Ruubeni liblikad: Kirsipiia. Kiiri Saar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valgus, ja mõtlesin, kas ma olen ogaraks läinud või ei.

      Kahjuks ei viibinud sel hetkel mu läheduses ainsatki hinge, kelle käest oleksin saanud järele uurida, kas tegemist on pelgalt mu enda hallutsinatsioonidega või omab neid peale minu veel keegi. Arvatavasti hakkas kogu see arutu magusasöömine juba veidike mu ajudele, muud midagi.

      Kastsin sõrmed Fanta sisse ja vaatasin, kuidas kihisev ja mullitav jook mu sõrmede vahel pritsis, ning mõtlesin, kui suur võiks olla võimalus, et karastusjookide tootjatehas on mingil seletamatul põhjusel oma torustiku meie kooli veetrassiga ühendanud. Muidugi sain suurepäraselt aru, et see võimalus oli üsna nullilähedane, et mitte öelda olematu. Ega nad peast hullud olnud, ilmselt olin seda vaid mina.

      Ja kuna mind endiselt janu vaevas, kehitasin lõpuks mõttes õlgu ja kummardusin jooma, olemata kardetavasti ei esimene ega ka viimane, kes oma luuludele eales järele on andnud.

      Jook tundus täiesti ehtne – jahe, kihisev ja karastav. Ma jõin niikaua, kuni kell viimaks vahetunni lõpust teatas, muidu oleksin vist sinna larpima jäänudki.

      Järgmine vahetund tõttasin esimese asjana muidugi kõige otsemat teed kraani kontrollima, aga nüüd voolas seal kummalisel kombel jälle täiesti harilik vesi. Lasin sel mõnda aega sõrmede vahel pahiseda ja ootasin, et äkki tuleb Fantale veel pisut lisa, aga rohkem midagi sellist ei juhtunud. Täiega imelik ikka. Tõenäoliselt kujutasin meeltesegaduses seda kõike lihtsalt endale ette.

      Ühel päeval otsustasin end käsile võtta. Muidugi üritasin endale kõigest väest jätta muljet, nagu teeksin seda kõike pelgalt enda pärast, aga tegelik tõde seisnes ikkagi selles, et tahtsin Ruubenile meeldida. Ma ei tahtnud enam kaaluda seitsekümmend kilo, kui enamus mu klassiõdesid kaalus viiskümmend.

      Ainsa mõeldava pääseteena hakkasin õhtuhämaruses jooksmas käima. Kuigi see oli minusuguse jaoks, kes end naljalt liigutada ei viitsinud, täielik eneseületus, ei kavatsenud ma raskuste ilmnedes, milleks osutusid puuriv pistmine paremas küljes, kohutav janu ja krampi kiskuvad sääremarjad, kohe alla anda. Seega rassisin kangekaelse järjekindlusega peaaegu igal õhtul, kui just vihma ei sadanud, oma viit kilomeetrit, nii et higimullid otsa ees.

      Ja nagu sellest kõigest veel vähe olnuks, nuiasin vanematelt lõpuks ka rulluisud välja, kinnitades üsna otsustavalt, et ma lihtsalt suren, kui neid ei saa, ning lõpuks andis üksjagu hämmeldunud ema mu tungivale palvele järele.

      Aga paraku vaibus mu ind rullitada juba esimesel proovipäeval, sest otsekohe selgus kainestav fakt: uiskudega oli märksa keerulisem edasi liikuda kui lihtsalt joosta, kuigi esialgses tuhinas olin vastupidist oletanud. Esimesel päeval ei õnnestunud mul peaaegu üldse püsti seista ja mu kehal polnud vist ainsatki sinikateta kohta. Võisin vaid õnne tänada, et otsekui mingi ime läbi õnnestus mul luumurdudest pääseda – loomulikult polnud mul ohutust kukkumisest vähimatki aimu.

      Õnneks näis ilus ja kuiv sügis kestvat ja nii sain võimaluse vähemasti üksjagu palju jooksmas käia ja lõpuks isegi kolm kilo langetada. Ehkki see polnud mingi märkimisväärne tulemus, olin ma ikkagi rõõmus ja tundsin end otsekohe hulga paremini.

      „Oled spordi vastu huvi tundma hakanud?” märkis ühel päeval Ruuben mind ühel vahetunnil mõtlikult silmitsedes. Ta tavatseski mind sageli niimoodi vaadata – pikalt ja mõtlikult.

      Tundsin, kuidas reetlik õhetus sedamaid mu põsed kuumama pani.

      „Noh, ma arvasin, et ehk oleks üsna lahe natuke rullitada,” tunnistasin hädiselt. Loomulikult ei meeldinud kogu üritus mulle tegelikult mitte üks raas. Kõige parema meelega oleksin lihtsalt oma toas vedelenud ja magusat õginud. Aga seda ei saanud ma endale enam lubada, kuna tahtsin tõepoolest Ruubenile meeldida.

