Abielupakt. Michelle Richmond

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kaunid laulatused koos särtsaka pulmapeoga meeldivad meile üle kõige. Meie jaoks oli suur au teie erilisest päevast osa saada.”

      „Väga armas temast.”

      „Fiona ütleb, et sina ja Jake meenutate talle meid endid kakskümmend aastat tagasi,” luges ta. „Ta palus mul toonitada, et järgmisel suvel olete väga oodatud meie juurde Põhja külla.”

      „Ohoh,” ütlesin mina. „Kõlab, nagu nad tahaksid meiega tõepoolest sõbraks saada.”

      „Viimaks – kingituse kohta,” jätkas Alice lugemist. „Pakt on miski, mille meie Fionaga saime ka ise pulmakingiks. See jäeti ühel vihmasel esmaspäevahommikul meie ukselävele. Alles kaks nädalat hiljem saime teada, et see oli minu lapsepõlve kitarriõpetajalt, ühelt vanalt mehelt Belfastis.”

      „Kingitus, mis käib käest kätte?” küsisin ma nõutult.

      „Ei,” vastas Alice, „mulle tundub, et mitte.”

      Ta vaatas oma telefoni ja jätkas. „Tuli välja, et see on parim kingitus, mille me Fionaga saime, ja tõtt-öelda ainus, mida ma üldse mäletan. Aastate jooksul oleme kinkinud Pakti mõnele üksikule noorpaarile. Olgu alustuseks öeldud, et see ei ole mõeldud igaühele, aga selle lühikese aja jooksul, mil mul on olnud võimalus sind ja Jake’i tundma õppida, olen hakanud aimama, et see võiks teie jaoks õige asi olla. Niisiis, kas ma tohin esitada teile paar küsimust?”

      Alice tippis kiiresti: „Jah.”

      Ta põrnitses oma telefoni.

      Piiks.

      Ta luges taas valjult ette. „Andke andeks, et ma nii otsekoheselt küsin, aga kas te tahaksite, et teie abielu kestaks igavesti – jah või ei? See toimib ainult siis, kui te olete ausad.”

      Alice heitis pilgu minu poole, kõhkles võib-olla sekundi võrra liiga kaua ning tippis siis: „Jah.”

      Piiks.

      Alice paistis üha enam põnevil olevat, justkui juhiks Finnegan teda mööda salapärast pimedat tänavat.

      „Kas te usute, et pikas abielus tuleb ette õnnelikke JA kurbi aegu, helgust JA pimedust?”

      „Loomulikult.”

      Piiks.

      „Kas te mõlemad olete valmis panustama, et teie abielu kestaks igavesti?”

      „Iseenesestki mõista,” ütlesin mina. Alice tippis.

      Piiks.

      „Kas kumbki teist annab kergesti alla?”

      „Ei.”

      „Kas te olete mõlemad avatud uutele asjadele? Ja kas te olete valmis sõpradelt abi vastu võtma, kui eesmärgiks on teie edu ja õnn?”

      See ajas meid segadusse. Alice vaatas mulle otsa. „Mis sa arvad?”

      „Jah, vähemasti mina olen küll,” vastasin ma.

      „Hüva, mina samuti,” ütles ta tippides.

      Piiks.

      „Suurepärane. Kas teil on laupäeva hommik vaba?”

      Alice tõstis pilgu. „On või?”

      „Muidugi,” vastasin ma.

      „Jah,” tippis ta. „Kas sa oled siin kandis?”

      „Paraku olen ma ühes stuudios Dublini külje all. Aga mu sõber Vivian tuleb teie poole ja seletab, mida Pakt endast kujutab. Kui teil on selline soov, siis minu jaoks oleks suur au, kui sina ja Jake otsustaksite meie väga erilise grupiga liituda. Kas hommikul kell kümme sobiks?”

      Alice sirvis oma telefonis asuvat kalendrit, seejärel vastas taas jaatavalt.

      Piiks.

      „Väga tore. Ma olen kindel, et te leiate Vivianiga ühise keele.”

