Valged ööd. Ann Cleeves

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meest?” kordas Edith. Mitte ärritunult, et peab küsimust kordama, vaid kerge muigega, justkui teades, mis mõtted Kennyl peas liiguvad.

      „Seda meest, kes Herring House’i juurest siiapoole jooksis. Ta pidi siit mööda tulema.”

      „Mina ei näinud,” vastas Edith.

      Ta tõusis, võttis mehel käe alt kinni ja viis ta majja.

      Edith tõusis igal hommikul varakult. Isegi siis, kui nad olid sõitnud puhkama või oma lapsi külastama, oli Edith enne teda üleval.

      Kenny kuulis, kuidas ta köögis toimetab, tõstab kannu keeduplaadile ja avab siis ukse. Ta teadis, mida naine teeb järgmiseks: ise veel pidžaamas, tõmbab ta kummikud jalga, et minna kanu välja laskma. Edith pidi tööle minema alles üheksaks ja enne teele asumist istus ta koos mehega hommikust sööma. Kenny jaoks polnud hommikul maast lahti saamine nii kerge, Edithit vaevas aga südasuvel hoopis unetus. Kui Kenny keset ööd kempsu minekuks üles ärkas, tajus ta sageli selgelt, et Edith on ärkvel, lamab liikumatult tema kõrval voodis. Edith oli küll akende ette paksud kardinad riputanud, kuid neis valgetes öödes oli midagi, mis pani tema sisemise kella valesti käima. Mõnele see lihtsalt mõjus niimoodi. Kui Kenny ise öösel und ei saanud, tõmbus ta pingule, muutus kergesti ärrituvaks, pea täis ärevaid mõtteid. Unetus muutis Edithi kahvatuks, kuid ta ei kaevanud kunagi väsimuse üle ega jäänud töölt koju. Kord oli Kennyl õnnestunud veenda naist minema arsti juurde unerohtu küsima, kuid Edith ütles, et siis on ta terve järgmise päeva uimane ja aeglase taibuga ega saa keskuses tööga hakkama nagu tavaliselt. Mees tundis kergendust, kui päevad jälle lühemaks jäid ja Edith oli taas tema ise.

      Kenny nautis seda poolt tundi hommikusöögilauas, kui nad said olla ainult kahekesi, enne kui naine tööle läks. Selleks ajaks, kui Kenny pestud ja riidesse sai, oli Edithil tee valmis ja köögist tuli röstsaia lõhna. Edith oli läinud duši alla, mees kuulis, kuidas veepaak uuesti täitus.

      Edith pidas vanurite ja puuetega inimeste hoolekandekeskuses juhataja ametit. Kenny polnud ikka veel selle mõttega päriselt harjunud – tema Edith vastutamas kogu personali ja eelarve eest, sõitmas Lerwickisse koosolekule, peenelt riides, juuksed üles pandud. Edith õpetas välja kõik Shetlandi hooldajad, näitas ette, kuidas nende hoole alla usaldatud inimesi turvaliselt tõsta ja liigutada. Kenny imetles oma naise tugevust ja otsusekindlust. Kõik selle Shetlandi osa vanurid toodi taksode ja bussidega keskusesse kokku. Mõnikord rääkis Edith oma klientidest nimepidi ja siis avastas Kenny ehmatusega, et need mehed ja naised, keda tema oli lapsena tundnud kui tugevaid, mõnikord isegi hirmuäratavaid isiksusi, olid nüüd hapra tervisega, tuhmunud mõistusega ja kusepidamatusega vanakesed. Teda hirmutas mõte, et see võib juhtuda ka tema endaga. Kas ma lõpetan oma elupäevad keskuses bingot mängides? Kord oli ta maininud midagi taolist Edithile ja naine oli vastuseks torganud: „Eeldusel, et sul veab! Nüüd, kui naftatulud hakkavad kokku kuivama ja kõik on säästurežiimil, võib juhtuda, et siis keskust enam polegi, kui meie seda vajame.” Rohkem mees oma hirmudest enam juttu ei teinud. Teda lohutas vaid teadmine, et tõenäoliselt sureb ta enne Edithit. Naised ju elavad meestest kauem. Kenny ei suutnud isegi ette kujutada, kuidas oleks elada päris üksi.

      Kenny kallas tee välja, määris röstsaiale võid ja Edith tuli kööki, riides, juuksed veel märjad, kuid krunni keeratud.

      „Mida sa täna teha kavatsed?” küsis ta.

      „Harvendan naeritaimi,” vastas Kenny.

      Naine tegi kaastundliku grimassi, sest teadis hästi, milline tüütu ja selga vaevav töö see on – kõblata välja liiga tihedalt kasvavad taimed, et juurikal oleks ruumi kasvada.

      Kuid Kennyl oli eilsest saadik mõlkunud peas mõte, et täna peaks siiski paadiga merele minema. Edithile ta sellest ei rääkinud. Naine rabas nii kõvasti tööd teha ja Kennyl oli tunne nagu koolipoisil, kes kavatseb tunnist poppi teha.

      Röstsaia ära söönud, kadus Edith väiksesse magamistuppa, mis oli kunagi olnud Ingridi tuba ja mida ta nüüd kasutas kabinetina, ning korjas oma paberid kokku ja pani kotti. Kenny läks koos naisega välja, suudles teda hüvastijätuks ja saatis pilguga eemalduvat autot.

