Sinu jäljed. Emily France

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nime mingil põhjusel öelda ei taheta. Aga vahet pole, me oleme jõudnud kohani, kus tuleb maanteelt ära pöörata.

      Ma keeran vasakule ja hakkan kalmistu poole sõitma.

      „Oota,” ütleb Jay. „Kus me oleme?”

      „Eikuskil,” vastan ma. (Seda mängu saab ka kahekesi mängida.) Sõidan lihtsalt edasi. Lõpuks jõuame kalmistu väravani ja ma jään seisma, auto esitulede valguses on suur silt Richfieldi kalmistu.

      „Oi, Riley,” ütleb Jay. „Mul polnud aimugi, et me tuleme siia.” Ta paneb telefoni taskusse. „Ma arvasin, et sa muretsed ajaloo kontrolltöö pärast. Aga sa… sa igatsed teda?”

      „Võib ka nii öelda,” vastan ma. „Me peame üle aia ronima.” Osutan suurele tabalukule ja väravavõre ümber mässitud ketile.

      Ma pargin auto rohuribale. Me astume välja ja ta ronib kiiresti üle raudtara. Ma järgnen talle, aga palju kohmakamalt, ning jään tara otsa pidama. Selle teravatipulised lipid torgivad mind läbi teksaste. Enne kui ma kukun, haarab Jay minust kinni ja aitab mind alla. Ta paneb mind pehmelt rohule maha ega lase minust lahti enne, kui on veendunud, et ma kindlalt jalgel seisan. Ma vaatan talle otsa ja silmitsen seejärel meid ümbritsevat selget, tähtedega üle külvatud taevast, ning sel hetkel tundub tänane õhtu äkitselt kuidagi kaunis. Aga siis meenub mulle, kus ma olen ja miks me siin oleme. Sõna „kaunis” ma selle öö kirjeldamiseks küll ei kasutaks. Ega õigupoolest üldse oma elu kohta.

      Me kõnnime pimeduses haudade poole ja tuul libiseb üle mu naha, nagu silitaksid mind kellegi külmad sõrmed. Me mõlemad võtame oma iPhone’id välja ja kasutame taskulambirakendust, et endale teed valgustada. Jay tundub närvis olevat, ta silmad on pärani, kui me aeglaselt hauakividest ja inimeste toodud lilledest mööda kõnnime. Kunstlilled näivad iPhone’i külmas valguses räbaldunud ja närtsinud. Me möödume puudesalust – mändidest, suurtest vanadest tammedest, leinapajudest, mille siluetid meenutavad külmunud purskkaeve. Ma kuulen sahinat ja oksa murdumist.

      „Mis see oli?” sosistan ma. Pööran palavikuliselt telefoni paremale ja vasakule, otsides ema helesinist dressipluusi, tema lillemustriga kleiti, ta silmi.

      „Orav,” ütleb Jay mu selja taga. „Ei midagi hirmsat.”

      Mu närvid on pingul, aga ma keeran pilgu tagasi teerajale. „Vabandust! Öised surnuaiad. Vastik.”

      Kui me ema madala marmorist hauakivi juurde jõuame, on mul sama tunne, mis alati: et ta on olnud kadunud ja ma olen äkitselt leidnud temast esimese märgi, esimese tõelise jälje, midagi konkreetset, mis meenutab mulle, et ta oli päriselt olemas ja see, et mul oli ema, polnud lihtsalt mingi jõhker kauge unenägu. Ma langen põlvili ja hõõrun kivil seisvaid tähti.

CLAIRE WALKER STROUT1968–2011Abikaasa, ema, tütar, sõberArmastame ja igatseme, elad igavesti meie südameis

      Jay on rohkem kui paar korda siin minuga kaasas käinud ja näinud mind seda tegemas. Nagu alati paisub mu rind valust, mis on nii tugev, et toob mulle pisarad silma – nii tugev, et tekib vajadus nutta, aga pisaraid ei tule. Ma ei nuta kunagi. Mitte pärast tema matuseid. Ma lihtsalt… ei suuda.

      Ema, kus sa oled? Ma nägin sind. Ma tean seda. Palun tule tagasi. Ainult korrakski. Ma tahan sind veel ühe korra näha.

      Ma ootan. Ootan, et kuulda rohus tema samme, tema valju ja rõõmsameelset naeru männipuude vahel kajamas, et näha mõne hauakivi tagant tema kleidi välgatust. Ma hingan sügavalt sisse, üritades tabada tema lõhnaõli lavendli hõngu. Ma ei tea, kui kaua ma seal niimoodi istun, aga see tundub terve igavikuna. Ma lihtsalt ootan, kuulatan, vaatan. Eelkõige loodan. Kuid midagi ei juhtu. Teda ei ole siin.

