Surnud ruum. Heather Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei valetagi, kui ütles, et leidsime selle koos nagu meeskond,” käis naine peale.

      Brad vahtis teda hetkeks, seejärel puudutas õrna kiindumusega naise pealage. „Olgu. Sa tahad rambivalgusest välja jääda, lapsuke. Ma annan endast parima, et sind aidata. Mõneks ajaks siiski.” Mees silitas vennalikult Leslie põske, naeratades julgustavalt.

      „Tänan,” pomises naine vaikselt.

      „Sinuga saab kõik korda. Sa oled väga hästi toime tulnud,” lausus Brad.

      Naine noogutas, vaadates maha.

      Kas ta ikka tuli hästi toime? Aasta oli möödunud. Ta toimis, seda küll, kuid tal oli jätkuvalt iga päev valus. Töö oli hea. Sõbrad olid head.

      Ööd olid piin.

      Ja elu ise…

      Oli kindlasti erinev. Erinevus oli selgeks saanud, kui Leslie oli pärast plahvatust ikka veel haiglas. Kui ta poleks juhtunud üles korjama ajakirja ja nägema artiklit Adam Harrisonist ja Harrisoni Uuringufirma…

      Igatahes, ta oleks ilmselt olnud nüüd surnud – ajanud end pabistamisega varakult hauda – või vaimuhaiglas. Adam Harrison ja tema meeskond, eriti Nikki Blackhawk, olid päästnud kahtlemata nii Leslie elu kui ka mõistuse. Kuid seda teavet ei jaganud ta kellegagi. Ei Bradi ega kindlasti mitte professor Laymoniga.

      Naine jälgis, kuidas Brad kõndis Laymoniga rääkima. Brad oli kindlast hea mees, parim. Kui Lesliel oleks vend, oleks Brad kõige parem kandidaat. Aastaid tagasi, kui nad olid koos töötama hakanud, sai naine aru, et Brad oleks tahtnud midagi enamat, kuid Mattile ei saanud keegi vastu. Tegelikult oli Bradile hakanud Matt nii väga meeldima, et neist said suured sõbrad. Leslie kõhkles, vaadates Bradi ja rõõmustades, et miski polnud muutunud, et mees oli hoidnud vennalikku suhtumist temasse ja toetanud teda ilma igasuguse vihjeta, et mehelikust õrnusest võiks saada midagi seksuaalset. Naine teadis, et ei suudaks Bradi teistmoodi suhtuda; tema elus oli hetk, kus keegi oli sõber, ja miski ei saaks seda muuta. Brad oli pikk, lihastes, kannatlik, intelligentne ja lõbus. Ideaalne mees – kellelegi teisele. Nende sõpruse juures oli suurepärane, et nad jagasid armastust oma töö vastu. Üks esimesi naudinguhetki pärast plahvatust, mis tappis Matti, oli olnud tänu Bradile, näha erutust mehe tumedais kütkestavais silmis, kui nad koos avastuse tegid.

      Suuresti just tänu sellele mehele suutis Leslie mõnikord neil päevil lõbu tunda, kui nad käisid koos pärast tööd kokteili joomas või õhtusöögil. Bradi kohalolek hoidis teised mehed eemal, aga kui mees soovis ise alustada midagi kellegi teisega, ei jäänud Leslie talle jalgu.

      Nad olid enne õnnetust edukalt koos töötanud.

      Nüüd toetus Leslie Bradile rohkem kui kunagi varem – isegi, kui tema oli see, kes üldjuhul „nägi” minevikku selgemalt ja tabas asupaiku kõhedakstegevalt täiusliku täpsusega. Mõnikord silmitses Brad teda peaaegu ettevaatusega, aga kui naine õlgu kehitas, jättis mees selle sinnapaika.

      Leslie jälgis, kuidas Laymon kuulas Bradi. Mehe nägu lõi särama, nagu oleks päike taas tõusnud ja paistnud vaid talle. Laymon oli välgukiirusel püsti, kiirustades Leslie kõrvale, karjudes erutatult ja tuues ülejäänud meeskonna – õpetajad, üliõpilased ja vabatahtlikud – enda järel kaasa. „Vaadake, kuhu astute,” manitses ta. „Me ei taha kogu tööd ära tallata.” Hüpates üle kilelindi, mis oli kaevetöö kaitseks üles seatud, ja hankides võre, millega sai leiud kaardistada, paistis mees olevat õnnelik nagu väike laps.