      Ta oli küll kavatsenud paar tundi naeritaimi harvendada, enne kui paadi vette lükkab, kuid juba oligi tal jalge all lühike tee randa kuuri juurde, kus ta hoidis oma päramootorit, õngi ja mõrdu. Puhus kerge tuuleke. Idakaarest. Ta jäi hetkeks kaaluma, kas peaks siiski kellegi kaasa kutsuma, ning käis mõttes läbi need, kes üldse saaksid ühes tulla. Martin Williamson oli meeldiv noormees, aga enamasti käis ta hommikuti tunnikese poes abiks, enne kui alustas tööpäeva Herring House’i kohvikus. Kenny seisatas hetkeks ja kuulis vaikuses lunne muuli taga maaninal. Neid oli nüüd vähem kui tema poisipõlves, aga siiski piisavalt, et ta kõrv tabaks lähemale jõudes nende kädina.

      Ta ületas tee ja liiva vahelise kiviklibu. Siit läks otsetee, kus pidi kogu aeg hoolega jalge ette vaatama. Kord oli ta siin jala ära nihestanud, see valutas mitu päeva. Ta peatus, kui oli jõudnud varjuni, mille Herring House maale heitis, lihtsalt et vaadata, kas läheduses keegi veel ringi liigub, kuid kedagi polnud näha. Galerii kohvikus pidi hiljem kohvi pakutama, kuid selle avamiseni oli veel aega ja maja ees ei paistnud pargitud autosid.

      Kuur seisis tee kõrval täpselt seal, kus tee ühtis muuliga, minna oli veel paarsada jardi. Tema ja Lawrence olid selle kuuri kunagi püsti pannud ja see paistis veel päris tugev, kuigi järgmisel või ülejärgmisel aastal tuleb katuse laineplekist paneelidest mõned välja vahetada. Kuuri ei pandud kunagi lukku, seda kasutasid kõik Biddista paadiomanikest mehed, teised peale nende muuli juurde kuigi tihti ei sattunud. Kunagi ammu oli kõik, mida saare elanikud vajasid – süsi ja vili ja loomasööt –, toodud laevaga just siia. Nüüd randusid siin ainult mujalt tulnud puhkajad, kes oma jahiga ööseks ankrusse jäid, kuid sel aastal polnud Kenny veel ainsatki puhkajat näinud. Uksel oli raske riiv, et ukse saaks väljastpoolt kindlalt kinni panna, siis ei pääsenud tuul seda logistama. Täna aga oli riiv lahti ja uks paokil. Kenny püüdis meenutada, kes oli viimasena kuuris käinud, kes võis olla nii lohakas. Ühestainsast korralikust puhurist oleks piisanud, et kuuriuks hingedelt maha rebida. Roddy Sinclair, oletas Kenny. See oleks nii tema moodi. See poiss lihtsalt ei osanud teistega arvestada. Kord oli ta paadikuuris mingit pidu pidanud ja järgmisel päeval oli Kenny leidnud eest hunniku punaseid purke, tühja viskipudeli ja ühe võõra noormehe magamiskotis põõnamas. Kenny tõmbas ukse lahti ja hingas sisse sõõmu tuttavat mootoriõli ja kala lõhna.

      Kuna ta oli mõelnud Roddy Sinclairile, arvas ta esimese hooga, et laest alla rippuv kogu kujutab endast poisi järjekordset koerustükki. Et Roddy on ennast Bella peol purju joonud ja otsustanud natuke nalja teha. Kenny oli kindel, et lähemale minnes leiab ta eest õlgi täis topitud väetisekoti, millele on peale tõmmatud must pintsak ja alla seotud mustad püksid. Pea oli sile, pisut läikiv. Nagu päris, mõtles Kenny. Ta lükkas rippuvat kogu. See oli üllatavalt raske, kindlasti mitte õlekubu. Vari kiikus kuuri tagaseinal edasitagasi ja kogu hakkas köie otsas keerlema ning alles nüüd nägi Kenny esimest korda nägu. Seda kattis klounimask: uksepraost langev hommikuvalgus peegeldus vastu valgelt läikivalt plastmassilt, punane suu irvitas ja jõllis silmades oli tühi pilk. Siis nägi Kenny, et kogul on päris inimese käed. Nahk. Kondised sõrmenukid. Küüned siledad ja ümarad nagu naisterahval. Aga see polnud naine. See oli mees, kiilakas mees. Surnud mees, laetala küljes köie otsas alla rippumas, varbad ainult mõni toll põrandast kõrgemal. Kõrval ümber kukkunud suur plastmassämber. Kenny mõistis, et mees oli ämbri kummuli keeranud, kasutanud seda üles ronimiseks ja siis selle ümber ajanud. Ta tundis, kuidas tal kõht krampi tõmbub. Ta oleks tahtnud maski maha kiskuda, surnu näo ees oli see rõve. Kuid ta ei suutnud. Selle asemel võttis ta mehe käsivartest korraks kinni, et kogu ometi paigale jääks. Ta ei talunud mõtet, et surnu jääb temast tala külge kiikuma nagu võlla tõmmatud hernehirmutis.

      Tema СКАЧАТЬ