Valged ööd. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

      „Ma ei tea.” Perezi meelest oli see nii võigas, et ta pidi poodule kiiresti selja keerama. Kõige hirmsam oli maski läikiv pind ja maniakaalne irve. Pärast kuuri hämarust tegi vee pealt vastu peegelduv päikesesära silmadele haiget.

      „Ta on kindla peale turist,” teatas Sandy veendunult. „No igatahes mitte keegi Biddista omadest. Nagu Kenny teadis ütelda. Talle oli see selge isegi nägu nägemata. Ja nii väikses kohas nagu see siin – küll tema juba teab. Ma ei püüdnud taskuid läbi otsides isikut kindlaks teha. Sa ju keelasid mul midagi puutuda.”

      „Tubli,” kordas Perez, mõtted mujal. Ta meenutas eelmisel õhtul kohatud meest, kuidas too oli seisnud, taskud pahupidi pööratud. Nad ei leia ta riietest midagi, mis aitaks isikut kindlaks teha. Perez käis mõttes läbi järgmisi samme, mida ta peab selle mõistatuse lahendamiseks astuma. Tuleb helistada läbi saare hotellid ja võõrastemajad. Võtta ühendust NorthLinki ja British Airwaysiga. Võib juhtuda, et ohvri nimi ei selgu enne, kui keegi on kusagil avastanud, et mees pole oma reisilt tagasi lõunasse jõudnud. Nüüd suvekuudel oli saartel rohkem turiste kui kohalikke. Inspektoris tärkas vägisi huvi. Mis võis olla põhjustanud mälukaotuse ja viia mehe lõpuks nii meeleheitele, et ta endalt ise elu võttis?

      „Mida sina sellest maskist arvad?” Mõnikord ta esitas Sandyle küsimusi vastusele suuri lootusi panemata, rohkem selleks, et noormees õpiks juurdlema, lootuses, et ükskord saab see talle harjumuseks.

      „Ma ei tea. Võib-olla on nagu mingit sorti manifest?”

      Huvitav, milline? Et kogu ta elu oli olnud üks suur nali? Eelmisel õhtul tal küll erilist naerutuju polnud.

      „Olen kindel, et ma kohtasin seda meest eile õhtul,” teatas Perez. „Ta oli Herring House’i peol üks näituse külastajatest.” Äkitselt torkas talle pähe uus mõte. „Huvitav, kust ta selle maski sai? Seal polnud tal seda kindlasti kaasas.”

      Seekord Sandy ei vastanud. Ma poleks tohtinud toda võõrast üksi jätta, heitis Perez endale ette. Üksi jäämine hirmutas teda.

      „Kas sa jääksid siia arsti ootama? Mina lähen vestlema Kenny Thomsoniga. Ehk on tal vähemalt mingi oletus selle kohta, kes see surnud mees on või kus ta peatus. Kui siin Biddistas keegi tuba välja üürib, on see Kennyle teada.”

      Sandy kehitas õlgu. „Väga imelik, kui mõni turist siia kostile tuleks. Mida ta siin teeks terve päeva?”

      „Lase ometi pilgul ringi käia, mees. See rahu. Pole vaja mitte midagi teha. Selleks nad ju siia tulevadki.”

      Sandy pilk libises merele. „Hulga tõenäolisem, et ta tuli spetsiaalselt Lerwickist siia ja valis välja kõige üksildasema koha, kus pea silmusesse pista.”

      Kuid Perez arvas, et võõras polnud tulnud siia ainult enesetappu sooritama. Tema galeriisse ilmumisel pidi olema mingi põhjus.

      Kuues peatükk

      Perez rühkis mööda jalgrada nõlvast üles Kenny Thomsoni maja poole. Teda vaevas väsimus ja mõtted kippusid laiali hajuma. Ta lootis, et füüsiline pingutus teeb ta erksamaks. Thomsonile kuuluv Skoles oli farm, mitte väike renditalu. Pärast seda, kui Kenny oli kõik ümbritsevad maad kokku ostnud, oli tal lambaid rohkem kui vaja ja ka lehmi maja lähedal väikses orus. Aga ta toimetas siin ikka vanaviisi. Perezile see meeldis. Põllusiil, kus oras oli just tärkamas, ja teine väikeste naeritaimedega. Paljud farmerid olid hakanud müüma maad majaehituskruntideks, kuid paistis, et Kenny ei tundnud kiusatust seda teed minna.