Jää. Ulla-Lena Lundberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selgeks, et tal ei ole arstidiplomit ning ta ei tohi lõigata ega teha otsuseid, mida peavad tegema ainult pärisarstid. Jajah, ütlevad nad, nad saavad aru küll, aga kas doktor oleks nii kena ja saaks tulla, sest Turu haiglasse ei ole neil kohe kuidagi võimalik minna. Ega midagi, küllap ta saab tulla ja vaadata, võib-olla nõu anda, selle väikse asja ära lahendada, sest on ju selge, et ta tegutseb mitteametlikult, samuti nagu ravitsejad on kõigil aegadel aidanud neid, kes on neilt abi küsinud.

      See seletus on neile mõistetav. Muidugi! Nii on alati tehtud. Eelmine ämmaemand, kellel ei olnud arstidiplomit, oli tuhat korda parem kui vallaarst! Kohe saab Irina Gyllen kuulda värvikaid lugusid eelmise ämmaemanda ravitsemisoskustest. Ja kuidas ta ise? Muidugi ta tuleb appi, ja peagi hakkavad levima jutud ka tema oskustest. Juhtumid on harva rasked: haavad ja õmblemist vajavad rebendid, murdunud luud, mis tuleb paika ja lahasesse panna, lihtsad kopsupõletiku ja katarri ravimise õpetused, valu vaigistavad ravimid. Trombiga patsiendid saadab ta edasi, ja kui ta saab aru, et tegemist on vähktõvega, soovitab ta patsiendil sõita Turusse, pärast lõikust tulevad nad koju tagasi ja surevad tasapisi. Hea praktika üldarstiks saada soovivale Irina Gyllenile. Ta harjutab diagnoosi panemist iga päev, ja külas liikuvad jutud kinnitavad, et tal on alati õigus.

      Saarel on suhteliselt terved inimesed, talvine eraldatus säästab neid nakkushaigustest, tervislik räimedieet aitas neil sõja-aastatel üllatavalt hästi toituda, vaimne tervis on üsna hea. Tuleb ette, et ta kiidab inimesi selle eest, et nad söövad tervislikult ega pepsuta, mille peale nood rõõmustavad nii, nagu oleksid saanud peaauhinna.

      Aga nad ei mõista, miks tal on nii tugev vene aktsent ja miks tal on sageli raskusi rootsikeelsete sõnade leidmisega, kuigi kindral Gyllen rääkis soomerootsi keelt soravalt ja vene päritolu proua Gyllen saab rootsi keelega kenasti hakkama. Miks tungib vene keel tema kõnesse, kuigi ta tahab seda unustada? Miks ei leia ta tagasiteed keelde, mis on tema isakeel? Miks tal on nii hirmus võõrapärane hääldus, kuigi ta rääkis rootsi keelt juba tüdrukueas? Miks tulevad vene sõnad enne meelde kui rootsi sõnad, ehkki ta elab rootsikeelses keskkonnas? Niipea kui ta suu avab, tuleb sealt vene keel, mis teeb ta jutu napiks ja katkendlikuks.

      Selle üle arutletakse muidugi omajagu. Näiteks, et võib-olla ta ei olegi Irina Gyllen, vaid keegi teine salaja Soome toimetatud venelanna, võib-olla kuulus spioon või teadlane, keda Vene agendid taga ajavad, keegi, kes teab Vene riigisaladusi. Keegi, kes on isa ja ema Gylleni teadmisel endale Irina Gylleni identiteedi saanud. Kas ta üldse on nende moodi? Ei, mitte põrmugi. Isa Gyllen on peajagu lühem ja ümar, ema Gyllen on pikem ja kõhnem, kuid muidu ei meenuta teda üldse. Midagi hämarat selles on, sest „Irina Gyllen” räägib rootsi keelt nagu venelane.

      Tõepoolest, aga olgu ta kes tahes, nimi sobib saarele hästi, ja olgu ta kes tahes, igatahes on bolševikke ninapidi veetud ja neile on õppetund antud. Mis iseenesest on suurepärane ning teeb inimesed uhkeks ja armuliseks. Ja küll tema juba endaga hakkama saab.

      Ja saabki ning püüab usinalt, et normaalne välja paista, kuigi see ei mõju loomulikult. Saartel peab olema heas tujus ja viskama nalja, aga see on talle kõige raskem. Naljasoone kaotamine tõendab ilmselt kõige selgemalt, mis ta kõik on selja taha jätnud. Midagi olulist on puudu, kui ta liigub inimeste seas ja püüab näidata, kuidas teda huvitab nende jutt, mis praegu keerleb saabunud pastoripere ümber. Pealtnägijad on kohanud pastorit kooperatiivpoes ja teda kättpidi teretanud, ning rannavalve on pastoriproua kirikusaarel üle vaadanud: toimekas naisterahvas. Nad räägivad, et peres on üheaastane lapsuke, ning vaatavad talle paljutähendavalt otsa, et teha aegsasti selgeks, et ta saab oma hoole alla uue sünnitaja. Nüüd kavatsevad kõik pühapäeval kirikusse minna, et pastorit kuulata ja tema prouat näha. Külast läheb sinna hulk paate, ja tohter on südamest kaasa palutud!

