Tüdruk Online tuuril. Zoe Sugg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaks kuud alates hetkest, kui Noah lihavõttepühade ajal selle ettepaneku tegi! Ausalt öeldes ei olnud ma isegi kindel, et suudan temaga kaasa minna.”

      Noah’ga koos kontserttuurile minek oli suur asi. Ikkagi päris esimene reis omapead! Ja vaatamata sellele, et iga viimne kui üksikasi oli korduvalt peensusteni läbi käidud, olin siiski pisut närviline.

      „Muidugi suudad. Sellest tuleb kirjeldamatult vinge kogemus ja ma olen nii kohutavalt kade. Ja nüüd, Penny, tee oma kohver lahti ja näita, mis sul seal on.”

      Teen, nagu ta käskis, ja juba esimene asi, mis kohvrist silma hakkab, tekitab minus piinlikkust. Elliot torkab käe kohvrisse ja sikutab välja kõige lohvakama villase kampsuni, mida keegi kunagi näinud on ja mille laiad mugavad varrukad on nii pikad, et ma saan neid peaaegu kaks korda enda ümber mähkida. See kuulub mu emale, kes kandis seda – ta enda sõnul – ainult siis, kui ta rase oli ja mitte kordagi enne ega pärast seda.

      Elliot tõstab kardigani kohvrist välja ja hoiab seda enda ees. See on nii pikk, et ulatub talle poolde säärde. „Sa ikka tead, et sa oled kontserttuuril keset suurt suve, eks ole? Miks sa pead endaga terve lambakarja kaasa vedama?”

      Tõmban kampsuni ta käest ära. „See on mu lohutuskampsun.” Surun selle näo vastu ja hingan oma ema lemmikparfüümi lõhna sisse. See lõhnab nagu kodu. „See aitab paanikahoogude vastu. Preili Mills ütles, et kui ma kardan tuuril ärevust ja koduigatsust tunda, peaksin kaasa võtma mõne asja, mis aitab mul end alati turvaliselt tunda. See meenutab mulle kodu. Ma ei pidanud suleteki kohvrisse toppimist väga praktiliseks ja see kampsun oli järgmine valik.”

      Elliot võtab mu käest kampsuni, voldib korralikult kokku ja paneb kohvrisse tagasi. „Okei, selle luban sul jätta. Aga seda küll mitte!” Ta sikutab välja beebiroosa eest nööbitava kleidi, mille taskutele on õmmeldud rüüsilisest kangast roosid. „Sa lähed tuurile, mitte vanaema juurde teed jooma!”

      „Okei, las see jääda koju.” Ma hakkan naerma. „Ma ei ole pakkimises eriti osav.”

      Elliot hõõrub teatraalselt meelekohti. „Penny, mõnikord mulle tundub, et sa oled lootusetu juhtum! Me peame selle probleemiga hiljem tegelema. Aga nüüd tagasi asja juurde. Mis sa täna õhtul selga panna kavatsed?”

      Nüüd on minu kord teatraalselt esineda. „Ma olen sõna otseses mõttes iga viimast kui hilpu proovinud! Ma lihtsalt ei leia ühtki sobivat asja. Mis sa arvad, kas must topp ja teksad ajaks asja ära?”

      Elliot teeb halvakspanevat grimassi. „Ei lähe läbi. See ei ole piisavalt peen.”

      „Kuidas sellega oleks?” Alex hoiab käes musta skater-lõikega kleiti, mille olemasolu ma olin unustanud. See on kaunistatud valgete ja kollaste kirikakardega. Ostsin selle ASOSest ühel neist päevadest, mil me pidime Kira ja Amaraga eksamiteks õppida, kuid pole seda kordagi kandnud.

      „See on absoluutselt täiuslik!” lausub Elliot. „Daamid ja härrad, minu poiss: tipptasemel stilist.”

      Alex kehitab õlgu. „Kuule nüüd, kui piisavalt kaua jaekaubanduses töötad, siis mõned asjad ikka külge jäävad.”

      Võtan Alexi käest kleidi ja lipsan vannituppa. Tõmban kleidi selga ja takseerin end peeglist.

      Ma ei suuda uskuda, et näen viimaks Noah’t kontserdil esinemas. Tundub, nagu oleksin seda ühtaegu oodanud ja kartnud alates hetkest, mil talle helistati ja öeldi, et temast saab tuuril The Sketchi soojendaja. Harutan oma pikad juuksed krunnist lahti ja need langevad lainetena mu näo ümber. Ema õpetas mulle väikest nippi silmapliiatsiga, mida katsetades ma nüüd joone silma välisnurgast ülespoole tõmban. Silmad on kohe hoopis külgetõmbavamad, kassilikud. Ehk ma isegi tulen selle kõigega toime. Minu uus tunnuslause: Noah Flynni tüdruk.

