Üleõlapilguheit. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kiitlemist, mis seda päriselt polnudki, sattus pealt kuulama ema, ja ta kutsus mu pikemata tuppa.

      „Niisuguste asjadega vaesemate ees ei hoobelda. Sa võid nende „hingele haiget” teha (ema lemmikväljend). Ema kaldus üldse mõnel puhul sentimentalismi, hakkab mulle nüüd, aastaid hiljem, tunduma.

      „Hästi kasvatatud poisid ei ole kiidukuked! Uhkustamine näitab taktitunde ja südamehariduse puudumist. Pea, Enn, see igavesti meeles!” anti mulle juhtnööriks. Aga iga poiss tahab ju ikka natuke hoobelda ka…

      Tean täitsa kindlalt, et ma tõesti väljendasin õues vaid oma lihtrõõmu ega tahtnud kellegi hingele haiget teha.

      Ühel korral seisis toosama Viktor, käed uhkesti puusas, meie maju lahutava plangu kõrval, mille lahtisest lauast ta muide ainukesena – poiss oli painduv nagu uss – läbi poetud sai. Viktor ütles mulle – ju niisama naljaviluks –, et ega ma teda kiviga, mida parajasti näppude vahel veeretasin, visata küll julge. Mul polnud viskamiseks mingit põhjustki; julge ja ulakas Viktor, nagu juba ülalpool öeldud, meeldis mulle kõigest hoolimata oma pealehakkamise ja riukalise loomu poolest teistest poistest enamgi.

      „Ei sa julge ühtigi! Memmekas oled!” arvas Viktor.

      Loomulikult ma Viktorit ei visanud. Kui aga sama väljakutset, isegi samade sõnadega, kordas muidu arg Harri, too „stuuvitud” porgandite kugistaja, siis eneselegi aru andmata põrutasin talle paraja tuvimunasuuruse kiviga vastu vahtimist… Mis ta’s õrritab?! Kuigi ma vaevalt endalt küsisin, miks ma teda viskan ning mis hiljem saab. See oli reflektoorne tegu.

      Ning tabasin ma Harry Rüütalu nina, mis kohe veritsema hakkas. Ega midagi hullu juhtunud: kriimuke ninaotsas oli talle minu mõnitamise eest just paras karistus. Aga Harri õde Vilma – seesama, kes oli väga õnnetu, et ma isa-ema teatriskäigu ajal tema valvel olles püksi pissisin – tammus õhtul meie korteri ukse ees jalalt jalale ja kandis mu emale ilmselt käsu korras ette:

      „Sihuke lugu juhtus, et teie Enn viskas meie Harrile kiviga pähe…” Kähku lisas ta minu kaitseks, et ega see suur õnnetus olnud ja ju vist Harri ise kiusas Ennu ka. Näe – Vilma kaitses mind…

      Sain sellest hoolimata vanemate käest rängasti võtta.

      + Seni pole ma sõnakestki poetanud meie korterist.

      Selle üsna suure köögi laes oli aken. Seinu katsid kõrged, väljanikerdatud lõvipeadega tumedast puust kapid. Mul oli kapilõvidega, kelle ilme muutus nagu minu tujudega kooskõlas, koguni oma suhe: oskasid teised olla kurvad või rõõmsad. Ainult sel korral, kui mind üks teatud stimuleeritud oksehoog tabas, vahtisid nad mind halvustava ükskõikusega. Kohe pajatan.

      Minu isa oli neil aastail veel äge suitsumees. Leidsin kord tuhatoosist vaevalt pooleni tõmmatud paberossi ja üritasin isast eeskuju võtta. Kui suits isale midagi ei tee, siis vaevalt minulegi.

      Ema sattus mu ettevalmistustele peale. Ta nägu läks algul kurjaks, kuid siis hoopis viivuks mõtlikuks; ei riieldud minuga üldse, vaid tehti päris lahke ettepanek:

      „Tahad suitsumeest mängida? Noh, lase käia! Aitan, kui vaja, kaasa!”

      Vaat see oli üllatus.

      Kööki, kappide vahele – mäletan, et laeaknast paistis meie kööki pilvitu sinitaevas – laotas ema põrandale suure valge lina. Siis võttis surmtõsisel näol isa tagant suitsud „Manon” – õrnroosas, ema ühe kombinee värvi karbis olid need – ning käsutas mind pikali linale heitma. Seejärel sain toosi tikku ja tohtisin… vabalt suitsumõnusid proovida.

      Oeh, küll oli see jube! Juba pärast esimest kahte mahvi hakkas mu pea kohe pööraselt ringi käima ja varsti ma oksendasin mis jube! Elus purskkaev! Tark ema mul. Isegi tosin aastat pärast toda katset ei tundnud ma suitsukiusatust; hiljem TPI’s teiste seas küll ärkas uuesti ja must sai päris paras tossutaja. Aga mis seal laboris seda imestada – too paik on väävelvesiniku, ammoniaagi ja merkaptaani haisuga (merkaptaan on seedegaaside üks väävlit sisaldav komponent) nagunii tõeline põrgu. Sigaretisuits on siin pigem süütu kattevarju rollis.

