Üleõlapilguheit. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Kedagi Elli Vetemaad muidu väärikas vanaproua mäletada ei suutnud – liig mis liig! –, kuid haigla legende mäletanud ta päris palju.

      Selge mäluga väärikas õde-rauk rääkinud, et kunagi töötanud mu ilmaletuleku-paigas geniaalne „kiiksuga” (või oleks tänapäeval paslikum öelda „sensitiivne”) ämmaemand, kes väga omapärasel moel, nimelt lauldes, osanud tõrksad beebid ilmaelust osa võtma meelitada. Ta teinud keskmise sõrmega meelitav-kutsuvaid liigutusi ja laulasklenud samal ajal õrnal häälel, et „üks roosike on tõus’mas…”

      Tited jätnud enamasti vastupunnimise ja sündinud peibutamise peale maisesse hädaorgu naerul sui – lopsanud emaüsast kergesti volks-volks välja… Tolle õe üle tehtud küll nalja, kuid kuna eesmärk pühendab abinõu, siis tema edukaid katseid polevat segatud.

      Mis aga minusse endasse puutub, siis lauluke roosi tõusmisest mulle ilmselt üldse ei mõjunud. Õigemini – mõjus vist küll, aga vastupidiselt oodatule: mina pagesin emakese üssa tagasi. Niiöelda, my home is my castle. See hakanud juba hirmu tegema. Eks võetud siis teatud sunnivahendid appi; sündisin lõpuks siiski – mis sa ikka teed? – kaks nädalat õigest tärminist hiljem. Võimalik, et just seepärast jäängi ma täiskasvanuna kõikjale hiljaks… Ikkagi kaks nädalat miinusmärgiga händikäppi.

      Pärast toda kaasaaitamisega sündimist toonud ma nagu teisedki ilmaletulijad lõpuks kuuldavale nutupröökamise, mida Shakespeare on nimetanud olemuselt traagilisimaks kõigist nuttudest, kuna see väljendavat tulevase ilmakodaniku ägedat protesti maisesse hädaorgu sattumise puhul – vastust not to be klassikalisele eksistentsiaalsele küsimusele.

      Huvitav oleks katsetada, kas ka mina oma sünniruumi lõhnade järgi ära tunneksin. Paraku on see võimatu, kuna, nagu juba öeldud, põles sõjas too erahaigla, mida mu ema parim sõbranna ja minu ristiema Ursula von Strandell talle soovitanud, maani maha.

      See, et ma von-tiitlit mainisin, võib jätta mulje, nagu valitsenuks meie peres kadaklik mentaliteet. Ei valitsenud. Kohe üldse mitte. Mu ristiema Ursula von Strandell ise oli Eestimaal sündinud iidsete juurtega baltisaksa suguvõsa liige küll, kuid juba ammu minetanud oma kunagiste esivanemate väidetava ülbuse maarahva suhtes. Ta eesti keel oli täiesti aktsendivaba. Võib-olla luges ta end südames juba enam eestlaseks kui sakslaseks, sest käis läbi just eesti ringkondadega. Miks ei võinud Ursulal – minu meelest piltilusal naisel – juba olla tekkinud uue kodumaa mõiste? Kas meil väliseestlasi vähe, kes on amerikaniseerunud, germaniseerunud või rootsistunud. Ju siis võis siin elavatel sakslastelgi eestistumine aset leida.

      Ent kui ma ei suuda sajaprotsendilise kindlusega väita, et mu emakese hinges ei peitunud siiski pisinatuke germanofiilset, mille ta võis pärandina kaasa saada saksa pansionaadist, kus asju suures osas saksa keeles aeti, siis teie alandlik teener tõestas juba teisel nädalal pärast sündi, et temas pole võõramaalaste ees lömitajat raasugi.

      Mingiks beebikaalul kaalumiseks tõstetud mind oma ainukesest palatikaaslasest, õigemini – lannast, pisut kõrgemale lauakesele. Ja seda hetke kasutanud ma kohe ära. Uhke paraboolne pissikaar tõusnud kaalumise ajal mu nokust uljalt lae poole ja langenud seejärel elegantselt otse kõrvallaual kaalumisjärjekorda ootavale puhtsiniverelisele nädalavanusele aadlivõsule, kes põlvnenuvat koguni ürgsest Patkulide suguvõsast – ühest esimesest, kes Maarjamaale saabus – otse näkku…

      Haiglas vaikiti juhtunu kohe maha, sest küllap oleks too lugu kõrgest soost neitsi vanemaid pahandanud. Minu emale tollest sündmusest salamisi ja naerul sui siiski räägiti.

      Ent toda malbet preilit polevat, pealnägijate jutu järgi, soe pissijuga hoopiski mitte häirinud, vastupidi, just ülimalt lõbustanud. Ta kooganud midagi vaimustust väljendavat oma rahvusvahelises titekeeles, siputanud jalakesi ja plaksutanud koguni käsi. Imetlustväärt lapsuke! Ilmselt ilmutas ta selgesti juba lapsevoodis oma teguviisiga truudust RAHVASTEVAHELISE SÕPRUSE AATELE! Näeksin kord elus veel meelsasti oma armast palatikaaslannat; kujutlen teda heatahtliku ja malbena, kuid elu pole meid kokku juhtinud ja nüüd oleks teda leida juba ilmvõimatu. Samas ei saa ma ka omaenda tähtsust toimunu suhtes vähendada, kuna minu kaasabita poleks aadlivõsuke oma liberaalset meelelaadi ju väljendada saanud.

      ENN KOOS ISA JA EMAGA

      EMA JA ISAGA

      POEG MARKUSE LAPSED MIHKEL JA ERIK MARTIN ENNULE СКАЧАТЬ