Sõda Venemaaga. Richard Shirreff

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on Ukrainas „võõrleegion” – solvang, mis kõlab eriti hästi koduste natsionalistlike jõudude kõrvus.

      Ukrainas on 2014. aasta Minski relvarahuleppe poliitilisest ebamäärasusest hoolimata suurem vaenutegevus lakanud ja sõda settinud poolkülmunud konfliktiks; mõlemad pooled – Ukraina armee ja „vene separatistid”, keda toetavad Vene regulaarväed – on end oma positsioonidel kindlustanud. Ukraina valitsuse aladel on kujunenud teatud normaalsus, mis võimaldab USA ja Briti instruktoritel töötada Ukraina armeega peaaegu rahuaegsetes tingimustes. Kremli kahe aasta tagune räme propaganda, mis kujutas instruktorite saatmist tõendina NATO ohust Venemaale, on hiljuti seletamatul kombel vaikinud, milles kahtlemata on abiks Venemaa, Ameerika, Prantsusmaa ja Suurbritannia üha tihenev koostöö õhurünnakute korraldamisel Süürias. Süüdistuste ja ähvarduste puudumine lisab USA presidendile enesekindlust saata Ukrainasse veel rohkem USA varustust ja instruktoreid, kuid endiselt ei ole neil kohapeal piisavat sõjalist kaitset.

      Venemaal on majandusraskuste, jätkuvate sanktsioonide tõttu üha suurema surve all kukkuva rubla ja Venemaa peamise välistuluallika – nafta hinna heitlikkuse tõttu presidendi populaarsus hakanud kahanema. Sisemajanduse kogutoodang on alates 2014. aastast vähenenud umbes neli protsenti aastas. Sellest hoolimata on kaitsekulutused suurenenud viimase kolme aasta jooksul plaanitult neljakümne protsendi võrra. Presidendi populaarsus ei olegi päriselt toibunud 2015. aasta alandusest, kui pühasõdalased lasid Siinai kohal alla Vene reisilennuki, Türgi õhujõud tulistasid alla Vene sõjalennuki, ning Venemaa suutmatusest kätte maksta. President teab, et peab majandusseisu stabiliseerima või tegema midagi märkimisväärset, et taastada meeletu toetus uimastavail päevil pärast edukat invasiooni Krimmi 2014. aasta kevadel.

      Tema lahendus: klaarida lõplikult Ukraina probleem ja täita erutav lubadus, mille ta andis 2014. aastal oma Krimmi võidukõnes Vene inimestele: Venemaa ja Ukraina on „üks natsioon” ning „Kiiev Vene linnade ema”. Nüüd peab president lavastama olukorra, mis võimaldaks tal seda teha.

      Potentsiaalselt ohtlik olukord on muutunud veel palju hullemaks, kuna president on saanud julgust lääneriikide jätkuvast ühtsusetusest ja nõrkusest viimase kolme aasta jooksul pärast seda, kui ta annekteeris Krimmi ja vallutas osa Ukrainast. Sellises olukorras on president, selle asemel, et lasta end veenda rahvusvahelistest seadustest kinni pidama, otsustanud uute välisavantüüride kasuks, eriti kui tema analüütikud välisluureametis ja KGB järeltulijas FSB-s talle kinnitavad, et 2014. aasta NATO tippkohtumisel antud ja 2016. aastal Varssavis ratifitseeritud lubadusi „kollektiivkaitset tugevdada” ei ole täidetud. Nad kinnitavad, et usutava heidutuse asemel rajab NATO Potjomkini küla.

      Lühidalt, NATO ei ole suutnud saata piisavalt jõulist signaali, et allianss on valmis ja võimeline rakendama kollektiivkaitset ning kriisiolukorras NATO nurgakiviks oleva artikkel 5 garantiid, mille kohaselt ühe NATO liikme ründamine on rünnak kõigi vastu.

      Presidendi peamine sõjaline nõuandja, Venemaa Kindralstaabi ülem on talle pealegi kinnitanud, et NATO-l ei ole teadmisi, võimekust ega rasketehnikat, mis oleks võrdväärne Venemaa pidevalt paraneva tavavõimekusega. Ameeriklased on saatnud laiali kaks oma raskebrigaadi Saksamaal, vähendanud Euroopas baseeruvaid vägesid käputäieni ning oleksid suurtes raskustes, kui Euroopasse oleks vaja vägesid juurde saata piisavalt kiiresti, selleks et reageerida NATO territooriumi ohustamisele Venemaa poolt.

      Kindralstaabi ülem märkis ka, et isegi kui ameeriklastel on Ida-Euroopas ja Balti riikides eelpositsioneeritud tankid ja muu sõjatehnika, on võimatu mehitada neid väljaõppinud meeskondadega piisavalt kiiresti, et hoida ära Baltimaade hõivamist Venemaa poolt. Venelased võivad saata Riia peale õhudessantbrigaadi Pihkva õhujõudude baasist, mis asub Riiast vaid viieteistkümne lennuminuti kaugusel. Nad kontrolliksid Läti pealinna, enne kui ameeriklased jõuaksid oma Texase Fort Hoodi baasist õhkugi tõusta. Kui kontroll on venelaste käes, on mäng läbi. Üks asi on heidutada rünnakut usutava jõuga, hoopis teine asi aga korraldada invasiooni tuhandete kilomeetrite kauguselt.

