Warleggan. Neljas Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli tormine ning Dwight veetis selle rahutult, vaevatuna omaenese küündimatusest ja arstiameti piiratusest.

      Kolmas peatükk

      Ross ja Demelza olid viimaste seas, kes kahekümne neljanda mai õhtul Trevaunance’ite poole saabusid, olles sunnitud laenama hobuse Franciselt, kellel oli neid tallis ikka veel kolm, ning kui nad trepist üles läksid, ajas suures salongis naerdes juttu juba umbes kakskümmend inimest. Demelzal kulus pool tundi, et riideid vahetada, ning Ross, kellel polnud suurt midagi teha, luges vastutulelikult magamistuppa jäetud Sherborne Mercury viimast numbrit.

      Prantsusmaa oli Austriaga sõjas. Kolm nädalat tagasi oli revolutsiooni pada lõpuks üle keenud. Lehes kirjutati, et monsieur Robespierre oli olnud sõja vastu ja astunud kogunisti riigiprokuröri ametikohalt tagasi, aga teised pooldasid sõda ning juba oli suur sõjavägi tunginud Belgiasse. Varsti võis kuuldavasti oodata kokkupõrget Austria vägedega. Missugune on meie enda seisukoht? Härra Pitt võis ju küll ennustada viitteistkümmend rahuaastat, nagu ta märtsis oli teinud – säärased ennustused ei läinud talle midagi maksma –, aga kui seejärel kärbiti meie niigi väikest sõjaväge ja armetus seisus laevastikku, sattusid meie julgeolek ja püsimajäämine ilmselgelt ohtu.

      Ross luges nii süvenenult, et Demelza esimesed sõnad läksid tal kõrvust mööda ning naisel tuli neid korrata, enne kui ta pilgu tõstis.

      Püsti tõustes pidi Ross tunnistama, et kolm rasket vaesuse piiril veedetud aastat ei olnud tema naise võlu ja veetlust vähendanud. Mõnikord ei torganud need töö ja argielu maski tagant silma, ent seda hämmastavam oli, kui need end jälle ilmutasid. Säärastel hetkedel sai mehele teravalt teatavaks, mis Demelzas nii paljusid mehi kütkestab.

      Astudes ukse juurde, et seda naisele avada, ütles ta. „Kas sa seltskonda minnes ikka veel mõnikord kardad nagu vanadel aegadel? Nüüd ei saa ma enam kunagi aru, kas sa oled närviline või mitte.”

      „Esimesed kümme minutit on mul põlved nõrgad,” vastas Demelza. „Aga õnneks on need mu kõige varjatumad kehaosad.”

      Ross hakkas naerma. „Ma tean selle vastu rohtu.”

      „Mis see on?”

      „Portvein.”

      „Jah, sellest on sagedasti abi. Aga leidub teisigi vahendeid.”

      „Nagu näiteks?”

      Demelza kehitas kergelt, otsekui kõheldes paljaid õlgu. „Teadmine, et teistel on minusse usku.”

      „Kas nende teiste hulka kuulun ka mina?”

      „Ennekõike sina.”

      Mees kummardus aeglaselt ja suudles teda sellele õrnale kohale, kus kael läheb üle õlaks. „Kas tohin seda usku taas kinnitada?”

      „Tänan, Ross.”

      Mees suudles teda uuesti ning Demelza tõstis käe ja silus kõrva äärest tema juukseid.

      „Kas sul on minu vastu ikka veel pisut tundeid?”

      Ross jäi talle üllatunult otsa vaatama, pilk sügaval naise silmis. „Armas jumal, seda peaksid sa ju ometi teadma!”

      „Jah, Ross, aga tundeid on kahesuguseid. Praegu küsin ma esimese, mitte teise kohta.”

      „Kas tahad kiskuda mind filosoofilisse vaidlusse, samal ajal kui kõik su austajad seisavad all troppis, oodates, et saaksid sinuga flirtida?”

      „Nad ei ole minu austajad. Ja ma ei ütleks, et sellest tuleb – kuidas sa ütlesidki – vaidlus.” Demelza asetas käe ukselingile.

      „Demelza,” lausus Ross.

      „Jah?”

