Ma reisin üksinda. Самюэль Бьорк

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkama saama, pidama vastu veel kümme päeva. Mia sundis end ära sööma kaht näkileiva viilu ja kaalutles, kas võtta peale klaas piima, kuid jäi klaasi vee juurde. Kaks klaasi vett ja kaks tabletti. Püksitaskust. Missugused, see ei mänginud rolli. Täna üks valge ja üks helesinine.

      Sigrid Krüger.

      Õde, sõbranna ja tütar.

      Sündinud 11. novembril 1979. Surnud 18. aprillil 2002.

      Palavalt armastatud. Sügavalt taga igatsetud.

      Mia Krüger istus diivanile tagasi, kuni tundis, et tabletid hakkavad mõjuma, need tegid ta tuimaks. Mingi kelme tema ja maailma vahel. Ta vajas seda praegu. Peaaegu kolm nädalat oli möödas, kui ta oli end vaadanud. Nüüd pidi ta järele andma, minema duši alla. Vannituppa teisele korrusele. Ta oli vältinud seda nii kaua, kui sai, ei tahtnud näha end suurest peeglist, mille eelmine omanik oli paigaldanud otse ukse taha. Ta oli lootnud leida kruvikeeraja, kõrvaldada selle haleduse. Ta tundis end piisavalt halvasti ja selleks, et tahta sellele veel kinnitust leida, ei olnud tal jõudu. Ei olnud jõudu millekski. Ainult tabletid. Ja dringid. Voolav vaalium soontes, väike naeratus veres. Oivaline kaitse kõigi okaste vastu, mis olid nii kaua temas ringi ujunud. Ta võttis julguse kokku ja läks trepist üles. Tegi vannitoa ukse lahti ja sai peaaegu šoki, kui nägi peeglis oma kuju. See ei olnud tema. See oli keegi teine. Mia Krüger oli alati olnud sale, aga nüüd nägi ta välja haige. Ta oli alati olnud terve. Alati tugev. Nüüd ei olnud temast peaaegu midagi järel. Ta võttis kampsuni seljast ja teksased jalast ja jäi ainult pesuväel peegli ette seisma. Aluspüksid lotendasid ta keha ümber. Kogu liha kõhu ja puusade ümbert oli kadunud. Ta libistas käe ettevaatlikult üle roiete, mis olid naha all näha. Neid võis selgesti kompida. Loendada kõiki. Ta sundis end peeglile lähemale astuma, päris selle ligi. Tabas omaenese pilgu roostes hõbedapinnal. Ta oli alati hoobelnud oma siniste silmadega. „Kellelgi ei ole niisuguseid norra silmi kui sinul,” oli keegi kord temale öelnud, seda oli nii hea kuulda olnud. Omal ajal, kui ta tahtis teiste hulka sobituda, ei tahtnud ta olla teistmoodi. Sigrid oli alati olnud ilusam, võib-olla sellepärast oli see nii hästi mõjunud. Elavad sinised silmad. Neist ei olnud praegu enam palju järele jäänud. Need olid välja suremas. Ilma sära ja eluta, ümbritsetud punasest seal, kus oleks pidanud valge olema. Ta kummardus pükse võtma. Leidis taskust kaks uut tabletti. Lükkas suu kraani alla ja neelas need alla. Jäi uuesti peegli ette seisma ja püüdis selga sirgu ajada.

      „Minu väike indiaanlane,” oli vanaema tavatsenud teda kutsuda. Kui välja arvata sinised silmad, oleks ta võinudki indiaanlane olla. Kiowa või Sioux või Apache. Ta oli lapsena olnud indiaanlastest väga huvitatud. Kunagi ei olnud vähematki kahtlust, kelle poolt ta oli. Kauboid olid halvad. Indiaanlased olid head. Kuidas sa end täna tunned, Mia Kuukiir? Mia tõstis oma käed näole peeglis ja mõtles sooja tundega vanaemale. Ta jäi seisma ja vaatas oma pikki juukseid. Pehmed ronkmustad juuksed, mis voogasid habrastel õlgadel. Tal ei olnud kaua aega olnud nii pikki juukseid kui need. Ta oli politseikoolis hakanud neid lühikeseks lõikama. Mitte juuksuri juures, vaid ise, kodus, võttis lihtsalt käärid ja lõikas juuksed maha, et näidata, et ta ei hooli ilus olemisest, enda vurhvimisest. Ta ei minkinud ennast. „Sinul on loomulik ilu, mu väike indiaanlane,” oli vanaema öelnud ühel õhtul, kui ta oli kodus Åsgårdstrandis kamina ees tema juukseid palmitsenud. „Vaata, kui toredad silmalaud sul on, nii pikad silmaripsmed. Kas sa näed, et loodus on sind juba minkinud? Sul ei ole vaja sellepärast muretseda. Me ei ehi ennast poiste pärast. Need tulevad siis, kui nad tulevad. Indiaanlased koos vanaemaga. Ja koolis norralane. Mis võiks olla veel parem? Mial hakkas äkki süda läikima, neis väikestes tablettides ei olnud ainult rahu ja hea tunne, seda juhtus aeg-ajalt. Ta ei hoolinud kunagi, missuguseid tablette ta kombineeris. Ta toetas end natukeseks ajaks ühe käega vastu seina, kuni kõige halvem mööda läks, tõstis jälle pilgu, sundis end veel veidi peegli ees seisma. Vaatas ennast. Viimast korda.

      Kümme päeva veel.

