Warleggan. Neljas Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

      „Kas need kaks leeri seisavad teineteisest nii kaugel, et üks vaba mees ei võiks liikuda omatahtsi nende vahet?”

      „Niisugune mulje on mulle jäänud küll,” vastas Dwight.

      George’i nägu tõmbus morniks. „Meestel käib keel mõnikord nobedamalt kui naistel. Teil endal läheb kenasti?”

      „Tänan, pole just viga.”

      „Käisin eelmine nädal Penvenenite pool ja kuulsin, et olete nüüd nende ametlik arst.”

      „Härra Penvenen on väga hea tervise juures. Mul pole tema juurde just sageli asja.”

      „Räägitakse, et tema vennatütar on jälle siinmail.”

      „See on tõsi.”

      „Nagu ma aru saan, opereerisite edukalt tema kurku ja päästsite ta elu.”

      „Arvan, et meeste keel on olnud ka sedapuhku naiste omast nobedam.”

      George’ile ei meeldinud eriti, et ta sõnad tema enda vastu pöörati. Noor tohter, kes oli nii otsekohese jutuga ega vaevunudki õieti varjama, kelle poole hoiab, hakkas talle järjest enam närvidele käima. George ei veetnud aega inimestega, kellele tema heakskiit või pahakspanu põrmugi korda ei läinud.

      „Minul isiklikult,” lausus ta, „pole arstidesse ega apteekritesse usku: arvan, et nad tapavad sama palju inimesi, kui terveks teevad. Minu perekond pole õnneks veel mandunud nagu nii mõnigi vanem suguvõsa.”

      Ta ratsutas teenrist saadetuna edasi. Dwight saatis teda pilguga, sikutas siis ratsmetest ja jätkas teed. Ta teadis, et oli solvanud mõjuvõimsat meest. Oma ametis oleks ta eelistanud seda küll vältida, aga pidi hoidma vanade sõprade poole. Peavalu valmistas Dwightile siiski hoopis miski muu. „Räägitakse, et tema vennatütar on jälle siinmail,” oli George öelnud. Kui Caroline Penvenen on tõepoolest kodus, võib Dwight meelerahuga hüvasti jätta.

      Dwightil oli asja Sawle’i; mööda libedat järsku rada alla kalakuuride poole ratsutades kuulis ta selja taga kolinat ning nägi, et Rosina Hoblyn on kividel kukkunud. Tüdruk oli kandnud veeämbrit. Mähkinud ratsmed ümber posti, läks tohter teda jalule aitama. Paraku ei läinud see tal kohe korda. Dwight oli varem ääri-veeri uurinud, miks üheksateistkümneaastane Rosina nii kõvasti lonkab, aga perekond näis seda teemat pelgavat ja juhtis jutu alati teisale. Nüüd oli neiu ilus kõhn nägu valust kaame ning Dwightil tuli Rosina jalule upitada.

      „Põlv teeb äda, söör. See läheb varsti üle. Mõnikord juhtub nõnda ja siis ei saa ma seda sugugi liigutada. Aitäh teile.”

      Noorem õde Parthesia tuli kepseldes majast välja, võttis ämbri, tegi arstile kniksu ja sirutas käe, et Rosinat aidata.

      „Ei, veel mitte,” ütles too ja seletas Dwightile, „kui ootan, annab valu järele.”

      Mõne minuti pärast õnnestus neil Rosina majja talutada. Dwight rõõmustas, et isa Jackat polnud kodus, sest tolle meeleolu ei võinud kunagi teada.

      Näol ilme, mis ei kannatanud vastuvaidlemist, tõrjus Dwight eemale Rosina ja proua Hoblyni katsed seletada, et muretseda pole põhjust – et kui tüdruk istub lauale ja kõlgutab jalga, läheb häda üle –, ning kummardus põlve uurima, kartes leida jumal teab mis skrofuloosseid ilminguid. Ta ei leidnud neid. Jah, põlv oli paistes ja punetas pisut, ent nahk ei läikinud ega tundunud katsudes kuum.

      „Ütlete, et see häda algas kaheksa aastat tagasi?”

      „Jah, söör, umbes nõnna.”

      „Kas põlv teeb kogu aeg valu?”

      „Ei, söör, ainult siis, kui nõnnamoodu kangeks tõmmab.”