      Oma peas Noah’ albumi avatakte kuuldes arvan hetkeks, et hakkan hulluks minema, kuid vannitoa ust avades saan aru, et Elliot ja Alex on mängima pannud loo „Elemendid”, ühe kaheksast laulust plaadil „Sügisetüdruk”. Iga Noah’ kirjutatud laul on eelmisest parem – aga plaadi nimilugu „Sügisetüdruk”, mille ta mulle kirjutas, on mõistagi mu lemmik.

      Alexiot hoiab käest kinni ja Ellioti pea toetub Alexi õlale. Nad on lihtsalt liiga nunnud ja ma ei taha neid häirida. Aga Elliot ilmselt kuuleb mind, sest vaatab üle õla minu poole. Ta suu vajub ammuli. „Sa oled raju, Ocean Strong!”

      „Oi, ma tänan,” ütlen mina ja teen kniksu.

      „Olgu siis, lapsed – laseme selle jäätiseputka õhku,” ütleb Elliot sõnu madalahäälselt venitades.

      Vaatame Alexiga mõlemad talle kulmu kortsutades otsa.

      „Mis on, teile ei meeldi mu uued amerikanismid? Mõtlesin enne Noah’ga kohtumist väheke harjutada. Ja nüüd aksessuaarid.” Ta lükkab mu randmetele peotäie käevõrusid ja seab kaela ümber pika rippuva keti. Ta naeratab mulle. „Nüüd on sul vaid Converse’i ketse vaja ja oledki valmis.”

      Vaatan end täispikkuses peeglist.

      „Sa näed viimase peal välja, Pen. See komplekt on täiuslik,” ütleb Elliot. „Leah Brown, sa võid ju olla planeedi kõige kuumem popstaar, aga minu tüdruku vastu sa ei saa!”

      Luban endal naeratada ja ütlen endale, et näen hea välja. Ja näengi. Ma tunnen end enesekindlana. Kuid haaran sellegipoolest jaki järele, et see peale tõmmata. Elliot teeb grimassi.

      „Mis on?” küsin. „Restos võib külm olla.”

      „Kui see juba jutuks tuli, siis äkki hakkaks minema!” Elliot vaatab kella.

      „Tom!” hõikan trepist alla vennale. „Kas sa viid meid ära?”

      Kuulen vastuseks mühatust, mida loen nõustumiseks.

      Aga kui me välja jõuame, ei istu Alex koos meiega autosse. Ta surub käed taskusse. „Sorri, semud, ma pean kõigepealt kodust läbi astuma. Saame kontserdil kokku, okei?”

      Ellioti õnnelik meeleolu hajub ja ta õlad vajuvad längu.

      „Oled kindel?” küsin mina. „Ma saan aru, et terve karja üheteistkümnendikega on väga igav hängida, aga suurem osa meist on täitsa normaalsed.”

      „Asi pole selles,” vastab tema. „Mul on lihtsalt vaja üks asi ära teha.”

      „No olgu siis.”

      Ta kallutab end ettepoole ja suudleb kiirustades Elliotti, kuid Elliot ei ole enam hingega asja juures. Siis, kui Alex on läinud, kehitab ta õlgu ja on hetkega jälle tema ise. „Läksime!”

      Mõned minutid hiljem peatab meie armastusväärne autojuht Tom auto GBK burgeriresto ees. Elliot hüppab autost välja, aga kui olen talle järgnemas, kummardub Tom minu poole ja haarab mul käsivarrest. „Kui mingi jama on või sul peaks abi vaja minema, siis helista mulle otsekohe, said aru, Pen-Pen?”

      Kallistan teda ja ta kannatab selle kangeks tõmbudes ära. Aga ma tean, et tegelikult ta armastab mind.

      Reedeõhtune Brighton on täis Londonist töölt naasvaid pendelrändajaid ja pillerkaaritajaid, kes peavad plaani õhtu väljas veeta. Näen endast nooremat poissi kõnniteel istumas ja kitarri mängimas. Ta laulab vaikselt, kuid tal on hämmastav hääl. Mitte keegi ei peatu, et teda kuulata – isegi Elliot mitte, kes viibib nii sügaval omas maailmas, et kõnniks isegi Londoni sümfooniaorkestrist СКАЧАТЬ