      18. aprill.

      Ta ei olnud palju selle üle juurelnud, kuidas see on, see viimane hetk. Kas ta tunneb valu? Kas on raske haardest lahti lasta? Ta ei uskunud kõiki neid lugusid sellest, kuidas elu möödub revüüna surija silmade eest. Või vastas see äkki tõele? See ei mänginud nii suurt rolli. Mia Krügeril oli elulugu kehas. Ta võis näha oma elu peeglist. Indiaanlane, kellel on norra silmad. Pikad mustad juuksed, mille ta enne oli maha lõiganud, kuid mis nüüd rippusid lainetades ta kõhnadel valgetel õlgadel. Ta pani juuksed ühe kõrva taha ja uuris armi, mis oli vasaku kõrva juures, kolme sentimeetri pikkune sisselõige, märk, mis ei tahtnud kaduda. Ühe tapmises kahtlustatu ülekuulamine. Üks noor Läti tüdruk oli leitud Akeri jõest hulpimast. Mia oli olnud nõrk ja tähelepanematu, ei olnud nuga näinud, oli õnneks pääsenud eest ära nii palju, et see ei teinud teda pimedaks. Ta oli mitu kuud kandnud lappi silmal, võis tänada Ullevåli haigla arste, et nägi praegu mõlema silmaga. Ta hoidis vasakut kätt üleval peegli ees ja vaatas sõrmeotsa, mis oli kadunud. Veel üks kahtlusalune, kuritarvitamine Mossi lähedal. Hoia end koera eest. Rotveiler oli ta kaela kallale tulnud, aga ta oli jõudnud käe üles tõsta. Ta tundis veel praegugi koera hambaid sõrmede ümber, kuidas paanika oli levinud temas neil vähestel sekunditel, mis tal kulus püstoli vutlarist välja võtmiseks, enne kui ta tulistas haukuvale penile näkku. Ta suunas pilgu alla väikesele liblikale, mis oli tätoveeritud püksiservast kõrgemale vöökohale. 19-aastane maailmakodanik Prahas. Ta oli kohanud üht hispaanlast, suveflirt, nad olid joonud liiga palju Becherovkat ja ärganud kumbki tätoveeringuga. Temal oli puusa kohal väike lilla, kollase ja rohelisega liblikas. Mia pidi peaaegu muigama. Ta oli mitu korda mõelnud selle eemaldada, tundes noorusaegse tobeduse pärast piinlikkust, aga sinna see oli jäänud ja nüüd ei olnud sel enam tähtsust. Ta silitas väikest hõbekäevõru paremal randmel. Nad mõlemad, tema ja Sigrid, olid saanud selle leerikingituseks. Laste käevõru, süda, ankur ja täht. M tema käevõrul, S Sigridi omal. Sel õhtul, kui pidu oli lõppenud ja külalised koju läinud, olid nad istunud kahekesi koos Åsgårdstrandi tüdrukutetoas ja siis oli Sigrid korraga öelnud, et nad peaksid vahetama.

      „Kas tahaksid endale minu oma, siis saan mina sinu oma?”

      Mia ei olnud pärast seda kunagi võtnud randmelt seda hõbedast käevõru.

      Tablettide mõjul muutus ta veel rohkem uimaseks, ta peaaegu ei suutnud ennast peeglist vaadata. Tema keha oli nagu kummitus kusagil kaugel. Arm vasaku silma all. Väike sõrm, millel puudus kaks ülemist lüli. Tšehhi liblikas püksiserva kohal. Peenikesed käsivarred ja jalad. Peaaegu kurbade siniste silmadega indiaanlane. Siis ei suutnud ta rohkem, pööras pilgu peeglilt kõrvale, läks taarudes dušši võtma, jäi sooja vee alla seisma, kuni vesi oli lõpuks külm.

      Ta ei vaadanud peeglisse, kui vannitoast väljus. Läks alasti elutuppa ja kuivatas end kamina ees, kuhu keegi ei olnud tuld süüdanud. Läks kööki ja valas endale uue dringi. Otsis sahtlist uued tabletid. Näris neid end riidesse pannes. Jäi veel unisemaks. Väljastpoolt puhas, varsti ka seestpoolt.

      Mia pani endale mütsi pähe ja jaki selga ning väljus majast. Istus silekaljule ja lasi silmadel puhata silmapiiril. Mõtisklus mere ääres. Kus oli ta seda väljendit kuulnud? Ühel festivalil, jah, seal see oli, Norra uue filmi festivalil, mille lükkasid käima tuntud inimesed, kelle arvates oleksid Norra filmid pidanud olema teistsugused. Mia Krüger armastas väga filme vaadata, aga ta ei olnud päriselt aru saanud, et Norra film oleks muutunud paremaks ainuüksi sellest, et välditi mõtisklusi mere ääres. Ta tundis iga kord pahameelt, kui mõni vaene hing püüdis filmis portreteerida politseinikku. Väga sageli pidi ta saalist lahkuma sümpaatiatundega selle vaese näitleja vastu, kellele oli antud välja öelda neid repliike ja keda filmi lavastaja palus teha nii ja nii. See oli otsesõnu liiga piinlik. Ei mingeid mõtisklusi mere ääres. Mia Krüger muigas endamisi, võttis lonksu pudelist, mille ta oli randa kaasa võtnud. Kui ta ei oleks sõitnud siia, et surra, oleks talle väga meeldinud siin elada.

      18. aprill.

СКАЧАТЬ