Abielupakt. Michelle Richmond

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaasusega tegelenud. Ta tsiteeris paari kokkuvõtet ja esildist, üllatades partnereid sellega, kui suurt tähelepanu ta oli pööranud isegi kõike väiksematele üksikasjadele.

      Eriti meeldis talle üks Alice’i kirjutatud kokkuvõte. See oli vaimukas, loominguline kirjatükk – nii palju, kui üks juriidiline kokkuvõte võib üldse vaimukas või loominguline olla. Niisiis kutsusid partnerid Alice’i koosolekute tuppa. Mingil hetkel mainiti, et Alice abiellub sel nädalavahetusel. Finnegan märkis, et ta jumaldab pulmi. Alice tegi enda arvates nalja, küsides: „Kas te minu pulma ei tahaks tulla?” Finnegan üllatas kõiki, vastates: „See oleks suur au.” Hiljem, kui ta hakkas ära minema, astus ta Alice’i kirjutuslaua juurest läbi ja Alice ulatas talle kutse.

      Kahe päeva pärast tõi kuller meile koju paki. Selle nädala jooksul oli meile juba terve rida pulmakinke kätte toodud, nii et see ei olnud eriti üllatav. Saatja aadressi kohale oli märgitud „Finneganid”. Tegin ümbriku lahti; selles oli kokkumurtud valge kaart, mille esiküljel ilutses tordi pilt. Maitsekas.

      Alice’ile ja Jake’ile. Minu suurimad õnnesoovid teie peatse laulatuse puhul. Austage abielu ja see annab teile väga palju tagasi. Liam

      Kingitused, mida me kuni selle hetkeni olime saanud, ei olnud kuigi üllatavad. Mingi alateadlik võrrand lubas mul ennustada iga kingipaki sisu, enne kui me selle lahti tegime. Kingituse kogumaksumuse aluseks oli tavaliselt kinkija netopalk korrutatud aastatega, kui kaua me olime selle inimesega tuttavad olnud, suhtes piiga. Või midagi sarnast. Vanaema ostis meile kuus täiskomplekti portselannõusid. Mu onupoeg ostis meile röstri.

      Kuid Finnegani puhul ei olnud mul mitte midagi kalkulatsiooni aluseks võtta. Ta oli edukas ärimees ja äsja võitnud kohtulahendiga märkimisväärse rahasumma, kusjuures tema ülejäänud laulud ei toonud talle ilmselt kuigi palju autoritasusid. Arvesse tuli võtta ka seda, et me tundsime teda alles väga lühikest aega. Õigupoolest ei tundnud me teda üldse.

      Uudishimust rebisin paki otsekohe lahti. Seal oli suur, raske, taaskasutatud puidust kast, mille ülemises otsas oli põletatud kiri. Alguses arvasin, et karbis on mingi pisitillukese eliitpruulikoja pööraselt peen Iiri viski, mis oleks olnud loogiline. Kingituste valem oleks ennustanud täpselt midagi niisugust.

      See tegi mind pisut närviliseks. Meil Alice’iga ei olnud kodus üldse kanget alkoholi. Peaksin teile selgitama. Ma kohtusin Alice’iga Sonoma külje all asuvas võõrutuskliinikus. Olin tolleks ajaks juba mitu aastat terapeudina tegutsenud ja haarasin kinni igast võimalusest juurde õppida. Ma asendasin ajutiselt üht sõpra, et rohkem töökogemusi saada. Teisel päeval juhatasin teraapiagruppi, kuhu kuulus ka Alice. Ta ütles, et joob liiga palju ja tal on vaja sellest loobuda. Mitte igaveseks, teatas ta, vaid ainult senikauaks, kuni ta suudab vajalikud muudatused teha, et oma elu jälle joonde saada. Ta ütles, et ei ole kunagi eriti alkoholilembene olnud, aga rida perekondlikke tragöödiaid on pannud teda liiga uljalt käituma ning ta tahab asja jälle kontrolli alla saada. Mind rabas tema pühendumus ja mõtteselgus.

      Mitu nädalat hiljem, tagasi linnas, otsustasin talle helistada. Ma juhatasin samasuguste probleemidega kimpus olevate koolinoorte gruppi ning lootsin, et Alice on nõus tulema neile endast rääkima. Ta oli jutustanud oma siseheitlustest viisil, mis tabas naelapea pihta, otsekoheselt, aga haaravalt. Ma tahtsin noortega head kontakti saavutada ja teadsin, et nad kuulaksid teda. See, et Alice oli muusik, tuli asjale mõistagi kasuks. Oma kulunud mootorratturijaki, väga lühikeseks lõigatud mustade juuste ja lugudega sellest, milline on elu tuuril, jättis ta endast nii väljanägemise kui ka jutu poolest ägeda mulje.

      Lühidalt: ta oli nõus minu grupile kõnelema, kõik läks hästi, ma tegin talle lõunasöögi välja, me saime sõpradeks, möödus mõni kuu, me hakkasime käima, ostsime koos maja ja seejärel, nagu te teate, tegin ma talle abieluettepaneku.