      Pealegi võib Vene armee – teravas kontrastis NATO vananevate, suuremas osas 1980. ja 1990. aastatest pärit ründekopterite, tankide ja suurtükkidega – hoobelda nüüd varustusega, mille näiteks on esmakordselt 2015. aasta mais Punase väljaku võiduparaadil näidatud uus tank T-14 Armata.

      Kuid Kindralstaabi ülem on presidendile ka kinnitanud, et Venemaa tavavõimekus on mõeldud vaid ähvardama ja hirmutama. Niisama tähtis ja hoopis peenem on Venemaa jätkuv asümmeetriline ehk, nagu venelased ise nimetavad, maskirovka (pette)taktika, mida kasutati edukalt kolme aasta eest Krimmis ning mis õõnestab sihtriiki seestpoolt, vältides samal ajal piiri ületamist, mis võiks vallandada NATO reaktsiooni.

      Hoolimata nüüdseks väga murelike Balti riikide hoiatustest ei ole NATO isegi tunnistanud, et tema liikmesriikide vastu kasutatakse aktiivselt maskirovkat ja salaoperatsioone. Nad on ilmsed järgmised sihtmärgid ning neile on ülimalt selge, mis käimas on. Kuid enamikule USA ja Lääne-Euroopa poliitikutest on need lihtsalt ärritavad vahejuhtumid Euroopa kaugetel piiridel, intsidendid, mis haruharva nende ajakirjanduses mainimistki väärivad. Nende vahetum mure on olla meele järele oma valijatele ja püsida võimul. President ja tema Kremli nõunikud on seda Lääne aina süvenevat haigust jälginud ja selle teadmiseks võtnud. Nii ongi loodud tingimused, et president saaks viia lõpule oma strateegilise kava: taasühendada etnilised venelased endistes liiduvabariikides loosungi alla „Emake Venemaa”.

      ESIMENE OSA

      Arveteõiendamine

      Teisipäev, 9. mai 2017 kell 17.30

Harkiv, Ukraina

      Pärast Ukraina talve pimedust ja kibedat külma on kevad Harkivi elanikele optimistlik aeg. See võidupüha pärastlõuna ei olnud erand. Soe kevadpäike peegeldus vastu Pokrovski katedraali valgetelt müüridelt ja kuldsetelt kuplitelt. Maksim Gorki pargis mängisid linna arvukate ülikoolide tudengid jalgpalli või lebasid lobisedes murul, suguvõsad aga kogunesid pühade puhul piknikku pidama ja grillima. Linna Vabaduse väljaku kohvikud ja baarid olid tulvil inimesi, kes kasutasid ära ilma ja nädalavahetust. Sellest, kui 2015. aasta Minski relvarahu 2014.–2015. aasta sõja sisuliselt külmutas, tundus olevat möödas palju aega. Donetski ja Luganski oblastist olid saanud sestsaati de facto Venemaa protektoraadid, mida seal viibivad Vene „rahuvalvajad” nimetasid Novorossija oblastiks. Püsis ebakindel rahu, mida pidevalt rikkusid rindejoonel lahvatavad tulevahetused Ukraina armee ja Venemaa toetatud separatistide vahel.

      Üksik mees liikus puhkajate salkade vahelt läbi ja silmitses kõndides rahvasumma. Ta oli silmatorkamatu, keskmist kasvu, veidi üle kolmekümne, lühikeseks pügatud tumedate juustega, seljas must lukuga fliisjakk ja värskelt pestud valge T-särk, ning liikus kerge säästliku kõnnakuga – mees, kes on harjunud läbima pikki vahemaid minimaalse füüsilise pingutusega, jättes alati midagi varuks. Kuid Anatoli Nikolajevitš Vronski ei nautinud päikest. Motiveeritud ja ülimalt keskendunud mehena leppis ta vaid parimaga ja praegu tundus, et asjad võivad hakata hargnema veel enne, kui need alanud olid.

      Esmalt oli tema kontakt baasis helistanud ja hoiatanud, et rühm, keda ta tahtis, oli lahkunud oodatust varem. Siis, kümme minutit tagasi, oli idioot, kelle ülesanne oli neid jälitada, teatanud, et tal lõhkes rehv ja ta kaotas nad linnaserval silmist. Vronski vaid oletas, et salk suundub siia, linna turismipiirkonda, ja seepärast otsiski ta neid nüüd Vabaduse väljakul, jagades metoodiliselt sektoriteks avara kohvikutega ääristatud platsi, mida ümbritsesid hiiglaslikud nõukogudeaegsed hooned. Iga sektor tuli järgemööda läbi uurida, aeglaselt, kiirustamata, nagu talle oli kunagi õpetatud ja nagu ta õpetas neid, kellega ta nüüd koos töötas.

      Seal, välilauas: üks naine ja neli meest. Nüüd ta nägigi neid, seltskonda oli ukrainlaste seas kerge märgata. Kõik teksades ja polosärkides, meestel Ameerika sõduritele iseloomulik pöetud pea.

      Vronski СКАЧАТЬ