Porno. Trainspottingu järg. Irvine Welsh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ma tunnen sellest tublit võimu, sest enne minuga kohtumist ta sellist asja iial ei kandnud. Muidugi paistab ta sellega veits totakas. Oleme just joogid võtnud ja maha istunud, kui ta minu juurde tuleb. – Me peame rääkima, ütleb ta.

      – Mina nii ei arva, vastan talle, vaadates huulepulga jälge oma klaasil.

      – Me ei saa seda asja niimoodi jätta. Ma tahan selgitust. Vähemalt niipalju olen ma ikka ära teeninud.

      Raputan pead ja krimpsutan nägu. Vähemalt niipalju olen ma ikka ära teeninud. Mida tolgus. See on tüütu ja pisut piinlik, kuigi need kaks tunnet peaksid seisma selgesti lahus. – Mine minema, palun.

      Colin läheb üleni puhevile ja vehib näpuga minu poole, torgates õhku oma vihapurske kujuteldavaid kirjavahemärke. – Sul on vaja veel täiskasvanuks saada, sa kuradi lipakas, kui sa arvad, et sa võid lihtsalt tu…

      – Kuulge, minge parem tõesti ära, sõber, ütleb Rab püsti tõustes. On näha, et Colini silmis välgatab põgus äratundmine, kui ta adub, et see on kõigest üks tudeng ja tema võib ähvardada senati ja väljaviskamisega, kui Rab peaks üritama karmiks minna. Eks ole, tegelikult peaks ta rohkem muret tundma selle üle, mida senat temaga ette võtab, kui ta tudengit kepib või keppida üritab. Paistab, et sestsaadik, kui ma temaga lõpu tegin, ketrab ta muudkui ühte ja sama teemat, et ma pean täiskasvanuks saama. Mis juhtus selle küpse suhtega, mida me nautisime neil vaiksetel aegadel nii umbes nädal tagasi?

      Ma olen valmis selle sinnapaika jätma, aga siis otsustab Lauren samuti sekkuda. Tema nägu on grimassiks surutud ja halastamatu ja ma näen tema karmimat poolt, mida ta veidi õõnestab, lausudes: – Meil on siin privaatne olemine, mis ajab mind veidi itsitama, niimoodi nokastanult ja tobedalt, kui ma mõtlen privaatsele olemisele avalikus asutuses.

      Aga ma ei vaja nende abi. Kui küsimus on Colini mahatampimises, siis mina olen selles asjas klass omaette. – Vaata, mul on sinust kõrini, Colin. Mul on kõrini sinu lontis ja ärajoodud keskealise mehe munnist. Mul on kõrini sellest, et justkui mina oleksin süüdi, kui sul ei tõuse. Mul on kõrini sinu enesehaletsusest, kuna elu on sinust mööda veerenud. Ma olen sinust kõik välja imenud, mida imeda oli. Nüüd eelistan järelejäänud kuiva kesta minema visata. Ma olen hetkel seltskonnas, nii et tee meile kõigile teene ja kao mu silmist. Palun.

      – Kuradi lipakas… ütleb ta uuesti, nägu lakkpunane, vaadates ebamugavalt ringi.

      – Kuuradi liipakas… osatan ma tema ininat. – Midagi vähe targemat ei oska öelda?

      Rab hakkab midagi ütlema, aga ma räägin temast üle, jälle otse Colini poole. – Sa ikka ei oska keskustelu taset tõsta. Isegi selles lauas mitte. Mine ära, palun.

      – Nikki… ma… alustab ta lepitavalt, vaadates jälle ringi, ega mõni tema tudeng kohal ei viibi, – …ma tahan ainult rääkida. Kui see on läbi, siis olgu peale. Ma lihtsalt ei näe mõtet asju niimoodi jätta.

      – Mis sa prääksud, kurat, võta minu asemele keegi teine, kes on piisavalt naiivne, et olla sinust sisse võetud. Kui pead järgmiste rebaste ristimiseni vastu. Mina ennast küll niipalju ei vihka, et sinuga välja minna.

      – Kuradi lehm, nähvab ta ja lisab: – Ilge vitt! Ja teeb kiiruga minekut. Kui uks tema järel pauguga kinni lendab, lõkendan mõne hetke vihast, aga see läheb peagi mööda ja me saame peotäie naerda. Baaridaam vaatab minu poole ja ma kehitan õlgu.

      – Häbi sul ei ole, Nikki, lausub Lauren õhku ahmides.

      – Ei ole jah, Lauren, ütlen ma ja vaatan otse Rabi poole, – pean õppejõududega suhet… see pole naljaasi. Juba teist korda. Esimene oli ühe Inglise kirjanduse professoriga, kui ma Londonis elasin. See sell oli küll naljakas, mille kohta võiks öelda ka erakordselt veider.

      – Oh, ära hakka… alustab Lauren. Tema on seda juba varem kuulnud.