      Aga see köögis suitsetamise seik tuletab mulle midagi meelde – midagi, mis võinuks terve meie pere, ju siis ka minu elukäigule määrav olla. Tookord – see oli vist ühel pühapäeval – suitsetasid köögis varasest hommikust peale mu isa ja ristiisa, arhitekt Villem Seidra, Tallinna Tehnikaülikooli korp! Tehnola korporant ja paras napsumees. Minu ema silmis oli Seidra muidugi enne kõike mu isa „halb sõber”, kes teda kõikvõimalikele halbadele teedele meelitas. Hiljem olen märganud, et pea iga naise silmis on tema mehel vähemalt üks „halb sõber”.

      Me köök oli tol meenutamisväärt hommikul nii paksult suitsu täis, et lõika või noaga. Ema oli tavaliselt sellise tossutamise vastu, kuid kuna parajasti arutati meie pere tulevikku ja edasist käekäiku, ei söandanud ta meestele sel korral märkusi teha.

      Oi, see oli isa ja ristiisa vahel tõesti pikk ja raske vaidlus. Arutati, kas pageda Rootsimaale või mitte? Villem Seidra leidis, et tuleb tingimata Läände emigreeruda. Aga minu isa polnud temaga nõus. Tema ennustas – ja õigesti –, et peagi algab nagunii üks suur kaevikute, varjendite ja kaitsekraavide ehitamine sakslaste või siis venelaste poolt, ning nemad pole ju ainult arhitektid, vaid diplomeeritud insener-arhitektid, seega veel ka tipp-topp ehitusinsenerid. (Neil aegadel õpetati arhitektuuri Tehnikaülikoolis, ja tugevusõpetus ning mehaanika olid seal palju tähtsamal kohal kui hiljem Kunstiinstituudis. Ses mõttes, et mida suudeti välja mõelda, seda osati hiljem ka ise teostada.)

      Ehituse tippasjatundjaist on venelastel, aga küllap ka sakslastel, nagunii suur puudus; me läheme veel hinda, ennustas isa, ja meie päritolu ning mineviku suhtes pigistatakse silm kinni. Ja mis surmapattu siis meil, natuke üle kolmekümneaastastel noortel meestel, ikka hingel on. Kui teatud majanduslik edu muidugi välja arvata. See oli isa seisukoht.

      Jah, sõitmata meil tollal jäigi. Muide praegu on kodumaalt vabatahtlikult Läände lahkunuid mitu korda enam, kui tollaseid ida poole küüditatuid kokku oligi, ning mul on hea meel, et meie Eestimaale truuks jäime. (Muidugi mõistan ma ka neid, kes lihtsalt PIDID emigreeruma, sest ju nad siiajäänuina seina äärde panduks.)

      Aga eks võib asjale ka teise, märksa troostituma nurga alt vaadata: mu isa tulevik keerati juba tema kolmekümnedate eluaastate algul tuksi – kujutlege, mida see näiteks teile endale tähendaks –, isa ei võinud ju nõukogude korda, rääkimata tollasest iseäralikult jälgist arhitektuurist, silma otsaski taluda. „Saunad uhkete korintose sammastega” (tema sõnad), mis mitte kui midagi pole määratud kandma. Jah, need vihastasid teda kui funktsionalisti hinge põhjani. Ja siis veel kõik need maitsetud ripatsid ja jupatsid – juudi jõulupuu – , samas aga majade piinakamberlikult kitsad, umbusku sisendavad aknaavad. Vaat sina ei tohi siit mitte sisse vaadata!.. Aga selle teemani jõuame hiljem. Isal peatun veel nagunii.

      1943. aastal alustasin õppimist Tallinna 22. Keskkoolis. Endise Westholmi Poeglaste Gümnaasiumi neljanda lennu oli muide lõpetanud juba mu isa. Siis küll ise veel eestistamata nimekujuga; paraku mitte Wiedemann, vaid vähem ütlev Wedemann. Ma ei pea vajalikuks oma loos kronoloogiliselt täpne olla, pigem emotsionaalselt, nii et küllap jääb koolielugi kirjeldamine hüppeliseks, sedamööda, kuidas üks või teine seik just meenub.

      Mu ema saatis mind esimesel septembril ise kooli. Hiljem käisin juba üksi.

      Ja just esimesel koolipäeval, kui meilt nimesid küsiti ja need kirja pandi, et õpilaspilet vormistada, juhtus midagi sellist, mis mulle ränka muret tegi. Jah, eksivad СКАЧАТЬ