      „Kas see aeg-ajalt vedelikku ka välja ajab?”

      „Ei, söör. Lihtsalt keegi keeraks jüsku võtit ja põlv läheb lukku,” vastas Rosina ja tõmbas seeliku alla.

      „Kas mõni teine arst on seda vaadanud?”

      Dwightil oli tunne, et tema selja taga vahetati pilke. Rosina vastas:

      „Jah, söör … siis kui see 84. aastal aigeks jäi. Ärra Nye vaatas seda, aga tema on juba ammuilma surnd.”

      „Mida ta ütles?”

      „Ei ööld ta midagist,” torkas proua Hoblyn kiiresti vahele. „Tal põld aimugi, mis see on.”

      Kõigi hoiak oli nii ilmselgelt tõrjuv, et Dwight käskis tüdrukul panna põlvele külma kompressi ning lubas tulla järgmisel nädalal vaatama, kui valu on järele andnud. Kui Dwight majast välja läks, hakkas juba hämarduma, ent kõige ebameeldivam visiit seisis tal alles ees.

      Mäejalamil laius roheline kolmnurkne umbrohuga kaetud kiviklibune plats, mille ühes servas seisid kalakuurid ning nende peale ehitatud hütid ja hurtsikud. Et sinna jõuda, tuli ületada kitsas kaarduv sillake. Dwight seisis natuke aega ja vaatas merele. Tuul oli hakanud tõusma ning kaugemaid kaljusid polnud tihenevas hämaruses enam õieti nähagi. Kitsa lahesuudme kurjakuulutavad lõuad paistsid siiski veel kätte. Keegi vanamees oli paadiga väljas ja kohmitses võrgu kallal. Kõrtsi taga kisklesid kajakad kalapea pärast. Ühes aknas hubises küünlatuli.

      Läbi lainete mühina kujutles Dwight end kuulvat külaelanike sosinaid. „John James Elleryst olete kuuld vä? Läks ambavaluga Mingoose’i tohtre manu ja too tõmmas tal kolm ammast vällä. John Jamesil on sestpiale old irmsad valud – ei jäägi teine vist ellu! Oidku jumal mind aigusega tolle juure minemast!”

      Dwight pöördus minekule ning just sel ajal astus kõrtsi tagant vaikselt välja üks mees, kes ilmselt ei tahtnud, et teda nähtaks. Aga et Dwight jäi seisma, peatus ka tulija. See oli Charlie Kempthorne, kelle Dwight oli ravinud terveks kaevurite tiisikusest ning kes püüdis nüüd kosida Rosina Hoblynit, ehkki oli ise üle neljakümnene kahe lapsega leskmees ja neiu kõigest üheksateistkümnene.

      „Olete õite ilisel ajal liikvel, söör. Paergast oleks kõikse parem istuda kodus tule juures – mudugist nondel, kel juhtub olema tuli, kus juures istu.”

      „Tahtsin öelda just sedasama sulle.”

      Kempthorne hakkas naerma ja köhatas. „On säänseid asju, mida on parem õiendada videvikus, mõistate. Kui tollimehi nägemas põle.”

      „Kui mina oleksin tolliametnik, algaks mul kõige kiirem aeg just videvikus.”

      „Nojaa, aga eks nondelgi ole miiltmüüda kolde man külitada nigu tõistel mõistlikel inemistel.”

      Phoebe Ellery avas ukse ja juhatas Dwighti üles. Ruumist, kus hoiti kartulikotte, võrke, aere ja korgist ujukeid, viis John James Ellery tuppa puidust redel. Magamistoas oli võimatu sirgelt seista ning koldesse oli sel õhtul alles äsja tuli tehtud, et eemale peletada ligi hiilivat öist jahedust. Akendel oli enamik klaase puudu ning tuul vihises sisse, sakutades kotiriiet ja tuues endaga kaasa vihmapihu. Mööda tuba kõndis peaaegu lakkamatult ringi suur musta-valgekirju kass, heites seintele pahaendelisi lillasid varje. Haige mees oli mähkinud näo vanasse riidelappi ja pomises vahetpidamata: „Issand, eida mulle armu, issand, eida mulle armu!”

      Phoebe seisis uksel ning seiras Dwighti ainitise etteheitva pilguga. „Varssi akkab tal parem,” lausus naine. „Valu СКАЧАТЬ