      Ühesõnaga, kui Finnegani kingipakk saabus, läksin ma närvi, arvates, et see on pudel mingit eriti haruldast alkoholi. Kui me olime Alice’iga tuttavaks saanud, siis esimeste kuude jooksul ei võtnud ta ainsatki napsi. Aga mingil hetkel pärast seda hakkas ta aeg-ajalt lubama endale pudeli õlut või klaasikese veini õhtusöögi juurde. Inimesed, kellel on alkoholiga probleeme, tavaliselt nii ei tee. Samas näis see variant Alice’i puhul toimivat. Kuid ta jõi ainult õlut või veini. Ta armastas naljatada, et kange alkoholi tarbimine „lõpeb sellega, et keegi läheb vangi”. Seda oli raske ette kujutada, sest Alice oli kõige tugevama enesekontrolliga inimene, keda ma teadsin.

      Asetasin kingituse lauale. Kogukas, elegantne puidust karp.

      Kuid silt esiküljel tundus veider.

      PAKT.

      Missuguse Iiri viski nimi on Pakt?

      Ma tegin karbi lahti ja leidsin selle seest veel ühe puust karbi, mis oli asetatud sinisele sametile. Kummalgi küljel oli kangaga vooderdatud süvend, milles lebas äärmiselt kalli välimusega pastapliiats – hõbedast, valgest kullast, võib-olla isegi plaatinast. Võtsin ühe neist kätte ja mind üllatasid nii selle kaal kui ka ehitus. See oli sedasorti šikk kingitus, mida tehakse inimesele, kellel on kõik olemas, mistõttu näis see kummaline asi, mida meile kinkida. Me tegime mõlemad kõvasti tööd ja saime kenasti hakkama, aga me ei olnud kaugeltki inimesed, kellel on kõik olemas. Ma olin Alice’ile tegelikult ülikooli juurateaduskonna lõpetamise puhul samuti pastapliiatsi kinkinud. Ostsin selle ilusa eseme posti teel Šveitsist, ühe eraisikust vahendaja käest, olles kõigepealt kuude kaupa vaeva näinud, et viia end kurssi kirjutustarvete üllatavalt mitmetahulise maailmaga. Tunne oli niisugune, nagu oleksin avanud ukse, arvates, et selle taga on väike seinakapp, aga tegelikult leidsin terve universumi. Nägin kõvasti vaeva, et maksta pastaka eest niisugusel ümbernurga viisil, mis ei paljastaks selle pöörast hinda. Ma ei tahtnud, et kaotuse tegelik suurus Alice’it rängalt rõhuma hakkaks, kui peaks juhtuma, et ta selle ära kaotab.

      Võtsin Finnegani pastapliiatsi kätte. Kritseldasin pakkepaberi servale mõned ringid ja siis lause: „Aitäh, Liam Finnegan!” Tint voolas sujuvalt, kui pastakas mööda siledat paberit libises.

      Pastaka peale oli midagi graveeritud.

      Kiri oli nii väike, et ma ei suutnud seda lugeda. Mulle meenus luup, mis saabus meile lauamänguga, mille Alice oli mulle jõuludeks kinkinud. Sobrasin esikukapi läbi. Leidsin Riski, Monopoli ja Boggle’i tagant õige mängu üles, luup oli ikka veel kilesse pakitud. Tõin pastaka valguse kätte ja hoidsin luupi selle kohal.

      ALICE JA JAKE, seejärel pulmade kuupäev ja lihtsalt märge DUNCAN MILLS, CALIFORNIA. Tunnistan, et olin veidi pettunud. Ootasin maailma ühelt mõjukamalt elavalt folklauljalt midagi enamat. Mind poleks üllatanud, kui graveering oleks sisaldanud elu mõtet.

      Sikutasin ka teise pastaka pesast välja ja asetasin lauale. Siis tõstsin välja väiksema karbi. See oli samasugusest taaskasutatud puidust tehtud, samasuguste peente metalldetailidega ja samasuguse esiküljele põletatud kirjaga: PAKT. See oli üllatavalt raske.

      Püüdsin seda avada, kuid avastasin, et see on lukus. Panin karbi lauale tagasi ja otsisin kogu pakendi läbi, et võtit leida. Võtit ma ei leidnud, aga karbi all asus käsitsi kirjutatud kirjake:

      Alice ja Jake, teadke: Pakt ei jäta teid kunagi maha.

      Põrnitsesin kirjakest. Mida see õieti tähendas?

      Alice pidi hilise õhtuni tööl olema, et enne pulmi ja mesinädalaid oma kaasuste ning projektide juures lahtisi otsi kokku tõmmata. Kui ta lõpuks koju jõudis, oli meil miljon muud teemat, millega tegelda, nii et Finnegani kingitus ununes täiesti.

      4

      Seda, kui hästi pulmad õnnestuvad, on võimalik ennustada СКАЧАТЬ