Ruubeni liblikad: Kirsipiia. Kiiri Saar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muul moel reageerida kui tummalt noogutada, ise näost valge ja enam-vähem minestuse äärel. Ruuben pööras otsekohe ringi ja lennutas mu sõnagi lausumata bensiinijaama parklasse tagasi.

      Vajusin oimetuna pingile ja tundsin lausa uskumatut kergendust, et üldse ühes tükis tagasi olin jõudnud. Jäine hirmuhigi nõrgus külma nirena mööda mu selgroogu alla ja mu abitu naeratus kahanes olematuks.

      Ruuben silmitses vaikides, kuidas ma oma saabaste kallal rahutult rapsin, ja päris siis viimaks midagi sootuks kummalist:

      „Miks sa seda kõike üldse teed, Kirsipiia, kui sa seda tegelikult ei naudi?”

      Ta küsimus jäi mulle hetkeks täiesti arusaamatuks. Minu meelest tuli enamik asju siin ilmas ära teha ilma vähimagi naudinguta. Pigem hoopis vastikustundega. Näiteks kas või keemia kontrolltöö, millest ma järjekordselt midagi ei mõiganud. Või siis oma riidekapis korra loomine, mis mulle alati seletamatul kombel tuska tegi, kui selle halastamatu tõega viimaks silmitsi pidin seisma, suutmata enam ühtegi vähegi kõlbulikku T-särki või kahte samast paarist sokki üles leida.

      Vaikisin mõnda aega tõrksalt. Mis mul vastata oligi?

      „Ma ei taha paks olla,” tunnistasin viimaks mingi endalegi täiesti mõistetamatu avameelsusega.

      Ruuben pahvatas sedamaid lõbusalt naerma. „Sa pole ju paks!”

      Põrnitsesin poisile otsa, teades suurepäraselt, et ta oli öelnud seda pelgalt selleks, et mu tuju tõsta.

      „Ma olen paks,” jäin kõigutamatuks. Targem oleks tal see juba teadmiseks võtta. Ja mida varem, seda parem.

      „Kui palju sa siis kaalud?” tahtis Ruuben seepeale teada.

      Millegipärast valdas mind ta ootamatut küsimust kuuldes otsekohe ebamäärane kahtlus, et nagunii on seegi talle juba ette kantud. Kirjeldamatu kahjurõõmuga pealekauba.

      Vahtisin Ruubenit nagu segast, tema võrdlemisi süütul toonil esitatud küsimusele vastamine polnud tõenäoliselt ilmvajalik. Arvatavasti tabas ta mu kortsus kulmust ja viltu veetud suujoonest ära, et oli oma mõtlematu pärimisega mu tundeid riivanud ja parandas end sujuvalt veel enne, kui ma üldse midagi nördinult kähvata oleks jõudnud:

      „Anna andeks, ma mõtlesin tegelikult – palju sa kaaluda tahaks?”

      See küsimus tundus mulle juba märksa meelepärasem.

      „Viiskümmend kilo,” pakkusin lootusrikkalt. See number tundus mulle kaunis ja kättesaamatu nagu helesinine unelm.

      Ruuben piidles mind korraks kaaluvalt ja mulle tundus millegipärast, nagu oleks ta mu sealsamas mingi nähtamatu mõõdulindiga üle mõõtnud. „Vähevõitu. Sa oled ilmselt…” ta takseeris mind veel hetke, „meeter kuuskümmend kaheksa pikk?”

      Vahtisin teda hetke rabatult, aga rahunesin seejärel otsekohe – kõigi oletuste kohaselt oli ta mu pikkust lihtsalt mõne kahjurõõmsa klassiõe käest kuulnud.

      Noogutasin allaandvalt.

      „Kuuskümmend kilo?”

      Raputasin jonnakalt pead. „Viiskümmend viis, mitte rohkem.”

      „Selge,” sõnas Ruuben endamisi, nagu oleks me milleski äsja kokkuleppele jõudnud.

      Vahtisin talle uskumatult otsa ja mõtlesin, kas me mõlemad oleme segi läinud, et siin mingis nõmedas tanklas minu kaalunumbrite pärast kaupleme, otsekui oleksime turul liha ostmas.

      Lõpuks sain need neetud asjandused jalast ja kompensatsiooniks mulle osaks saanud traumeerimise eest viis Ruuben mu oma autoga koju. Vähemalt nii ta välja käis.

      Muidugi ei osanud ma keeldumiseks leida ainsatki põhjust.

