Ruubeni liblikad: Kirsipiia. Kiiri Saar

Чтение книги онлайн.

      PROLOOG

      Inimesed on imelikud – kardavad surma. Aga ma ei saa seda neile ette heita, sest nad on, teadagi, rumalad.

      Nagu mina. (Seda ta eitas.)

      Muidugi mõne üksiku imetlust vääriva erandiga.

      Nagu tema. (Sellega ta nõustus naeratades.)

      Nad pole võimelised aru saama, et surm on tegelikult pääsemine.

      Minu jaoks. Meie jaoks.

      Vähemalt niimoodi ta mulle ütles.

      Ja mul on põhjust teda uskuda rohkem kui kedagi teist siin ilmas.

      Seisin veel mõne hetke paksu kardina varjus ja silmitsesin mõtlikult üksikute kergete pilvetupsudega kaetud sinist taevast, ohkasin siis, vinnasin koolikoti selga ja astusin välisuksest välja.

      Koolitee tundus täna hommikul kuidagi eriliselt pikk. Märkamatult oli kätte jõudnud juuni algus – kaheteistkümnenda klassi lõpetamine oli nüüd vaid päevade küsimus.

      Ma teadsin, et ta ootab mind, ja see tõdemus tõi mu näole õnneliku naeratuse.

      ESIMENE

      Mulle ei meeldinud koolis. Kohe üldse mitte. Tegelikult ei teadnud ma vist ainsatki olendit, kellele seal meeldinud oleks. Võib-olla ainult kümnenda klassi Annikale, aga tema oli geenius ega saanudki muid hindeid peale viite. Nii et tema ei läinud eriti arvesse.

      Mind narriti vahel. Muidugi poleks ma pidanud sellest ülemäära välja tegema, sest teisi narriti samuti. See on ju koolis täiesti tavaline, lausa reegel. Üks narrimise põhjusi oli kindlasti mu nimi, mis oli kõike muud kui tavaline. Ma ei saa õigupoolest siiani aru, mis mu vanematele pähe lõi, et nad mulle sellise nime panid – Kirsipiia. Noh, tehniliselt võttes pole ju nimel väga vigagi, vähemasti mitte niikaua, kui te ei tea mu perekonnanime – Kirsimäe. Koos kõlas see nagu mõnitus. Ükski täie aruga lapsevanem ei paneks oma järeltulijale niisugust nime. Seetõttu oli mul üksjagu põhjust nende mõistuses kahelda.

      Mu igavlevad koolikaaslased olid muidugi ülimalt varmad seda ära kasutama, leiutades mu nimega igasugu veidraid seoseid.

      „Kirsivanker tuleb!”

      „Kirsimägi veereb mäest alla.”

      „Kas kirsid on juba küpsed? Kuidas tänavune saak on kah?”

      Ja nii edasi.

      Teine narrimise põhjus oli ilmselt mu ülekaal, mis polnud küll kuigi märkimisväärne, aga siiski piisavalt arvestatav, et seda tähele panna ning selle kulul alailma veidi nalja heita. Paraku ei saanud ma sinna midagi parata, sest olin suuremal või vähemal määral magusasõltlane. Võib-olla üritasin end magusat süües lihtsalt veenda, et elu polegi nii hull, kui selles leidub nõnda maitsvaid asju nagu näiteks valge maasikašokolaad või Raffaello kommid. Täiesti võimalik.

      Aga varem või hiljem sai magus otsa ja elu tundus jälle sama räbal kui enne. Tegelikult isegi räbalam, sest nüüd piinas mind lisaks süümekatele ka iiveldus kogu sellest arutust magusakogusest, mis mul nahka oli õnnestunud panna.

      Ehk oleks minu puhul kõige targem olnud endale pikapeale paks nahk kasvatada ja kogu sellest nöökamisest lihtsalt üle olla, sest praeguseks, mil käes oli gümnaasiumi viimane klass, oleksin pidanud sellega juba harjunud olema. Aga miskipärast tundus narrimine olevat asi, millega polnud kuigi kerge harjuda, kuna see tabas sageli ootamatult ja kõige valusamast küljest.

      Välja ma seda muidugi ei näidanud. Vähemasti nii paks oli mu nahk küll.

      Ma ei olnud kuigi hea õpilane, pigem selline keskpärane. Ma ei oskagi öelda, mis oli selle tegelik põhjus, arvatavasti lihtsalt huvipuudus. Kunagi ammu käisin aasta muusikakoolis, aga jätsin selle pooleli, sest pidin seal igavusest ära surema, ja õnneks vanemad ei käinud ülemäära peale ka, et ma vastu tahtmist jätkaksin. Poolt võrdlemisi tulutult veedetud aastat kunstiringis ei saa vist samuti kuigi märkimisväärseks saavutuseks pidada ja reaalainete poole ei tundnud ma muidugi vähimalgi määral tõmmet. Rääkimata sellisest katastroofist nagu kehakultuur või muu säärane õudus. Ma hingeldasin juba selle viiekümne meetri juures, mis kulus koolimajast staadionile jõudmiseks.

