Sõda Venemaaga. Richard Shirreff

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli asi niikaugele jõudnud? Kuidas juhtus, et Venemaa, keda NATO pidas veel 2014. aastal oma tähtsaimaks strateegiliseks partneriks, lõhkus meie kõigi vapustatud silmade all Euroopa külma sõja järgset korraldust? Ja kuidas see meile säärase üllatusena tuli?

      Enamiku vastuste leidmiseks peame vaid endale otsa vaatama. NATO ise lõi tingimused selleks, mis Ukrainas toimuma hakkas. 2008. aastal andis allianss Ukrainale naiivse lubaduse NATO liikmesuseks, kollektiivkaitse lubaduse, mida sõjaliselt ei oleks saanud eales ellu viia. Logistiline väljakutse, mida kujutas endast Ukraina idapiiri kaitseks piisava NATO lahingujõu koondamine, pidanuks olema selge pimedalegi, isegi poliitikuile, kes olid üles kasvanud rahu ajal ega teadnud sõjapidamisest midagi. Lühidalt öeldes asub Ukraina lihtsalt liiga kaugel, et seda Venemaa rünnaku korral kaitsta.

      Pealegi andis Lääne poosetamine uut toitu Venemaa sügavale juurdunud paranoiale NATO väidetava ja aina kasvava ohjeldamisstrateegia kohta. Lõppude lõpuks olid idabloki riigid külma sõja ajal emakese Venemaa ja demokraatliku Euroopa vahel puhvriks olnud. Ja ei maksa pettekujutlusi luua, venelased teavad Lääne rünnakutest päris palju. Ukrainale NATO liikmesuse lubamine oleks tähendanud veel üht liitlast otse Venemaa piiril. Kui lisada Venemaa hirmule ümberpiiramise ees sügav häbi pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja 1990. aastatel Venemaal järgnenud kaost, ning uhkete venelaste jaoks oligi tulemuseks podisev mürgikatel.

      Meil läänes võib olla raske mõista tõelist oma au kaotamise tunnet, mida nii sügavalt tajusid noored isamaalised ohvitserid, kes olid teeninud nõukogude võimu tipphetkel sõjaväes ja KGB-s – mehed nagu president –, kuid see aust ilmajäamise tunne on reaalne ning me peame seda oma arvestustes tunnistama.

      Muidugi oli president näidanud ennast juba halastamatu oportunistina, kui ta langetas külma ja jõhkra otsuse tungida 2008. aastal Gruusiasse – täpselt sel hetkel, kui maailma tähelepanu oli koondunud Pekingi olümpiamängudele. Sellest hoolimata jätkas Lääs pärast mõningaid esialgseid kohustuslikke proteste kiiresti tavapärast suhtlemist. Lõppude lõpuks oli Gruusia nii kaugel NATO mõjusfäärist ja nii sügaval Venemaa omas, et me ei oleks saanud suurt midagi teha. Niisiis Venemaa esimene varbapistmine invasioonivette näitas presidendile, millest võib puhtalt pääseda; juba 2008. aastal meenusid mulle Hitler ja Reinimaa okupeerimine 1936. aastal.

      Nagu sellest veel ei piisaks, oli ka teisi poliitilisi ja sõjalisi prohmakaid, mis jätsid valvsatele venelastele mulje Lääne nõrgenemisest.

      President Barack Obama paljuräägitud uus „Aasia–Vaikse ookeani kese” näitas, et Euroopa strateegiline tähtsus Ühendriikide silmis väheneb. Sellest andis märku Saksamaal asuvate USA vägede ulatuslik vähendamine. Kui irooniline, et kuu aega pärast Putini sissetungi Krimmi lahkusid Saksamaa pinnalt viimased Ameerika tankid pärast kuutkümmend üheksat aastat. Kunagi oli Saksamaal üle kuue tuhande NATO tanki, enamik Ameerika omad – veenev kinnitus Ameerika otsustavusest Euroopat kaitsta. Sõjaväeelus kehtib lihtne tõsiasi, et kui oled võimekust vähendanud, nõuab selle taastamine üliinimlikke pingutusi. Konserveeritud tankide ja teiste sõjamasinate ladustamine Ida-Euroopasse, nagu ameeriklased 2015. aastal esimest korda tegid, ei loo iseenesest usaldusväärset sõjalist võimekust. See nõuab elavjõudu, väljaõpet, logistikat ja pühendumist ning, mis on niisama oluline, piisavalt aega, et see kõik kokku panna ja töötada tõhusa meeskonnana.

      Muljet Ameerika kahanevast huvist Euroopa vastu tugevdas veelgi Obama loobumine diplomaatilistest pingutustest Venemaa ohjeldamiseks Ukrainas 2014. aastal. Ärge unustage, et Ameerika oli koos Venemaa ja Ühendkuningriigiga allkirjastanud 1994. aasta Budapesti memorandumi, millega Ukraina nõustus loobuma tuumarelvadest vastutasuks tema territoriaalse terviklikkuse tagamisele USA ja Venemaa poolt. Venemaa oli Budapesti memorandumi puruks rebinud ja Obama oli otsustanud Ameerika lubadused unustada; see ei olnud hea signaal, mida Venemaale ja ülejäänud maailmale saata.