      Aga ei, ma jutustan Milesi loo ja panen Laureni sittakanti punastama. – Tema oli ehtne kirjandusinimene. Talle meeldis uriini maik neerudes nagu Bloomile „Ulyssesest“. Ta ostis tooreid neere ja lasi mul väiksesse kaussi kusta. Siis ta pani need neerud minu kuse sisse ööseks ligunema ja keetis hommikusöögiks ära. Ta oli väga kombekas pervert. Viis mind butiikidesse šoppama. Valis mulle riideid välja. Eriti kui mind teenindas mõni noor ja trendikas naismüüja. Ta ütles, et talle meeldib, kui üks noor naine teist riidesse paneb, aga just kaubanduslikus keskkonnas. Tema erektsioon paistis kogu aeg välja ja mõnikord tuli tal otse pükstesse.

      Lauren paistab vihasena nii armas, lööb võrratult hõõguma ja see annab talle palju juurde. Tema nägu tõmbub kergelt punakaks, pilk klaasistub. Sellepärast inimestele vist meeldibki teda vihastamas näha, et see on lähim vaatepilt sellele, mismoodi ta võiks välja näha, kui ta keppi saab.

      Rab naerab kulme kergitades ja Laureni nägu on kipras. – Kas Lauren pole mitte ilus, Rab? küsin ma talt.

      Laurenile see ei meeldi. Tema nägu omandab veel rohkem värvi ja silmad tõmbuvad kergelt märjaks. – Mine kuradile, Nikki, lõpeta see jutt, ütleb ta. – Ära tee ennast lolliks. Meil Rabiga hakkab lihtsalt piinlik.

      Aga Rab ei ole sellest sugugi häiritud, sest tema lööb meid ühtäkki mõlemat pahviks. Laurenit muidugi, aga mind ka palju rohkem, kui ma välja näitan. Pannes ühe käe Laureni ja teise minu ümber, suudleb ta meid mõlemaid õrnalt põsele. Näen, kuidas Lauren kangestub ja tõmbub nüüd täiesti punaseks, ning tunnen ise ühekorraga himurust ja pealetükkivat ahistamist. – Te olete mõlemad ilusad, ütleb ta diplomaatiliselt või on see hoopiski tunne? Olgu, mis on, eksimatult näitab see mulle, et temas on palju rohkem lahedust, sügavust ja väljendusjõudu, kui ma olin osanud oodata. Siis on see jälle kadunud. Käsi ära võttes lisab ta rahulikult: – Vaadake, kui seal kursusel poleks selliseid nagu teie, siis ma oleksin selle pooleli jätnud. Analüüsi filme nagu mingid kuradi kriitikud, ise pole elu sees kaamerat käes hoidnud. Sama käib õppejõudude kohta ka. Meile õpetatakse ainult, kuidas perset lakkuda või vinguda inimeste kallal, kellel on jätkunud julgust oma urust välja tulla ja midagi teha. Kõik kuradi humanitaarerialad on üksainus parasiitide tootmine.

      Tunnen, et ahastus tuleb peale. Teadlikult või mitte, aga see poiss oskab õrritada. Näitas meile vilksamisi midagi ilusat ja nüüd saadab meid joonelt tagasi üliõpilaskonda.

      – Kui sa nii ütled, pareerib Lauren turtsakalt, kuigi kergendunult, et Rabi lembimuspuhang kuhugi kaugemale ei läinud, – siis see tähendab, et sa nõustud kogu selle thatcherliku paradigmaga, et humanitaaralad tuleb kokku tõmmata ja muuta kõik kutseõppeks. Kui lämmatada idee teadmistest teadmiste eneste pärast, siis lämmatatakse ka igasugune kriitiline analüüs ühiskonnas toimu…

      – Eei… eei… vaidleb Rab vastu, – ma tahan seda öelda, et…

      Ja nad jätkavad samas vaimus andmist, peavad sõnasõda edasi ja ütlevad teineteisele, et põhimõtteliselt nad vastu ei vaidle, kuigi nende seisukohtade vahel haigutab kuristik, või siis jagelevad ägedalt mingi tähtsusetu pedantliku tunderõhu erinevuse üle. Teisisõnu ehtsad kuradi tudengijobud.

      Ma vihkan selliseid vaidlusi, eriti veel mehe ja naise vahel, eriti kui üks on panused teatud asjas just äsja kõrgele tõstnud. Tahaksin neile näkku röögatada: ÄRGE OTSIGE VABANDUSI TEINETEIST MITTE KEPPIDA.

      Mõne joogi järel hakkab baar juba talutavamalt pehmes fookuses paistma, asjad näikse aeglustuvat ja inimestel on lihtsalt hea seltskonnas olla ja loba ajada. Ja nüüd mulle tundub, et täitsa tahaks Rabi. See polnud mingi hetkeline asi, vaid on kuidagi vähehaaval kohunud. Temas on midagi puhast ja ürgšotilikku, ülevat ja keldipärast. СКАЧАТЬ