei ole enda teada …”

      „Kensington on hea mees. Pole palju põliselanikke, kes oleksid jõudnud sama kaugele kui tema.”

      „Ah nii?”

      McCormack kehitas õlgu.

      „Nii need asjad lihtsalt on. Niisiis, Holy, kui peaks midagi olema, siis tead, kust mind leida. Küsimusi?”

      „Hmm, ainult üks väike formaalsus, Sir. Tahaksin teada, kas Sir on siin maal õige kõnetusviis ülemuse poole pöördumiseks või on see veidi liiga …?”

      „Formaalne? Jäik? Jah, küllap on. Aga see meeldib mulle. See aitab mul meeles pidada, et selle krempli boss olen siiski mina.” McCormack müristas naerda ja lõpetas kokkusaamise mahlaka tervituskäepigistusega.

      „Jaanuar on Austraalias turismihooaeg,” selgitas Andrew, kui nad end Circular Quayl autode voolus edasi pressisid.

      „Kõik tulevad ooperimaja vaatama, lahel paadisõitu tegema või Bondi Beachile naisi vaatama. Kahju, et sa töötama pead.”

      Harry kehitas õlgu.

      „Sellest pole midagi. Turistimagnetid ajavad mind nagunii ainult higistama ja tekitavad tahtmise kedagi lüüa.”

      Nad jõudsid New South Head Roadile, kus Toyota kiirendas ida poole, Watson’s Bay suunas.

      „Sydney idaosa pole päris selline nagu Londoni idaosa,” selgitas Andrew, kui nad möödusid majadest, millest üks oli moodsam kui teine. „Selle kandi nimi on Double Bay. Me kutsume seda Double Payks.”

      „Kus Inger Holter elas?”

      „Ta elas veidi aega koos kallimaga Newtownis, aga kui nad lahku läksid, kolis ta Glebe’is väiksesse ühetoalisse korterisse.”

      „Kallimaga?”

      Andrew kehitas õlgu.

      „Too on austraallane, arvutiinsener, ja kohtus Ingeriga, kui Inger kaks aastat tagasi siia puhkusele sõitis. Tal on mõrvaõhtuks alibi ja ta pole ka muidu just mõrvari prototüüp. But ya never know, do ya?”

      Nad parkisid The Gap Parki serva, mis oli üks Sydney paljudest rohelistest kopsudest. Järsud kivitrepid viisid üles tuulest räsitud СКАЧАТЬ