      Tema jaoks üsna raske küsimus. On ta ju ateistlikust Nõukogude Liidust pääsenud, kas ta nüüd peaks siis heitma kiriku rüppe. Kindlasti on ta tänulik, et saab elada riigis, kus valitseb usuvabadus. Ja kui ta on tõesti keegi teine, kes on Irina Gylleni identiteedi võtnud, siis peaks ta olema harras koguduse liige. Aga Irina Gyllen ise Jumalat ei usu, vastupidi, ta näeb Venemaa muutumist tõendina jumaliku hea tahte võimu puudumisest. Tõtt-öelda oli noor Irina Gyllen vabamõtleja juba enne revolutsiooni, ja hilisemad sündmused ei ole andnud talle põhjust oma seisukohta muuta.

      Religioon on oopium rahvale. Saarerahvas käib kirikus. Irina Gyllen võtab tablette. Me kõik vajame oopiumi. Selles mõttes on ta ehk tõesti kiriku sõber. Kui ta elab nüüd siin nähtavalt inimeste keskel, siis torkab tema käitumine vähem silma, kui ta suurte pühade ajal või olukorras nagu see, kui uus kirikuõpetaja põhjalikult luubi alla võetakse, mõne korra kirikus käib. Tal tuleb uue õpetajaga palju tegemist teha, sest tavaliselt on pastor rahvatervishoiuseltsi esimees. Ja pastoripere väike preili tuleb koos emaga nõuandlasse. Nii et muidugi läheb ta kirikusse kaasa. Rahvast tuleb palju ja see meeldib talle rohkem kui see, et inimesi on pinkidel hõredalt ja kõik kõõritavad tema poole ja jälgivad, kas ta laulab kaasa ja kas ta loeb pattude andeksandmist ja kuidas ta reageerib tekstilõikudele, mis nende arvates on talle rasked.

      „Jah, tänan,” vastab ta. „Kui teil on paadis kohta, siis ma arvan, et ma tulen, aitäh.”

      Vene aktsent tugevneb, kui ta iseendaga vastuollu satub. See ei jää neile märkamata, aga nad saadavad talle päikselise naeratuse ja kinnitavad, et tohtri jaoks on paadis alati kohta, ta on südamest teretulnud!

      Neljas peatükk

      KUI PASTORIL EI oleks nii kohutavalt kiire olnud, oleks ta enne oma esimest jutlust Örarnal õige kõvasti närvitsenud. Aeg-ajalt tuleb tal see meelde ja siis ta mõtleb, et peaks selleks aega varuma. Hommikul vara. Õhtul hilja. Võib-olla natuke pärast sööki. Esimene kord tahab ta jutluse hästi ette valmistada. Olla rahulik. Panna kõik kirja, et midagi segi ei läheks.

      Aga kuidas saab vara üles tõusta, kui oled väga hilja magama läinud? Ja kuidas oleks võimalik pärast sööki kõrvale tõmbuda, kui ta on otsustanud nii palju asju remontida, korda seada ja paika panna ning kui kiriku paadisillalt tuleb mäest üles üllatuskülaline. Siis on vaja vestelda, ja on ju väga tore, kui kogudus on nii jutukas, ta tõesti ei kavatse tagasi saata kedagi, kes temaga rääkida tahab.

      Jäänud on kaks päeva, ja siis üks. Siis teeb ta varahommikul meeleheitlikult algust. Istub leentoolis nagu koolnud kala ja püüab end veenda, et kui ta süveneb materjali põhjalikult ja tõsiselt, siis jõuab see päeva jooksul settida, nii et ta saab paari õhtutunniga sobiva teksti kokku. Päeva jooksul jookseb ta kui orav rattas eri toimetuste vahet, et jõuda ka kiriku protseduuridega tutvuda. Kirikuteener ja köster seletavad talle, kuidas on koguduses kombeks asju ajada ja missuguseid märguandeid köster kooripealselt ja õpetaja altari eest vajaduse korral omavahel vahetavad. Kirikuteener räägib põhjalikult kellalöömise korrast ja peensustest ning õpetaja elavneb, kui kirikuteener mainib „pastorikella”, ja ta pärib:

      „Pastorikell, mis see on?”

      Kirikuteener seletab, et nad peavad kinni väga vanast kombest ja löövad väikest kella, kui pastor kirikusse tuleb. „Mitte varem kui viisteist minutit enne ja mitte hiljem kui kümme minutit enne. Mina seisan kellatornis ja vaatan välja, ja kui ma sind trepil näen, hakkan kella lööma. Löön nii kaua, kui sa oled kirikuuksest sisse läinud. Siis tulen tornist alla ja aitan sul riietuda.”

      Nii kirikuteener kui ka köster vaatavad talle murelikult otsa ja köster lisab: „Inimesed on niimoodi harjunud.”

      Pastor taipab, et nad pelgavad, et nii noor õpetaja võib seda vanamoodsaks pidada ja sõrad vastu ajada, aga ta ütleb rõõmsa näoga: „Loomulikult, kui teil on niisugune komme, siis mõistagi jätkame.”

      Nad näivad tundvat kergendust, ja kui nad jumalateenistuse järjekorda harjutavad, nii et köster on oreli taga, orelitallaja tallab nähtamatuna lõõtsasid, kirikuteener СКАЧАТЬ