      „Ja kuidas siis edeneb?” tundis ta, nagu mulle näis, siirast huvi.

      Kehitasin nukralt õlgu. „Mitte kõige paremini,” tunnistasin ausalt.

      „Ma võin sind õpetada, kui soovid,” tegi Ruuben seepeale lahke ettepaneku.

      Jõllitasin teda jahmunult. See veel puudus! Arvatavasti mataksin ta esimese minuti jooksul oma matsaka kere alla, murdes nii enda kui ka tema luud.

      Mu kõhklust märgates kinnitas Ruuben veendunud naeratuse saatel:

      „Ma olen hea õpetaja, küll näed. Paari päevaga on sul asi käpas.”

      Säärasele sõbralikule veenmisele ei suutnud ma muidugi sekunditki vastu seista ja nõnda juhtuski, et ootasin pärast tunde, kell pool viis, Ruubenit Kakumäe spordirajal, rulluisud näpus.

      Kui uhiuus vesihall Lexus viimaks sujuva kaarega väiksesse bensiinijaama parklasse keeras, ei osanud ma kahtlustadagi, et see kuidagi Ruubeniga seotud võiks olla. Aga seal ta oli, lõi auto ukse nõtke liigutusega kinni ja kõndis pehmel sammul minu poole, huultel mänglemas vaevumärgatav sõbralik naeratus. No tõega, nagu mõni lameduseni ärakedratud tuhkatriinulugu!

      „Tere, Kirsipiia,” ütles Ruuben lahkelt ja seisatas ootavalt mu ees.

      Naeratasin ebalevalt vastu ja küsisin endalt, mida see piltilus poiss siit üldse otsib. See kõik tundus mulle täiesti absurdsena. Seesugused poisid ei vaadanud eales minusuguste poolegi.

      Aga Ruuben ei lasknud mul kuigi kaua rusuvaid mõtteid heietada, vaid teatas energiliselt:

      „Hakkame siis aga pihta.”

      Istusin pingile ja hakkasin raske ohke saatel uiske jalga toppima. Tema sai omadega valmis enam-vähem veerandiga sellest ajast, mis mul kulus oma töntsakavõitu jalgade saabastesse surumiseks ja kõigi pannalde kinnihaakimiseks.

      Kiristasin jõuetus vihas hambaid. Ma ei tahtnud, et Ruuben mind nii kohutavalt kohmaka ja abituna näeb, aga kardetavasti polnud mul tema käest praegu mingit pääsu. Ummisjalu minema tormata olnuks ju ka nõme.

      Mul oli õigus, ma olin lihtsalt kohutav, suutmata korraga minutitki püsti seista. Ma ei kujuta ette, kuidas Ruubenil üldse tasakaalu säilitada õnnestus, kui ma, hoolimata sellest, et ta mul toetavalt käest kinni hoidis, järjekordselt maha prantsatasin.

      Aga ta isegi ei muianud mu saamatuse üle.

      „Okei, teeme siis teistmoodi,” ütles ta viimaks, vähimalgi määral kannatust kaotamata. Ta sikutas mu püsti ja andis mulle uue hoo sisse.

      Ja äkki me lendasime jälle. Just niimoodi, nagu tookord seal staadionil, kui ta mind endaga koos jooksma oli veennud.

      Silmitsesin hirmunult meist kahel pool mööda tormavat tumedat puudemüüri ja taipasin, et me lendame edasi lausa ebaloomuliku kiirusega. Ma pidin vaid imevähe oma jalgu liigutama, uisud näisid mingil arusaamatul põhjusel ise edasi tuhisevat.

      Üritasin meeleheitlikult pealepressivat paanikat alla suruda ja hoidsin kramplikult Ruubeni käest kinni. Olin millegipärast surmkindel, et kui ma temast lahti peaks laskma, tabaks mind sellelt kiiruselt täielik häving. Piilusin Ruubenit silmanurgast, peljates endamisi, mis saab siis, kui ka tema praegu ülimalt ähmis peaks olema. Aga mind kättpidi edasi lennutav Ruuben näis täiesti rahulolev: ta tumedad silmad naersid ja tema olekust ei paistnud vähimatki ebalust. Justkui oleks rulluiskudel sajakilomeetrise tunnikiirusega kihutamine üks ta meelistegevusi.

      Mõne hirmutava viivu pärast taipasin, et uisutee oli juba ammu otsa saanud ja me lendasime mööda maantee äärt edasi Rannamõisa poole, kuigi ma ei suutnud aru saada, kuidas ükski reetlik killustikukivi meid jalust maha ei niitnud. Kive poleks meil jalge all nagu olnudki, kõigest sile, ühtlane, СКАЧАТЬ