      Pärast seda jäime ootele, aga rohkem ei tulnud ühtegi kirja. Põrnitsesime Alice’iga tema telefoni, oodates, et see uuesti piiksataks.

      „Kas see kõik ei tundu sulle kuidagi … keeruline?” küsisin ma lõpuks.

      Alice naeratas. „Kui hull see ikka olla saab?”

      6

      Nüüd veidi minust endast. Ma töötan psühholoogi ja nõustajana. Kuigi mul olid armastavad vanemad ja kõrvalt vaadates idülliline lapsepõlv, olid mu kasvuaastad kohati keerulised. Tagantjärele ütleksin, et mitte mina ei valinud oma karjääri, vaid mu karjäär valis minu.

      Astudes California Ülikooli Los Angeleses, valisin peaerialaks bioloogia, kuid ma ei jäänud selle juurde kuigi kauaks. Teise kursuse alguses sain tööd Humanitaar- ja Loodusteaduste Kolledži üliõpilasnõustajana. Nautisin nii koolitust kui hiljem ka tööd ennast. Minu meelest oli tore inimestega rääkida, nende muresid kuulata ja aidata neil lahendusi leida. Kui ma bakalaureusekraadi kätte sain, ei tahtnud ma, et mu „karjäär” nõustajana otsa lõppeks, niisiis astusin magistriõppesse California Ülikooli Santa Barbaras, rakendusliku psühholoogia erialale. Doktoriõppejärgne praktika tõi mind koju San Franciscosse, kus ma töötasin riskigruppi kuuluvate teismelistega.

      Tänaseks juhin väikest nõustamisettevõtet koos kahe sõbraga, keda ma praktika ajal kohtasin. Kui me oma grupiga poolteist aastat tagasi Outer Richmondi linnaosas kunagise tolmuimejate remonditöökoja lagunenud ruumides alustasime, olime mures, et ei suuda ots otsaga kokku tulla. Ühel hetkel isegi kaalusime võimalust hakata lisategevusena kohvi ja minu salamisi kuulsaid šokolaadiküpsiseid müüma, et üüriraha teenida.

      Kuid viimaks hakkas tunduma, et meie firma jääb ellu ka ilma niisuguste meeleheitlike sammudeta. Mu kaks partnerit, Evelyn (kolmekümne kaheksa aastane, vallaline, ääretult tark, pere ainus laps Oregonist) ja Ian (Suurbritanniast, neljakümne ühe aastane, vallaline, gei, vanim meist kolmest), on mõlemad kütkestavad, meeldivad ja üldiselt rõõmsameelsed inimesed ning ma usun, et nende elurõõm tagaski omal moel meie äri pinnalejäämise.

      Igaüks meist tegeleb oma valdkonnaga. Evelyn käsitleb peamiselt sõltuvusprobleeme, Ian on spetsialiseerunud täiskasvanute viharavile ja obsessiiv-kompulsiivsele häirele ning mina olen võtnud enda peale lapsed ja noored. Patsiendid, kes sobituvad selgelt ühte neist kategooriatest, määratakse vastava partneri juurde, samas kui kõik muu jaotub meie vahel võrdselt. Kuid hiljuti otsustasime oma tegevust laiendada, õieti Evelyn otsustas. Kui ma oma pulmareisilt tagasi jõudsin, avastasin, et ta oli lisanud meie tegevuste hulka abielunõustamise, mida mina pidin hakkama juhtima.

      „Sest mul on abieluga nii palju kogemusi?”

      „Täpselt.”

      Geniaalse turundajana oli Evelyn mulle juba kolm uut klienti leidnud. Kui ma protesteerisin, näitas ta mulle e-kirju, milles ta ütles klientidele otsesõnu välja, et mul on aastatepikkune nõustamiskogemus ja täpselt kaks nädalat isiklikku kogemust abielust.

      Ma kardan väga olukordi, mille jaoks ma ei ole ette valmistatud. Nii et kui Evelyn selle uudise СКАЧАТЬ