Porno. Trainspottingu järg. Irvine Welsh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – Mina avaldasin teile ennist räpase saladuse. Kas sinul ei ole räpaseid saladusi, Lauren?

      – Ei, vastab ta ja tõmbub pead langetades näost uuesti punaseks. Ja ma näen, kuidas Rab kergitab kulme, justkui paludes mul Lauren rahule jätta, sest tundub, et ta suhtub tüdruku piinadesse teatava empaatiaga, mida ma soovin, et ma ka ise tunda oskaksin.

      – Aga sul, Rab?

      Rab muigab ja raputab pead. Esimest korda on tema silmis näha ulakat helki. – Ei, aga mu sõbral Terryl on neid hulgi.

      – Ah Terryl. Tahaks temaga kohtuda. Sa tunned teda, Lauren?

      – Ei, vastab Lauren lühidalt, olles ikka veel pinges, kuid juba natuke üles sulanud.

      Rab kergitab jälle kulme, justkui tahaks öelda, et see pole ehk väga hea mõte, mis äratab minus juba väheke suuremat huvi. Jah, ma arvan, et tore oleks selle Terryga kohtuda, ja mulle meeldib, et Rabi arvates see hea mõte ei ole. – Millega ta siis hakkama on saanud? pärin ma.

      – Noh, alustab Rab ettevaatlikult, – tal on selline seksiklubi. Teevad videosid ja muud seesugust. Tähendab, minu rida see pole, aga noh, Terryle läheb peale.

      – Räägi veel!

      – Noh, Terry käis ühes kõrtsis, kus kunded said pärast sulgemist salaja edasi juua. Seal olid ka mõned tüdrukud, keda ta tundis, ja mõnikord võibolla paar turisti. Üksöö sai eriti kõvasti võetud ja läks käperdamiseks ja anti minna, eks ole. Sellest sai tavaline asi. Ükskord võeti see turvakaameraga linti. Ta ütles, et kogemata, Rab pööritab kahtlevalt silmi, – aga sellega läks amatöörvideote tegemine lahti. Filmisid keppimist ja panid lõigud netti üles, siis saatsid neid tellijatele postiga ja vahetasid teistega, kes sama asja tegid. Tegid teatrit ka, enamasti vanadele klubilistele, viiekas per kärss. Ee… iga neljapäev.

      Lauren paistab selle kõige peale kaunis tülgastunud ja näha on, et tema arvamus Rabist langeb iga hetkega, millest Rab ka väga hästi aru saab. Aga minu meelest on see kõik väga põnev. Ja homme ongi neljapäev. – Kas homme ka filmitakse? pärin.

      – Jah, ilmselt küll.

      – Kas me võime ka tulla?

      Rab pole päris kindel. – Noh, ee… Ma saaks teid oma külalistena kaasa võtta. See on privaatne üritus. Terry, ee… hakkab võib-olla teid ära rääkima, nii et kui me läheme, siis lihtsalt ärge tehke tema jutust välja. Ta ajab jama.

      Lükkan juuksed kukla taha ja hüüatan suureliselt: – Mulle võiks see isegi sobida! Laurenile ka, lisan. – Kepp on üks hea võimalus inimesi tundma õppida.

      Lauren heidab mulle pilgu, mis ründava härja jalust niidaks. – Mina ei lähe kuhugi rõvedasse kõrtsi räpaste vanameestega koos pornofilme vaatama, veel vähem nendes osalema.

      – Ole nüüd. See on kindlasti lõbus.

      – Ei ole. See on vastik, jälk ja hale. Ilmselgelt on meil lõbust erinev arusaamine, nähvab ta tuliselt vastu.

      Ma tean, et ta võib kergesti ärrituda, ja ma ei taha temaga tülli minna, aga seisukohad tuleb selgeks teha. Ma raputan pead. – Me õpime filmikunsti? Õpime kultuuri? Rab räägib just, et meie oma nina all on toimumas terve underground-filmikultuur. Me peame sellest osa saama. Eneseharimise mõttes. Pealegi on võimalus keppi saada!

      – Räägi tasem! Sa oled purjus! piiksub ta mulle ja vaatab vargsi kõrtsis ringi.

      Rab naerab ja tekitab Laurenis veel suuremat ebamugavust, kuigi võib-olla püüab ta sellega omaenda kohmetust varjata. – Sulle meeldib teisi šokeerida, eks ole, ütleb ta mulle.

      – Ainult iseennast, vastan ma. – Aga sina, kas sa ka osalenud oled?

      – Ee, ei, mulle see eriti ei istu, rõhutab ta veel kord, aga peaaegu süüdlaslikult.

