Jää. Ulla-Lena Lundberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pidada. Köstri mäng elavneb ja hingestub, teenistus edeneb hiilgavalt, kirikuteener täidab oma ülesandeid ladusalt, muudab kogudusele tahvlil numbreid, avab õpetajale altarivõre ja järgneb talle käärkambrisse, kus kaasula vahetatakse kantslisalmi ajal talaari vastu.

      Pastorile meenub, et seda kogudust kutsutakse laulvaks koguduseks, ja tema tuju tõuseb, sest ta on juba kuulnud, et eelmise õpetaja suurimaks puuduseks peeti seda, et ta ei osanud laulda. Pastor Petter Kummelil sellega probleeme ei ole, tal on kergem laulda kui rääkida. Lõpuliturgia edeneb suurepäraselt, ja õpetaja võpatab mõtte juures, et kui ta homme sellega tõepoolest hakkama saab, siis on tal juba jutlus peetud ja loodetavasti ei tule tal silmi peast häbeneda.

      „Eelmine õpetaja ei osanud laulda, uus õpetaja ei oska jutlustada,” ütlevad nad siis. Ja kuigi Monal valmib õhtusöök varakult ja Sanna saab õigel ajal voodisse ning naine püüab teda kirikukantselei poole tüürida, on mitmel põhjusel juba väga hilja, kui ta ükskord seal maha istub.

      Ta istub seal, südant närib enesepõlgus, ja ta mõtleb, et ka selles asjas vajaks ta appi kedagi, köstrit ja kirikuteenrit, kes aitaksid tal karidest üle saada ja jutluse valmis kirjutada. Mis temaga lahti on? Miks on ta kena, tasakaalukas ja tark, kui tema ümber on teisi inimesi, ja miks teda täidab tühjus ja paanika, kui ta istub üksi ja peab keskenduma jutluse kirjutamisele?

      Ta istub seal, omamoodi paanilises suurushullustuses, mis takistab tal ellu viimast nõuet, et ta peab olema hiilgav, särav ja unustamatu. Justkui esile peaks tõusma tema ise ja mitte Sõna. Mille valitsejaks ja kuulutajaks ta on valitud.

      Sõna, sõna, trummeldab pastor Kummeli peas, aga aeg muudkui läheb ja läheb. Ta vaatab veel korra tekstid üle, kuid aega on nii vähe, et ta ei suuda neid korralikult läbi lugeda. Tekstidel ei ole midagi viga, üksnes korralik algus on puudu. Ja lõpp, ilus lõpp. Keskosa hiilgav mõtisklus.

      Kas ta oleks üldse hakanud pastoriks, kui oleks teadnud, kui ängistav on jutlustada? Mitte ilmaski. Kui ta ülikoolis proovijutlusi kirjutas, arvas ta, et see muutub automaatseks, kui ta vabaneb kõigist neist jälgivatest silmadest ja kibedatest kommentaaridest. Kui ta saab sõna otseses mõttes kõnelda omal häälel, oli ta mõelnud.

      Olge lahke, härra pastor, omal häälel. Aga see on vait. Talle kerkib silme ette, kuidas ta ronib üles kantslisse ja peab lühikese palvuse ning laseb pilgul käia üle koguduse, inimeste, kes on viis korda kriitilisemad kui teoloogiateaduskonnas, inimeste, kes on käinud kirikus nõnda palju, et tajuvad kohe, kui ta on astunud õhukesele jääle. Ta teeb suu lahti ja loodab, et sealt kostab midagi, aga ei midagi. Siis loeb ta päeva teksti ja kui see on läbi, siis paneb ta suu kinni. Ta teeb selle uuesti lahti, aga sealt ei tule midagi. Siis loeb ta teateid ja annab köstrile märku, et see alustaks korjanduslaulu. See algab hädiselt. Suur rahutus kirikus. Tema esimene jutlus on vaikus.

      Mona vaatab üle ukse sisse. „Kuidas läheb?”

      „Üldse ei lähe.”

      „Sa oled liiga väsinud. Peame varem magama minema. Me kurname end ära.”

      „Asi ei ole ainult väsimuses. Ma ei oska. Ma olen andetu. Ma pean ametist lahkuma.”

      „Just nüüd, kui me kohale jõudsime! Mis loba sa ajad! Võta eelmise aasta jutlus. Siin ei ole seda keegi kuulnud.”

      „Siis on pastor tõeliselt pankrotis, kui ta vanu jutlusi kasutab.”

      „Saad sealt mingi idee. See peaks olema siin kastis. Loe see rahulikult läbi. Siis lähed magama ja öösel saab see küpsemaks. Homme hommikul tead, mida rääkida.”

      „Mida ma küll ilma sinuta teeksin?”

      „Ah jäta! Õnneks valitseb su paberites kord. Siin see on.”

      „Tänan. Viskan pilgu peale. Sina mine magama. Ma tulen kohe.”

