Surnud ruum. Heather Graham

Чтение книги онлайн.

      Naise sõrmed käetoel tõmbusid krampi. „Tore kuulda.”

      „See, mis seal juhtus, oli traagiline õnnetus, Leslie.”

      Naine jõllitas Bradi kangelt. „Jah, ma tean seda, Brad.”

      „Asi on selles, et sa ei paista aru saavat, mida see tähendab. Ma ei taha jõhker olla, Leslie, aga Matt suri. Mitte sina.”

      Leslie vaatas mõne hetke tühjal pilgul Bradi.

      „Ma peaaegu surin seal.”

      „Aga sa ei surnud.”

      „Ma tean. Olen tänulik, et olen elus. Ma tõesti hindan iga päeva.”

      „Sul on aeg tagasi minna.”

      „Aeg tagasi minna?” kordas naine.

      „Sa pead minevikuga leppima, liikuma olevikku ja seejärel tulevikku. Sa ei unusta Matti kunagi. Aga sa pead leppima tema surmaga. Sa oled olnud… veidike imelik pärast juhtunut. Võib-olla peaksid sa oma mälestustega silmitsi seisma.”

      Leslie vaatas teda jälle üksisilmi.

      Oh, Brad. Sa ei mõista, kas pole? Ma ei hakka sulle kunagi seda selgitama, seda võin sulle kinnitada.

      „Meil on siin veel tööd teha,” sõnas Leslie kindlalt.

      Mees lehvitas kätt õhus. „Me oleme profid – siin on palju töömesilasi. Tänu sulle ja sinu imelistele instinktidele on siin jäänud teha vaid must töö. Me võime edasi liikuda.”

      Leslie raputas pead.

      „Kuula, see uus koht on väga oluline… Ma tean, et Laymon tahab sinuga sellest rääkida. Ta läheb tagasi rühma juhtima, sinuga või sinuta. Meiega või meieta,” parandas Brad kiiresti.

      Naise küüned surusid tooli käetugedesse. Ta vahtis leeke. „Ma andsin siin mõned lubadused,” sõnas Leslie.

      Brad näis segaduses olevat. „Andsid mõned lubadused? Kellele?”

      „Endale. Tahan olla kindel, et inimesi austatakse, et luud maetakse kombekohaste riitustega,” lausus naine.

      „Me ütleme seda Laymonile ja ta teeb nii, et tavadest kinni peetaks,” ütles Brad. „Ega me riigist lahku. Sinu kasvanud reputatsiooniga piisab sul vaid pillata sõna ja inimesed hakkavad tegutsema, sa ju tead seda.”

      „Olgu,” pomises Leslie.

      „Laymon sai kõne, kui olime teel kõrtsi, ja ta ei rääkinud sinna jõudmiseni enam millestki muust,” sõnas Brad pehmelt. „New York, Leslie! Sa ju tead, et armastad seda.”

      „Ma ei saa tagasi minna.”

      „Sa pead tagasi minema.”

      „Brad…”

      „Leslie, palun.”

      Naine vaatas Bradile otsa ja nägi mehe silmis siirast palvet. Naine langetas kiiresti pea, et Brad ei saaks tema mõtteid lugeda.

      Hastings House. See oli korda tehtud, parandatud, taasavatud. Tagasi elule turgutatud. Aga surnud… surnuid ei saanud ju tagasi elule turgutada…?

      Mõned surnud polnud kunagi lahkunudki.

      Leslie langetas pea, hammustades alahuulde. See oli kohe alanud. Ta oli haiglas arvanud, et on hulluks läinud. Tal oli olnud kohutav valu, nagu oleks kaotanud jäseme või pool oma hingest, teades, et Matti polnud enam. Ajupõrutus, sinikad, lõikehaavad, kriimustused, põletused…

      Need polnud võrreldavad Matti kaotusega.