      Mul polnud isegi ühtki päris tõelist sõpra, aga ma lohutasin end sellega, et tõenäoliselt pole seda enamikul inimestel. Nad lihtsalt teevad näo, et neil on, peites oma rahulolematuse osavalt maski taha. Me kõik oleme siin ilmas suuremal või vähemal määral üksi.

      Mind ei huvitanud õieti mitte ükski asi. Kõik tundus nii hall ja ühetooniline.

      Ühe erandiga.

      Kohe septembrikuu esimesel päeval tuli meie klassi uus õpilane. Tema nimi oli Ruuben.

      Kui imelik nimi, mõtlesin endamisi. Ma ei teadnud ühtki poissi, kellel oleks olnud nii ebatavaline nimi. Üks ammu elanud maalikunstnik küll oli mingi sarnase nimega, aga Ruben oli ju tema perekonnanimi. Või oli see hoopis Rubin? Aga tont temaga. Veidi hiljem meenus mulle, et vist kandis mingit samalaadset nime ka üks piiblitegelane, aga kes ta täpsemalt oli, seda mul meelde tuletada ei õnnestunudki. Ja mis vahet seal õigupoolest oligi? Ilmas oli kahtlemata hulga veidramaidki nimesid.

      Imestasin mõttes, kustkohast Ruuben üldse välja ilmus. Kusagilt mujalt abituuriumiklassi üle tulla, pealegi veel kooli, mis polnud mingi teatud-tuntud eliitkool, vaid täiesti tavaline gümnaasium – see tundus mulle mõnevõrra kummaline. Aga muidugi ei söandanud ma seda temalt otsesõnu küsida.

      Poistega suhtlemises olin ma üldse täiesti lootusetu kuju. Vahtisin neid alati nagu tulnukaid, oskamata isegi kõige tavalisematest asjadest juttu teha. Tõenäoliselt tulenes see suurel määral asjaolust, et mul polnud venda, kellega suhtlemist või, minu poolest, kas või pisut kaklemist harjutada.

      Ma olin üksik laps. Täiesti üksi siin neetud ilmas.

      Mingil seletamatul kombel hakkas Ruuben mulle otsekohe meeldima. Mu meelisajaviiteks sai teda mõnikord tundide ajal silmanurgast piiluda, kui ma arvasin, et ta tähele ei pane. Ja kuna ta istus minust paar pingirida eespool, siis enamasti ta ei pannud.

      Muidugi ei loonud ma endale vähimaidki illusioone, nagu võiks meist sõbrad saada. Arvatavasti poleks ma temagagi mingit mõistlikku teemat arendada osanud, pealegi ei pakkunud minusugune paksuke ja täiesti ilmetu kuju mitte ühelegi olendile huvi, saati siis veel sellisele märkimisväärselt kenale olevusele, nagu seda oli Ruuben.

      Ruuben sai otsemaid kogu koolis populaarseks. Temas oli midagi seletamatut, mis inimesi nagu magnetiga lähemale tõmbas. Nii polnud midagi ebatavalist selleski, kui mõni pedagoog temaga pärast tunni lõppu pisut pikemalt vestlema jäi. Ruuben oli hämmastavalt tark ja see näis absoluutselt kõigile muljet avaldavat. Isegi algklasside jõnglased, kes tavaliselt vanemate klasside rahvast mõningase aukartusega eemale hoidsid, kõõlusid mõnel vahetunnil uudishimulikult meie klassi ukselävel, et Ruubenit ammuli sui vahtida ja talle mõni nende meelest hirmoluline küsimus esitada. Aga tegelikult ma ei usugi, et see oli just nimelt tarkus, mis inimesi ligi tõmbas, pigem lihtsalt ta meeldiv ja soe loomus.

      Sõprusest rääkides teen vist Eliisile pisut ülekohut. Eliis tähendas mulle seda, mis on ilmselt kõige lähedasem mõistele „sõber”. Aga ta oli ka üsna omamoodi ja päris sõpruseks ei saanud meie suhet siiski nimetada. Õigupoolest olekski Eliis, ilusate, poolde selga ulatuvate kullakarva juustega Eliis ja tõmmu ning sportlikult sitke ja nägus Ruuben olnud täiuslik paar, sest, nagu ma teadsin, polnud Eliisil – nagu minulgi – päris oma poissi. Mingil kummalisel põhjusel oli aga Eliis meie klassist ja ilmselt ka kogu koolist ainus hämmastav erand, СКАЧАТЬ