Sinu jäljed. Emily France

Чтение книги онлайн.

      „Noh…” Ma jään toppama, mõistes, kui arulagedalt mu jutt kohe kõlab. „Kas sa vahel seda kannad ka?”

      „Sul on õigus, see küsimus on tõesti täiega veider. Sa ju tead, et sellega tegeles alati mu isa. Ta ähvardas meid maha lüüa, kui me seda puudutame. See on ju umbes miljon aastat vana. Miks sa küsid?”

      „Kas tema pani selle kunagi kaela?”

      „Mul pole aimugi. Ta hoidis seda kogu aeg luku taga. Aga tegelikult ka, miks sa seda küsid?”

      Nüüd vaatab ta mulle otsa, nagu oleks ma mingi täielik friik, ja ma tean, et pean lagedale tulema mingi põhjusega, miks ma nagu muuseas just sellest juttu tegin.

      „Ma nägin History Channeli pealt ühte antiigiteemalist saadet,” luiskan, kuigi ma ei tea isegi, miks. Ma oleks saanud asja selgitada ka risti mainides. Ma oleks võinud küsida, kas Jay on kunagi oma isast teravalt puudust tundnud, kummalistel kellaaegadel, nagu mina täna ema igatsesin. Ja kas see tunne on tema jaoks kunagi nii tugev olnud, et ta on sellepärast veidraid asju teinud – näiteks seda risti kaela proovinud. Lõppude lõpuks suri tema isa selle kee pärast. Jay ütles, et inimesed suhtusid selle avastuse järel isa joomisesse palju andestavamalt. Aga see Sarah Larseni asi lööb mind verest välja. „Tead küll neid saateid, kus inimesed viivad kõik oma vanemate pärandatud perekonnareliikviad pandimajja. See pani mind lihtsalt kaelakee peale mõtlema.”

      Jay vaikib hetke ja kehitab siis õlgu. „Nojah, oleks ikka sitaks nõme see pandimajja viia. Ma räägin emale kogu aeg, et selle koht on muuseumis.” Ta vaatab mind leebemalt, kuid ei näi ikkagi veel veendunud, et tal pole vaja muretseda. „Oled sa kindel, et kõik on okei?”

      Ma noogutan. Ta vaatab mulle uurival pilgul otse silma sisse.

      „Okei siis,” ütleb ta. „Head ööd!”

      „Head ööd!”

      Ta astub mõne sammu maja poole, kuid jääb siis seisma ja õngitseb mobiili tagataskust välja. Ta vastab Sarah’le. Ta ei või isegi oodata, kuni ta tuppa jõuab?

      Sirvin mõttes oma telefoni kurbade emotikonide rivi. Ma mõtlen nutvatele nägudele ja sellele, et pisarad on neil erinevatesse kohtadesse joonistatud. Kurb nägu, millel on üks pisar parema silma juures. Või vasaku. Silmade kohal või all? Nägu, millel voolavad pisarad mõlemast silmast. Seejärel liigun ma nende juurde, kes kortsutavad erineval viisil kulme ega vala sugugi pisaraid. Aga isegi suurest kurbade nägude valikust ei sobi praegu eriti ükski.

      Huvitav, milline oleks emotikon, mis kujutab hallutsinatsioonide nägemist oma emast? Selle näol peegelduks segadus, silmades oleks eksinud pilk. Selle kõrval seisaks lahtine ravimipurk, üksik tablett eemale veeremas. Ma kujutan ka emotikoni inimesest, kes on täiega masendunud, sest talle meeldib hullult tema parim sõber. See tuigerdaks, oleks seda nägu, et hakkab kohe-kohe oksendama, ja hoiaks käes silti kirjaga ARMASTUS ON NÕME.

      Ja just seda ma Jayle kirjutan. Võib-olla sellepärast, et mul on tunne, nagu hakkaks ma segi minema; võib-olla sellepärast, et ma nägin oma ema; võib-olla sellepärast, et mul on tunne, nagu ähvardaks terve maailm kokku variseda, aga ma saadan talle sõnumi:

      ARMASTUS ON NÕME.

      Üks, kaks, kolm. Ta tõstab pilgu ja pöörab ringi. Siis kõnnib ta tagasi auto juurde ja avab kõrvalistujapoolse ukse.

      „Misasja?” küsib ta. „Armastus on nõme?”

      Ma tunnen, kuidas ma punaseks lahvatan, otsekui üritaks varjata tõsiasja, et mind nõelas praegu sada mesilast. Ta põrnitseb mulle vastust oodates otsa. Sekundid mööduvad, aga mulle ei tule pähe ühtegi mõistlikku selgitust, miks ma talle just niimoodi kirjutasin: ARMASTUS ON NÕME. Ma jõllitan teda tardunult.