      Algul oli Leslie elanud seisundis, mis jäi teadvuse ja une vahepeale. Ühel ööl oli ta ärganud haigla morgis; teda oli kutsunud mees, kes oli kaotanud abielusõrmuse, kui teda maha tõsteti. Ainus, mida too soovis, oli, et talle pandaks sõrmus tagasi sõrme. Kuid naine ei olnud seda teadnud ja oli sattunud paanikasse. Lesliel vedas, et polnud äratanud sel ööl psühhiaatria osakonna valvet. Õnneks oli ta avastanud järgmisel päeval ajakirjast artikli mehest nimega Adam Harrison ja paranormaalsete nähtuste uurijate rühmast, kes Harrisoni heaks töötasid. Ükskõik kui väga reporter polnud üritanud teda komistama panna, oli mees sellest välja tulnud intelligentse ja meeldiva jutuga ega jätnud sugugi totaka muljet. Leslie oli artiklit lugedes värisema hakanud. Ta oli kohe Harrisoni Uuringufirmasse helistanud ja üllatuseks ilmus Harrison ise tema juurde haiglasse. Nad olid rääkinud tol korral ja uuesti siis, kui Leslie oli haiglast välja saanud. Tundus, nagu poleks ta saanud pelgalt uue parima sõbra, keda tundnud terve igaviku, vaid saanud tagasi oma isa, ehkki naise pärisisa oli lahkunud, kui ta oli olnud väike tüdruk.

      Leslie oli kohe Adamile helistanud, kui oli hakanud rääkima kummitusliku koloniaalkirikuõpetajaga, ja kohe pärast seda oli ta märganud ümbruskonnas ringi liikuvate külaliste hulgas üht paari. Nad olid välja paistnud ning lõpuks tutvustanud end kui kaht Harrisoni töötajat. Brent ja Nikki Blackhawk – mees oli tume ja rabavalt kena, tema abikaasa aga blond ja ilus – olid koos Lesliega tagasi majja läinud ning õpetanud, kuidas vaimuga sõbraks saada, ja vestelnud põgusalt ka ise. Maailmas oli tõesti veel teisigi temasuguseid, mõistis Leslie, ja see tähendas, et ta oli ikka veel mõistuse juures.

      „Leslie,” lausus Brad pehmelt, kutsudes naise tagasi olevikku. „Ütlesin Laymonile, et töötaksin uue kaevamise juures, nii et oleksime koos. Sa pead tagasi minema, et lasta minevikul minna, et lasta valul minna.”

      Leslie vahtis Bradi, naeratades aeglaselt.

      Brad ei teadnud Adam Harrisonist, Blackhawkidest ega sellest, et oli teisigi nendesarnaseid, kes teda aitasid. Brad ei teadnud, et tänu Adamile ja tema kaaslastele suutiski Leslie istuda rahulikult koloniaalköögis, rääkida ammusurnud reverendiga ja tunda end ikkagi täie mõistuse juures.

      Aga tagasi minna, omaenda kummitustega silmitsi seista… See oli jälle midagi muud, midagi, mida ta pelgas, kuid mida oli vaja teha.

      Brad ohkas kergelt. „Olgu, ma palun vabandust. Liiga vara,” sõnas ta.

      Leslie vahtis teda samuti. „Seda ma ei öelnud,” pomises ta kiiresti. „Võib-olla peaksingi tagasi minema. Ma arvan… ma arvan, et võib-olla ma tahan minna tagasi Hastings House’i.”

      Mees kõhkles. „Ma tean, et sul on korter Brooklynis, aga…” Brad jäi üksisilmi vaatama, peatus korraks ning jätkas siis kiirelt ühe hingetõmbega, „Hastings House’is on töötajatele mõned vabad toad.”

      „Mida?”

      Brad raputas kiiresti pead. „Anna andeks. Ma poleks tohtinud seda isegi mitte mainida.”

      „Kelle heaks see töö on?” nõudis naine.

      „Ajalooseltsi, muidugi. Gretast saab ametlik lüli ühingu, lepinguosaliste ja töötajate vahel. Jällegi on see Tyson, Smith ja Tryon, kes ostis ja arendab seda omandit. Firma sai seadusliku tõkendi ehituse juurde, kuni paiga tähtsus on kindlaks määratud ja vajalikud väljakaevamised tehtud. Laymon ütles, et ettevõte suhtub sellesse hästi ja naudib rahvusliku vaatajaskonna ees hea poisi mainet, ehkki kaotatud aeg läheb neile maksma paraja summa. Igatahes on paik Hastings House’ile väga lähedal. See on tegelikult kohe kõrvalolevas kvartalis.”

СКАЧАТЬ