      „Kui tundeid on tõesti kahesuguseid, siis ei usu ma, et neid saaks eales paigutada eri lahtritesse, sest üks on teise osa ja need kuuluvad lahutamatult kokku. Peaksid teadma, et armastan sind. Mis kinnitust sa minult veel võiksid tahta?”

      Naise põgusas naeratuses oli nüüd uut soojust. „Ehk ainult, et mulle seda öeldaks.”

      „Nüüd siis ütlesin. Kas see on tõesti nii tähtis?”

      „Jah, see on tõesti nii tähtis.”

      „Jätan edaspidiseks meelde, et seda tuleb teha kolmapäeviti ja laupäeviti.”

      „Pühapäev oleks parem. Säärane asi saab just pühapäeval õige kõla.”

      Nõnda läksid nad kaunikesti rõõmsas tujus alla ning leidsid sealt eest kõik oma naabrid: noored Treneglosed, Bodruganid, doktor Choake’i ja tema proua ning muidugi Penvenenid.

      Ja George Warleggani.

      Kutsuda teda ja Rossi ühele ja samale peole oli esimese suurusjärgu möödalask, aga kui nõnda oli kord juba juhtunud, tuli sellega leppida. Nende kahe läinudaastane kaklus oli omandanud kuulujuttudes enneolematud ja mõrvarlikud mõõtmed, ning neile, kes ei pidanud muretsema tagajärgede pärast, muutis asjaolu, et mõlemad täna õhtul siin olid, õhtusöögi üksnes pikantsemaks.

      Aga George ei teinud vähimatki katset tüli algatada ning hoidis mõnda aega kõigist Poldarkidest eemale. Kui trepist alla viskamine midagi muud ei teinud, sisendas see vaenlase vastu ometi füüsilist aukartust.

      Söögilauas leidis Ross, et on paigutatud istuma üsna aukoha lähedale leedi Bodrugani ja Elizabethi vahele ja otse Caroline Penveneni vastu.

      Ta oli Caroline’ist nii palju kuulnud, et olnuks üllatav, kui neiu oleks tema kujutluspildile vastanud. Rossi arvates polnud neiu sama ilus kui Elizabeth ega ka sama võluv kui Demelza, ent ometi nii selgesilmselt ja särtsakalt löögivalmis, et paelus sedamaid meeste pilku. Piimvalget kaela ümbritsevad smaragdid sobisid talle oivaliselt, sest muutusid eri valguses niisama kiiresti kui nende kandja: ühel hetkel jahedalt sumedad, teisel hetkel teravalt sädelevad. Rossil ei olnud raske mõista Unwin Trevaunance’i tundeid, sest ta oli alati oletanud, et peale kulla on too mees vastuvõtlik teistelegi mõjutustele. Mis seda paari seob, ei olnud päris selge, sest täna võis nende kahe vahel tajuda pingeid. Caroline vaevus mehe vastu hädavaevu viisakas olema, ent võis kujutleda, et pärast abiellumist hakkavad puhuma uued tuuled. Mida muud võis oodata mehelt, kellel on säärane lõvipea ja esileküündiv alahuul?

      Nad olid vaevalt jõudnud istet võtta, kui Sir John lausus: „Kas sa preili Penveneniga oled kohtunud, Ross? Caroline, see on kapten Poldark,” ja Ross leidis end vaatamast neiu uudistavatesse hallikasrohelistesse silmadesse.

      Preili Penvenen noogutas äratundvalt. „Me kohtume küll täna õhtul esimest korda, John, aga ausalt öeldes olen ma kapten Poldarki varemgi näinud – mõnevõrra teistsuguses olukorras.”

      „Millal see siis juhtus?” küsis Ross.

      „Oo, ei saa loota, et oleksite mind tähele pannud. See juhtus Bodminis kohtuistungil, kus teid süüdistati – kui mäletate – selles, et rüüstasite kaht laeva. Ma olin publiku hulgas.”

      „Mäletan seda vägagi hästi,” vastas Ross. „Aga publik viitab meelelahutusele ning ma ei usu, et see vaatemäng eriti lõbus oli.”

      „Olen näinud hullemaid. Nagu teate, on näitemängus reegel, et voorus pääseb alati võidule, samal СКАЧАТЬ