      „Riley,” ütleb Jay, pruunid silmad sädelemas. „Miks sa mulle seda kirjutasid?”

      Täpselt sel hetkel, kui mul on tunne, et ma murdun, avan suu ja räägin talle kõik ära – et ma nägin ema ja et ta meeldib mulle nii väga –, juhtub midagi. Ühe silmapilgu jooksul vilksatab miski – või keegi – just sealsamas, kus seisab Jay. Ma põrkan tagasi, surudes ennast vastu juhipoolset ust. Aga see juhtub uuesti. Tekib ja kaob. Nagu silmapete, nagu oleks mu silmad udused; ma näen blondide juuste ja pruunide silmade välgatust.

      „Oota korra,” ütleb ta. Ta vaatab oma telefoni ja trükib sõnumit. Mu kopsude töö peatub, ma ei suuda sisse hingata, kuid mul õnnestub autol käik siiski sisse lükata.

      „Okei, kõik,” ütleb ta. Ma ei vaata talle otsa. Mu pilk püsib auto esitulede valguses tantsival sääseparvel. Ma ei suuda Jay poole vaadata, ei suuda ja kõik. „Vabandust, mul oli lihtsalt tunne, et ma pean Sarah’le vastama,” ütleb ta. „Millest me rääkisimegi?”

      „Ma… ma…” kogelen.

      „Ah jaa: armastus on nõme. Miks sa mulle seda kirjutasid?”

      Mu pea ei hakka tööle. Ütle midagigi. „Noh, et ära seo ennast vale inimesega. Minuga on see juhtunud ja see oli nõme. Muud midagi.”

      „Kellega? Ja millal? Sul pole ju kunagi poissi olnud…”

      „Sa ei tunne teda,” valetan ma kujuteldavat inimest silme ette manades. Nüüd suudan ma Jayle otsa vaadata; tema tavapärasest ilmest võib välja lugeda, et ta on täiesti segaduses.

      Ma ei suuda siia sekundikski kauemaks jääda. Surun jala gaasipedaalile, kuigi kõrvalistujapoolne uks on ikka veel lahti. Ma jätan Jay teeveerde pimedasse seisma. Ma ei heida isegi pilku tahavaatepeeglisse. Kui olen tema majast umbes kümme tänavavahet edasi sõitnud, saan äkitselt aru, et ma lausa kihutan. Sõidan stoppmärgi alt peaaegu läbi ja surun jala pidurile. Auto jääb kriiksatades seisma, pooleldi ristmikul väljas. Ma vaatan üles tähtede poole, süda tormlemas ja pekslemas.

      Mis minuga lahti on?

      3. peatükk

      Sina ka?

      Koju jõudnud, ronin ma otsekohe voodisse ja tõmban teki üle pea nagu lapsena, lootes, et mind ümbritsev maailm kaob, kui ma seda ei näe. Kummardun oma telefoni kohale, justkui oleks see tilluke soojendav lõke. Kuid praksuvate ja pragisevate okste asemel kuulen ma saabuvate sõnumite piikse ja helinaid. Jay küsib, kas minuga on kõik okei, kas ma jõudsin koju. Ma põrnitsen eresiniseid kirju, suutmata vastata.

      Aga lõpuks hakkavad mu sõrmed siiski aeglaselt klahvidel liikuma. Mul õnnestub teda veenda, et minuga on kõik korras ja et ma tunnen lihtsalt oma emast puudust ja et olen homsete kontrolltööde pärast närvis. Ta ei küsi enam, miks ma talle enne sellise sõnumi saatsin: ARMASTUS ON NÕME. Ma natuke isegi tahaks, et ta küsiks, sest praegu, tekkidest ehitatud telgis, pärast tänast päeva… võiksin ma talle tõtt öelda.

      Järgmised paar tundi põrnitsen oma toa laes helendavaid plasttähti ning loen lambaid, üritades ennast veenda, et see on üksnes halb unenägu. Olen jõudnud kolmesajanda pööraselt üle aedade hüppava pehme määgiva lambani, kui pean loendamist otsast alustama. Kuskil viiekümnendast lambast alates muutuvad nad kõik kuidagi õelaks ja pahaendeliseks.

      Sa oled peast segi, ütlevad nad ja kargavad veel ühest valgest lattaiast üle. HULLUDEMAA. Hüpe. Elanik.

      UMBES KELL СКАЧАТЬ