      Laymon vahtis Lesliet, kulmud küsivalt kerkinud, seejärel vaatas maha Leslie paljastatud pealuule enne, kui uuesti naise poole pöördus. Kulunud näojoontesse ilmus lai naeratus. Laymon lükkas Ben Franklini bifokaalprillid ninajuurele ning kratsis valges habemes lõuga. Kui keegi kunagi professori-tüüpi otsis, siis David Laymon sobiks suurepäraselt. „Sa said sellega hakkama,” ütles ta.

      „Meie saime sellega hakkama,” pomises naine.

      „Paljastame ülejäänud skeleti hommikul, siis viime selle omade juurde Smithsonianisse… kohe, kohe. Praegu on juba liiga hilja, et enam töötada, aga peame selle ala enne lahkumist kindlustama, siis tuleme hommikul esimese asjana siia tagasi. Nüüdsest peale vajame kiirust – ja tõelist hoolt. Leslie, ma võiksin sind lausa kallistada. Ma kallistangi sind!” Laymon tõmbas naise jalgadele, kallistas teda, siis suudles põsele. Leslie oli justkui värviga üle kallatud, nagu oleks põsepuna palgeile määritud, samal ajal kostus nende ümber aplaus.

      „Hei, palun,” protestis Leslie. „Me oleme selles kõik koos ja pealegi oli Brad see, kes eraldas selle ala.”

      „Sellegipoolest, milline leid,” pomises professor Laymon. „Sa pead pressiga rääkima. See on siinse piirkonna jaoks suur uudis… ajaloolastele igal pool.”

      „Palun,” lausus naine pehmelt, ent kindlalt, „las Brad räägib pressiga. Veelgi parem, rääkige mõlemad meeskonnana.”

      Laymon kortsutas kulmu, paistes kergelt pahane.

      „Palun,” kordas Leslie kindlalt.

      Laymon ohkas sügavalt, vaadates teda kurbusega hallides silmades. „Sa polnud kunagi nii häbelik,” lausus ta. „Olgu, vabandust, ma saan aru. Lihtsalt…” Vanem mees raputas pead. „Ma mõistan. Nii nagu soovid. Hea küll, lasen pressikonverentsiks kivi veerema ja sina jää siia – võta mõned õpilased abiks – ning vaata, et koht oleks kaitstud, kuni tuleme hommikul siia tagasi. Lähen vaatan, et saaksime siia mõned politseinikud, kes hoiaksid asjal silma peal.”

      Leslie ei saanud päriselt aru, miks peaks keegi tahtma rikkuda kehvikute surnuaeda, kuid teadis, et varem on sissetungijad piisavalt palju kaevamisi ohtu pannud, isegi rikkunud. Ta kinnitas Laymonile, et jääb valvesse, kuni koht on ööks kaitstud.

      Mees vahtis teda, ohates ja raputades uuesti pead, kui kõndis minema. Brad astus tema järel. Üks kraadi omandav üliõpilane, vormikas punapea, kiirustas Bradi kõrval ning libistas käe mehe käevangu. Leslie leidis, et peab Bradi hiljem selle pärast narrima.

      Hetkeks mõtles naine, mida Brad võis öelda tema kohta, kui otsustaks mõne naisega lähedaseks saada. Oh, minu sõber Leslie? Täiesti platooniline. Ta oli kihlatud, kuid siis juhtus kohutav õnnetus. Ta oleks peaaegu surma saanud, tema kihlatu surigi. Sest saati on tal olnud rasked ajad, nii et ma olen püüdnud teda toetada. Aga sellest polnud nii palju aega möödas, kõigest aasta…

      Kõigest aasta.

      Leslie mõtles, kas ta tunneb kunagi jälle, et kusagil on tema jaoks olemas täiuslik mees. Praegu tundis ta vaid…

      Külmust.

      Kõigest aasta. Aasta sellest, kui ta oli matnud Matti. Matnud oma elu…

      Naine sundis end õlakehitusega uuesti tööle keskenduma.

      Hoolimata kavatsusest vara magama minna, leidis Leslie, et teda oli veetud peole. Nad ei otsustanud millegi uhke kasuks – välitöödel oli eelarve alati oluline –, kõigest pannkooke pakkuv sööklakett kiirtee ääres. Aga kui seltskond otsustas edasi minna kohalikku kõrtsi ja võtta seal mõned joogid, õnnestus naisel lahkuda.

      Leslie pöördus meeskonna peatuskohta, mis oli mõeldud kõrgema astme töötajatele. Tema, Laymon, Brad ja veel paar töötajat olid paigutatud koloniaalistandusse, mis oli muudetud nüüd võluvaks hommikusöögiga peatuskohaks. Nende võõrustaja, rõõmus seitsmekümnendais naine, ärkas enne kukke ja koitu, nii et läks ka varakult voodisse. Perenaine СКАЧАТЬ