      TEINE

      Rohkem ma sõitma ei läinud. Jooksma samuti mitte. Mul sai kõigest korraga villand ja pärast kooli ostsin endale kilekotitäie šokolaadi ja mugisin seda raevukalt terve kodutee vältel ja pool õhtut takkaotsa. Ma oleks pidanud teadma, et säärased utoopilised ettevõtmised nagu spordi harrastamine on minusuguste mõttetute olendite jaoks täiesti välistatud. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, nagu öeldakse, seetõttu pöördusin igasuguste süümepiinadeta suurima rahuga oma magusasõltuvuse juurde tagasi.

      Ent kogu sellest arutust söömisest hoolimata hakkas minuga toimuma midagi kummalist. Mu teksad, mis olid siiani lausa piinavalt mu vöökohta nöörinud, hakkasid pikkamisi kuidagi avaramaks muutuma. Ma ei teinud sellest muutusest esiotsa väljagi, ajades kõik lihtsalt möllavate hormoonide süüks. Aga kui ma ühel õhtul mingi veidra tuju ajel proovisin selga oma lemmikjopet, mida ma ainult kaks kuud kanda olin saanud, enne kui see mulle lootusetult kitsaks jäi, ja mul selle lukk rõõmsa sirinaga kinni vedada õnnestus, hakkasin vaikselt hämmeldust tundma. Astusin niisama prooviks kaalule ja kui see näitas kuuskümmend kolm kilo, polnud mu imestusel otsa ega äärt. Ilmselt oli kaal katki läinud.

      Muidugi mõista jätkasin õgimisega, kühveldades peamiselt vihast endale toitu sisse – friikartuleid, ahjukana, kohupiimapirukaid, šokolaadilaaste, riisisalatit, õunamoosi, kartulisalatit, külmi pitsalõike, eilseid pannkooke, hakklihakastet ja kõike muud, mis vaid silma alla jäi.

      Mu ebatavaliselt suur söögiisu ei jäänud lõpuks ka mu mõnevõrra murelikuks muutunud emal tähele panemata.

      „Kirsipiia, on sinuga ikka kõik korras?” uuris ta ühel pärastlõunal kulmu kortsutades, kui ma raevukalt küpsisekarbi sisu rüüstasin. „Ega sa ometi haige ei ole? Peaks ehk laskma sul igaks juhuks vereproovi teha.”

      Ma tundsin end tervemana kui kunagi varem. Samuti ei näidanud vastu minu tahtmist teha lastud analüüsid mitte midagi ebatavalist. Nii ei leidnud ma vähimatki põhjust, miks mitte rõõmsalt edasi süüa.

      Nädala pärast näitas kaal viiskümmend üheksa kilo. Ükski riideese ei tundunud mu garderoobis enam paras, kõik rippusid mu ümber nagu kotid ja ma pidin emal paluma lasteriiete osakonnast endale mõni sobivam hilp muretseda.

      Ja ülejärgmisel nädalal kaalusin ma täpselt viiskümmend viis kilo. Üritasin veelgi meeleheitlikumalt süüa, aga rohkem kaal ei langenud, vaid jäi vankumatult viiekümne viiele pidama.

      Ma olin õnne tipul.

      Muidugi ei jäänud minuga nõnda ebatavaliselt kiirelt toimunud muutus ka mu klassiõdedel märkamata.

      „Räägi välja, mis imedieeti sa pead?” ujus uudishimulik Signe ühel vahetunnil mu külje alla nagu parim sõbratar.

      Kinkisin mind piidlevatele tinahallidele silmadele põgusa mürgipilgu. „Šokolaadidieeti,” tunnistasin vihikukaanele hajameelseid kriipsukesi vedades täiesti ausalt.

      Signe pööritas oma vasikasilmi ja naeris totakalt. „Noh, ära ütle, kui ei taha, igatahes näed sa täitsa okei välja.”

      Ruuben minust see nädal eriti välja ei teinud, ainult korra, kui me koridori peal pooljuhuslikult kokku põrkasime, vaatas ta mind, nagu oleksin mõni filmistaar ja pilgutas tähendusrikkalt silma:

      „Rahul? Viiskümmend viis, nagu kokku leppisime?”

      Ma olekski teda vist, suu ammuli, jõllitama jäänud, aga enne tõi Eliis mu mõistusele ja sikutas otsustavalt bioloogiaklassi.

      „Tule СКАЧАТЬ