Ma reisin üksinda. Самюэль Бьорк

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Holger, uus kampsun? Jessas, Holger, uus pintsak? Jessas, Holger, kas sa oled habet piiranud?

      „Enam-vähem hästi,” vastas Munch. „Aga ma olen kahjuks sunnitud veel üht teenet paluma.”

      „Küsige aga, Holger,” naeris naine telefonis.

      Nad olid olnud mitu aastat teretuttavad. Kareniga. Üks hooldajatest seal, kus Holgeri vana ema oli alguses keeldunud elamast, aga nüüd paistis, et ta oli rahunenud.

      „Jälle kolmapäev,” ohkas Munch.

      „Ja te ei jõua?”

      „Kahjuks mitte,” vastas Munch. „Olen linnast väljas.”

      „Saan aru,” ütles Karen ja naeris jälle natuke. „Vaatan, kas keegi saab teda sõidutada, kui ei, siis tellin takso.”

      „Ma maksan selle loomulikult kinni,” vastas Munch kähku.

      „Pole probleemi.”

      „Aitäh, Karen.”

      „Võtke heaks, Holger, ma arvestan sellega, et jõuate järgmisel kolmapäeval.”

      „Jõuan küll.”

      „Tore, kohtume võib-olla siis?”

      „See on täitsa võimalik,” köhatas Munch. „Aitäh ja tervitage teda minu poolt.”

      „Teen seda.”

      Munch pani telefoni ära ja istus pingile tagasi.

      Miks sa ei kutsu teda kusagile? Mis selles halba oleks? Tass kohvi? Minna kinno?

      Ta tõrjus selle mõtte kõrvale, samal ajal tiksus tema telefoni meil. Ta oli olnud sellele uuele telefonile vastu, kus kõik on koondatud ühte kohta, kuidas peaks ta nii kunagi rahu saama? Just praegu sobis see talle siiski päris hästi. Ta muigas, kui avas meili ja luges uut ülesannet, mille oli saatnud Juri, venelane, kellega ta oli mõne aasta eest internetis tutvunud. Veebilehe Math2.org foorumis, kus kogu maailma innukad inimesed kogunevad. Juri oli üle kuuekümne aasta vana professor Minskist. Ta ei tahtnud teda sõbraks nimetada, nad ei olnud kunagi kohtunud, aga nad olid igatahes vahetanud meiliaadresse ja hoidnud sporaadiliselt sidet. Mõni malealane diskussioon ja aeg-ajalt veidi ühist ajutreeningut nagu praegu.

      Vesi voolab paaki. Vee hulk kahekordistub iga minutiga. Paak saab täis ühe tunniga. Kui palju aega kulub, et paak saaks pooltäis? J.

      Munch süütas uue sigareti ja mõtles veidi, enne kui leidis vastuse. Lõbus. Talle meeldis Juri. Ta oli tegelikult kaalunud kunagi talle külla sõita, tõesti, miks mitte? Ta ei olnud kunagi Valgevenes käinud. Miks mitte kohtuda inimesega, kellega oled internetis tuttavaks saanud. Tal oli veel internetituttavaid, näiteks mrmischigan40 USA-st, margrete_08 Rootsist, Birrrdman Lõuna-Aafrikast. Male- ja matemaatikahuvilised, aga esmajoones inimesed nagu tema isegi, nii jah, miks mitte. Võtta ette reis, saada uute inimestega tuttavaks, see peaks mõeldav olema. Ta ei ole ju nii vana. Ja millal ta oli õieti kusagile reisinud? Ta nägi ennast vilksamisi telefoni ekraanil ja pani selle käest enda ette pingile.

      Viiskümmend neli. Ta ei tundnud, et vanus päriselt klapiks. Ta tundis end palju vanemana. Ta oli muutunud kümme aastat vanemaks sel päeval, kui Marianne oli rääkinud talle Hurumi õpetajast. Ta oli püüdnud jääda rahulikuks. Kusagil oma sisimas oli ta tegelikult seda aimanud. Pikad päevad tööl. Ja tema enda tavaline kohalolek, mõtetega kusagil kaugel ka siis, kui ta mõni harv kord kodus oli. Lõpuks pidid sellel olema tagajärjed, aga just siis ja sel moel? Naine oli olnud täiesti rahulik, otsekui oleks ta valmistunud kõnet pidama. Nad olid kohtunud kursustel, hiljem hoidsid kontakti. Tunded olid paisunud. Nad olid juba mitu korda salaja kohtunud ja naine ei tahtnud enam kauem ebaausalt elada. Tema ei olnud siiski enda rahulikuks sundimisega toime tulnud. Tema, kes ei olnud kunagi kellegi vastu kätt tõstnud. Ta oli röökinud ja visanud praetaldriku vastu seina, karjunud ja jooksnud mööda maja naise järel. Ta tundis selle pärast ikka veel häbi. Miriam oli nuttes oma toast alla jooksnud. Sel korral viisteist, nüüd kakskümmend viis ja abiellumas. Viieteistkümneaastane ja oli oma ema poolt. Mis seal imestada. Kui palju oli tema neil aastail olnud tegelikult kodus ja kohal nende jaoks?