      Ühendkuningriiki, kes oli alates Teisest maailmasõjast Euroopa peamine sõjaline jõud, valitses 2010. aastast koalitsioon eesotsas peaminister David Cameroniga, kes oli rahvusvahelisel areenil üha ebaolulisemaks muutunud. Tema 2010. aasta kaitseülevaade oli õnnemäng, mis põhines eeldusel, et rahvusvaheline areen jääb healoomuliseks. Sõjad ja konflktid, mis ohustasid Ühendkuningriigi julgeolekut, pagendati minevikku. Briti strateegia kinnitas, et eksistentsiaalset ohtu kuningriigile ei ole. Kui vastutustundetult naiivselt kõlab see praegu, kui ma neid ridu kirjutan.

      Otsustanud suveräänselt, et selline on maailm lähitulevikus, asus 2010. aasta strateegiaülevaade Briti sõjalist võimekust kohitsema. Selle tagajärjed on kaugeleulatuvad ning neile tagasikäiku anda on raske, kui mitte võimatu: armeest eemaldati kakskümmend tuhat kogenud regulaarväelast. Kuninglikus Mereväes vähendati oluliselt fregatte ja hävitajaid, iga laevastiku olulisi tööhobuseid. Mõned laevad sõitsid 2011. aastal Liibüa mereembargo jõustamiselt otse lammutusse. Mulle tundus tollal üsna erakordne näha meie sõjalaevu lammutatamas samal hetkel, kui neid kõige enam vaja olnuks. Liibüa kaos ja araabia kevade süvenevad rahutused pidanuks igale täie mõistusega poliitikule ütlema, et maailm ei ole nii turvaline ja ettearvatav, nagu nad meile kinnitasid. Kuninglike Õhujõudude inventarist võeti välja kiirhävitajad, kuid peale selle saadeti laiali ka uhke mereriigi suutlikkuse lahutamatu osa – merepatrull-lennukid. Raske on liialdada, kirjeldades meie liitlaste uskumatust ja vaenlaste rõõmu selle lühinägeliku otsuse üle.

      Kui ma 2014. aasta märtsi lõpus DSACEUR-i kohalt lahkudes kirjutasin ajalehes The Sunday Times, et see on „põrgulik õnnemäng”, siis sattus kaitseminister niisugusse raevu selle üle, et tema poliitika avalikult kahtluse alla seati, et peastaabi ülem ja armee juht kindral Sir Peter Wall kutsus mind välja ja ütles, et kaitseminister tahtis minu suhtes „ametliku menetluse” algatada. See tähendanuks sõjakohut ning ministri poliitilise maine õnneks – tundub, et ta polnud endale ka seda selgeks teinud, et mina ei vastuta mitte tema vaid NATO ees – pääses mõistus võidule. Kuid kahju oli juba tehtud nii meie relvajõududele kui ka nende kaudu meie võimele oma rahvuslikke huve kaitsta, mis on ju iga valitsuse esmane kohus.

      Suutmatus mõista, mida tähendab tegemist teha tülikiskujatega, tugevnes veelgi Suurbritannia reageerimise ajal Lähis-Ida kriisile, mille põhjustas niinimetatud Islamiriigi (IS) esilekerkimine 2014. aasta suvel. Nii peaminister kui ka uus välisminister Philip Hammond, kes toodi sellele kohale kaitseministri postilt (kus ta oli pärast minu ähvardamist jätkanud Briti vägede allakäigu juhtimist), pasundasid IS-ist lähtuvast ohust, kuid ei teinud midagi reaalset sellele vastu astumiseks. Välisminister Hammondi suurustlev hooplemine, et „Suurbritannia määratleb end selle järgi, kui suur on riigi mõju võrreldes tema suurusega”, osutus tühjaks sõnakõlksuks.

      Nii et kui peaminister ise kirjutas 2014. aastal ühes pühapäevalehes, et „Suurbritannia peaks hoiduma vägede saatmisest lahingutesse” – andes selgelt mõista, et armee peaülesanne oli nüüd humanitaarmissioonidel käia –, siis nägin, kui sügav oli öeldu mõju meie liitlastele ja võimalikele vastastele. See avaldus näitas, et Suurbritanniat juhib valitsus, kes kardab panustada, kuid ihkab sellegipoolest näidata end julge ja resoluutsena. Riigil, mis oli kunagi kuulus sellega, et „käis vaikselt, kaasas suur kaigas” – mis tähendas, et Briti valitsused ei vehkinud ähvardustega, mida neil ei olnud kavas täielikult ellu viia –, oli meil nüüd juhtkond, kes tegi kõva kisa, kuid kandis kaitsekulutuste jätkuvate kärbete tõttu kaasas aina pisemaks ja jõuetumaks muutuvat kaigast. Ja ei maksa kahelda: relvajõududes ei lasknud keegi end lollitada 2015. aasta strateegilise kaitse- ja julgeolekuülevaate loovast arvepidamisest lubadusega hoida kaitsekulutused kahel protsendil sisemajanduse kogutoodangust ning hankida kallimat varustust „homme” – tavaliselt tähendab see kauget tulevikku.

      Selle kõige järelmid ei jäänud märkamata ka oma Kremli kabinetis istuvale presidendile. Suurbritannia, üks Euroopa peamisi sõjalisi jõude, näis olevat asunud moraalse ja füüsilise desarmeerimise kursile. Presidendile meenus, millist lugupidamist tundis Venemaa Suurbritannia vastu „raudsest leedist” peaministri СКАЧАТЬ