      Nüüd mõtlen sellest kutist Terryst, kellele meeldib osaleda. Ei tea, milline ta välja näeb? Soovin, et Rab ja Lauren oleksid natuke seiklushimulisemad ja mõtleksid sellele, kui lahe võiks olla kolmekat teha.

      7

      Skeem nr 18735

      Olen (lõpuks) tagasi kodulinnas. Rongisõit, mis kunagi kestis neli ja pool tundi, kestab nüüd seitse tundi. Ilged edusammud. Sitaks moderniseerume. Ja hinnad lähevad seda kallimaks, mida aeglasemaks jääb sõit, raisk. Pistan Begbiele adresseeritud paki jaamas postkasti. Võta mõnuga, poisiuss. Sõidan taksoga Walki otsa peale, sellele suurele tuiksoonele, mis näeb välja üsna samasugune nagu alati. Walk on nagu ülikallis vana Axminsteri vaip. Võib-olla pisut tuhm ja pleekinud, aga endiselt piisavalt kvaliteetne, et neelata endasse ühiskonna vältimatud pudemed. Paula korteri juures peatudes maksan taksojuhist naljavennale tema hingehinna ja looklen lõhkise fonoluku kõrvalt kusehaisusesse trepikotta.

      Paula embab mind, kutsub sisse ja paneb oma hubasesse elutuppa istuma, pakkudes teed ja küpsist. Ta on heas vormis, seda peab tema tunnustuseks ütlema, ehkki välja näeb ta ikkagi nagu klaverijalgadel liiklusõnnetus. Kuid me ei jää siia kauaks, samuti ei lähe me mitte Paula baari, kuulsasse Port Sunshine Tavernisse. Liiga töine puhkus oleks seal tema jaoks. Ei, me läheme hoopis Spey Lounge’i ja ma olen ühtaegu rõõmus ja pettunud, täheldades tuttavate nägude puudumist.

      Paula mängib oma joogiklaasiga ega suuda jätta oma laiale lõtvunud näole manamata enesega rahulolevat ilmet. – Jaa, ma olen seal liiga palju aega veetnud. Mul on nüüd oma elu, poja, räägib ta mulle. – Vaata, sain ühe mehega tuttavaks.

      Vahin Paulale otsa ja tajun, et mu kulmukaar Leslie Phillipsi stiilis kõrgemale kerkib, kuid olen võimetu midagi selle vastu ette võtma. Kuid vaevalt on mul vaja talle vähimatki tõuget anda, et ta asja juurde asuks. Paula on alati olnud paras murdja. Üks mu piinarikkamaid teismeea mälestusi on see, kui ma oma õe pulmas temaga liibukat tantsisin, tema käsi Bryan Ferry „Slave to Love“ saatel mu kannika külge klammerdunud.

      – Ta on hispaanlane, ilus mees, elab ise Alicantes. Ma olen tal seal külas käinud. Ta tahab, et ma sinna koliksin. Tahab mind välja päikese kätte viia, et see vana korsten natuke tuulutamist saaks ja nii edasi, lausub ta kintse kokku surudes ja alahuule nagu punase vaiba lahti rullides, – vaat nõnnamoodu on lood, Simon. Kõik ümberringi ütlevad küll, jätkab ta turtsatades, hõlmates oma põlgusega vähemalt kogu Leithi sadamalinna rahva – et „Paula, sa elad helesinistes unistustes, see asi ei jää kestma“. Ära minust valesti aru saa, ma ei loo mingeid illusioone. Kui see ei kesta, siis see ei kesta. Miski pole igavene. Mulle kõlbab helesinine unistus praegu küll, lausub ta, viskab joogi kõrist alla ja haarab sidruniviilu suhu, muljudes seda oma proteesidega, et viimanegi piisk välja imeda, enne kui selle räbaldunult tühja klaasi tagasi sülitab.

      Pole just palju kujutlusvõimet tarvis, et selles armetus sidruniviilus ühe ärahirmutatud hispaanlase riista näha.

      Paula on valmis tõrjuma kõik vastuväited, mitte et mina nüüd üldse üritaksingi mõnega tema tema tuju rikkuda. Tema usk minusse on liigutav: mu luiskelood läbilöögist Londoni meelelahutusäris on talle muljet avaldanud. Ta tahab, et ma Port Sunshine’i üle võtaksin. Probleem kahekümne tuhandega selle kõrtsu eest laheneb üllatavalt lihtsalt, kuna ta pakub, et ma maksan järkjärgult baari tuludest. Senikaua oleks ta passiivne osanik.

      Koht on potentsiaalne kullaauk, mis ootab lihtsalt renoveerimist. Sisemaa poolt on tunda piirkonna keskklassistumist, mis ajab kinnisvarahinnad üles, ning mu kõrvus kostavad juba kassaaparaadi СКАЧАТЬ