      Ta pelgas veidi vastata Miriami sõnumile, see oli nii lühike ja külm, omamoodi sümbol, mis iseloomustas, missugune oli ja oli olnud nende suhe, nii pidi ta ka praegu sellele mõtlema, otsekui ei oleks toimik, mis tema kõrval lebas, veel küllalt halb.

      Kas sa ei võiks lisada veel mõne tuhande? Me otsustasime kutsuda nõod. M.

      Pulmad. Ta vastas, et muidugi saab, ja lisas naeratava näo, aga võttis selle tagasi. Ta nägi sõnumit haihtuvat, kui ta mõtles Marionile, lapselapsele. Miriam oli talle pärast sünnitust otse välja öelnud, et ei ole sugugi kindel, kas ta on vastsündinu nägemise ära teeninud. Õnneks oli ta ümber mõelnud. Nüüd ootas ta neid hetki kõige rohkem. Tunnid suurepärase siira Marioniga, kes oli valgus argipäevades, mis, kui päris aus olla, olid pärast tagasi Hønefossi üleviimist olnud üpris sünged.

      maja oli ta pärast lahutust jätnud Mariannele. See tundus olevat õige tegu, siis ei pidanud Miriam kolima eemale sõpradest ja koolist ja käsipallist. Tema ise oli ostnud väikese korteri Bisletti, täpselt sobivalt lähedal ja sobivalt kaugel töökohast. Ta oli pärast ületoomist korteri säilitanud ja elas nüüd väikeses üüritoas Ringveienil, mitte kaugel Hønefossi politseijaoskonnast. Asjad olid endiselt pappkastides. Ta ei olnud palju kaasa võtnud, oli oodanud kiiret pealinna naasmist, kui avalik huvi on vaibunud, kuid nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem elas ta seal edasi, ei pakkinud midagi lahti, ei olnud kodus kummaski kohas.

      Lõpeta iseenda haletsemine. On inimesi, kelle elu on palju hullem.

      Munch kustutas sigareti ja viis mõtted toimikule, mis oli autos. Juhuslik möödakäija oli leidnud Maridalenis kuueaastase tüdruku puu otsa riputatuna. Niisuguse asjaga ei olnud ta ammu kokku puutunud. Mõni ime, et Grønlandis oli inimestel hirmuhigi otsmikul.

      Ta võttis jälle oma telefoni kätte ja vastas Juri sõnumile:

      59 minutit;) HM.

      Munchile ei meeldinud seda enda kohta tunnistada, kuid toimik tema kõrval autos tekitas talle külmavärinaid. Ta käivitas auto, keeras tagasi suurele maanteele ja hakkas sõitma ida poole Hitra suunas.

      6

      Mehel, kelle kaelal oli kotkatätoveering, oli sel puhul olnud seljas kõrge kaelusega kampsun. Vanasti oli talle meeldinud Oslo keskvaksal, keset rahvarüsinat oli olnud suurepärane paik tema elukutsega mehele, aga nüüd oli igal pool nii palju kaameraid, et peaaegu ei olnud võimalik nende eest kusagile pugeda. Ta oli juba ammu hakanud oma kohtumisi ja tehinguid tegema teistes paikades, nt kinosaalides, kebabibaarides, kohtades, kus sind nii kergesti ei tuvastata, kui äri tooks kaasa suurema uurimise. Seda juhtus harva, ta ei tegutsenud enam nii laiaulatuslikult, kuid sellegipoolest oli alati parem karta kui kahetseda.

      Kotkatätoveeringuga mees tõmbas kaabu sügavamale silmadele ja läks jaama. Tema ei olnud seda paika valinud, aga pakutud summa oli niivõrd suur, et ta lihtsalt täitis käsku. Tal ei olnud aimu, kuidas tellija oli ta leidnud, ta oli lihtsalt ühel päeval saanud MMS-i koos pildi ja ülesande ja rahasummaga. Ja ta oli toiminud nagu tavaliselt, küsimusi esitamata vastanud: okei. Tähelepanuväärne ülesanne, kahtlemata, ta ei olnud varem millegi samalaadsega kokku puutunud, aga nagu öeldud, oli ta kõigi nende aastate jooksul õppinud mitte midagi küsima, vaid oli teinud, mida kästud, ja saanud tasutud. Niimoodi СКАЧАТЬ