      Ta loodab, et naine jääb kiiresti magama, väsinud nagu ta on. Mona on koristanud nagu pöörane ja küpsetanud, terve maja lõhnab hästi. Kirikunõukogu ja kogudusenõukogu liikmed tulevad pärast jumalateenistust kohvile. Kuidas saab ta pärast oma fiaskot neile intelligentsetele inimestele silma vaadata? Oma fiaskot: jälle on ta samas punktis, mõtleb üksnes endale ja sellele, mis mulje ta teistele jätab. Mitte sellele, mida ta on saadetud kuulutama: Sõna.

      Tähtis ei ole tema enda särav isiksus. Tähtis on vahendada Sõna, mis on täiuslik ja iga ebatäiusliku jutlustaja tugi ja kaitse. Kuid sissejuhatus, isikupärane haare, mis annab tekstile uue sära? Miski, mis paneb koguduse teda kuulama. Mis oleks nende enda maailmast, millest nad aru saaksid ja mis neile huvi pakuks.

      Antud juhul huvitab neid uus kirikuõpetaja, kuidas ta ka ei püüa ennast veenda, et tema isikul ei ole tähtsust. Kas on see siis vale, kas on see meeldida püüdmine, kui ta ütleb midagi, mida nad tahavad kuulda, räägib, missugune on tema esimene mulje kogudusest?

      Need mõtted loovad temas mõjuvaid, selgeid pilte ja ta teab, millest ta peab rääkima. Ta tunneb, kuidas ta rahuneb, see ei ole reetlik rahu, vaid rahu, mis lubab tal uinuda. Ta vaatab uue pilguga oma eelmise aasta jutlust, kust ta saab kasutada lõike, millele eelneb uus sissejuhatus. Kõik saab korda.

      Pastor vajub peaaegu teadvusetuna voodisse. Mona magab juba, tema nii mures ilmselt ei olnud. Naise usk, et ta tuleb toime, mõjub rahustavalt. On liiga hilja, et ta suudaks hommikul vara üles tõusta, aga küll ta jõuab teksti läbi mõelda ja liigendada.

      Nii see lambapea endamisi arvab. Hommikul tuleb isal Sannaga tegelda, kui ema lehmi lüpsab, ja Sanna on tegelane, keda ei saa lihtsalt varbvoodisse jätta ja ust kinni panna. Pealegi on Sanna vastupandamatu, kui isa on päris tema päralt. Ta naeratab ja sädistab ja surub põse vastu isa põske, ja isa mõtleb, et mõne hetke päevas peab ta ju tütrele pühendama. Mis kristlane ta üldse on, kui ta ei lase oma lapsel enda juurde tulla?

      Siis tuleb Mona ja vahetab kiiruga riided ja kliristab lauda kattes nõudega. Kantseleis imet ei juhtu. Pastor võtab käsiraamatu, teadaanded, oma vana jutluse, mõne lausega kirja pandud uued mõtted. Ta loodab need enne minekut läbi vaadata, aga juba on esikus kolinat kuulda, kui keegi püüab turdunud ust lahti tõmmata. Talle saab peagi selgeks, et sellel kaugel kirikusaarel aetakse õpetaja käest paberite saamine korda enne jumalateenistust, kui on juba kohale tuldud.

      See on igati arusaadav, ja kui tead, siis oskad selleks valmistuda, aga esimesel korral on see ootamatu. Ta tõttab kantseleiuksele vastu ja naeratab sõbralikult, kuna tajub Mona tõrjuvat hoiakut. „Astuge aga sisse!” ütleb ta südamlikult, kuigi Mona tahaks öelda, et hetk ei ole sobiv. Ja kui asi on lahendatud, lahedalt ja lootusrikkalt, on kell juba sealmaal, et aeg on panna talaar selga ja lõkad kaela. Mona aitab ja on uhke: talaari on rätsep kalli raha eest õmmelnud ja see istub hästi! Ta on rääkinud Monale pastorikellast, ja naine jälgib teraselt kella, et saaks mehe täpselt kolmveerand välja saata. Ise tuleb ta Sannaga veidi hiljem järele. Selge see, et ta tahab esimesel jumalateenistusel kohal olla ja kogudust näha. Ta on rohkem närvis, kui mees arvab, mehele on tähtis näha rahulikku ja muretut naist. Kui ta oleks ainult osanud oma aega nii jagada, et oleks jõudnud jutluseks paremini valmistuda!

      Esimest korda on kella löödud pool üksteist, kaunis kaja kumiseb kirkas õhus. Kolmveerand üksteist on näha, kuidas kirikuteener uuesti kellatorni ronib, siis võtab õpetaja piibli, käsiraamatu, paberid ja märkmed ning asutab minekule. Süda saapasääres, peab ta vaikse palve, et kõik läheks hästi, koolipoisi araverelise abipalve kimbatuses, mille ta ise on tekitanud. Sanna vigiseb ja tahab kaasa tulla, ema on vihane ja noomib: „Kuss, Sanna! Sind ei lasta kirikusse, kui sa ei oska vait olla!”

      Neil on niisugune tunne nagu esimestel kristlastel, kui need aeti areenile, toeks СКАЧАТЬ