      „Räägi minuga,” ütleb Jay kätt mulle õlale asetades.

      „Anna andeks… pole vist midagi,” ütlen ma, üritades ennast veenda. Pööran ringi, et talle otsa vaadata. „Midagi muud ei olegi – ma igatsen teda. Ma tõesti väga igatsen teda.”

      Ta naeratab mulle nukralt vastu. „Miks sa siis vabandust palud?”

___

      SÕIT TAGASI Jay majja kulgeb vaikuses. Ebamugavas vaikuses – vähemalt minu jaoks. Ma olen täiesti liimist lahti. Ma ei suuda uskuda, et vedasin ta endaga nii hilja õhtul ema hauale kaasa. Üheksandas klassis oleksin ma seda veel kuidagi selgitada suutnud. Aga nüüd? Ta peab mind ilmselt hulluks, igavesti murtud inimeseks. Võib-olla ma olengi. Vaikust lõhestab sõnumi zen-helina gong ja lainemüha. Ma olen vahelesegamise eest vist tänulik, kuid kergitan uuesti küsivalt kulmu.

      „Okei, okei,” ütleb ta. „See on Sarah Larsen.”

      Seksikas Sarah? Populaarne Sarah? Nagu umbes kolmeteistaastaselt süütuse kaotanud Sarah? Ma põrnitsen tuimalt maanteed. Sarah’ ümber on koondunud meie kooli kõige jubedam tüdrukutekamp. Need tüdrukud kehastavad kõike, mis on Brecksville’i-suguses peamiselt valgetest inimestest koosnevas Kesklääne eeslinnas halvasti. Need tüdrukud peavad Clevelandi kõige hirmsaks paigaks maamunal; Akroni linna nimetavad nad Kräkkroniks. Muidugi, pärast Goodyeari rehvitehase sulgemist on Akron kindlasti alla käinud, aga ikkagi – pole vaja selline sitapea olla. „Ära ütle, et sa kavatsed teda välja kutsuda. Ta on üks vastik tuim tükk, kellel puudub täiega oma arvamus. Kuidas võib sulle meeldida temasugune tüdruk, kes…”

      „Tegelikult on ta päris vaimukas,” segab Jay vahele.

      Vähemalt ei vasta ta sõnumile. Tähendab, me käisime just mu ema haual – kui ta nüüd minu kõrval istuks ja sõnumeid saadaks, siis oleks see ikka ilgelt nõme. Ta pistab käe tasku ja paneb telefoni hääletu peale.

      Ma tean, et see Sarah’ asi ei tohiks mind väga üllatada. Jayd tõmbavad alati valed tüdrukud. Nagu tookord, kui ta armus õpilasesinduse presidenti, kes ei teadnud sedagi, et Pink Floyd on bänd. Kui Jay mängis talle kitarril ühte nende kurvavõitu pala, puhkes tüdruk naerma. Või tookord, kui Jay jahtis ülisportlikku tüdrukut, kes oli üks parimaid W. H. Beesi võrkpallinaiskonna liikmeid. Tüdruk pakkus, et nad võiksid esimesel kohtingul koos jooksma minna. Kuidas ma ka üritasin, ei suutnud ma naeratust tagasi hoida, kui Jay rääkis, et tal tuli juba poole kilomeetri järel õhust puudus. Pole vist vaja lisada, et kummastki suhtest ei saanud asja. Kate ütleb alati: Jay radar on katki.

      „Mul on temaga palju ühist,” lisab ta.

      Nagu see, et te mõlemad vajate hingamiseks hapnikku?

      „Nonoh, milleks selline nägu?” küsib ta. „Vaata ette, või see jääbki sul selliseks.” Ta ütleb seda ettevaatlikult, nagu küsivalt: kas nüüd tohib juba nalja teha?

      Ma kingin talle sunnitud naeratuse, mis peaks tähendama, et kõik on korras, ja me keerame tema maja ette. „Aitäh, et sa minuga kaasa tulid. Mul oli lihtsalt… vaja minna.”

      Ta vaatab mulle korraks otsa, uurivalt, justkui püüaks otsustada, kas see on tõesti okei, kui ta laseb mul koju sõita.

      „Kõik on korras,” ütlen. „Ma pean lihtsalt magama heitma. Puhkama. Homme kukun ma läbi nii ajaloo kui ka füüsika kontrolltöös.”

      See veenab teda ning ta avab autoukse.

      „Head ööd!” ütleb ta ja tema pruunides silmades välgatab pea kohal rippuva tänavalambi valgus. Ta tõstab käe, et minuga rusikaid kokku lüüa.

      „Head ööd!” vastan, meie käed puutuvad korraks kokku. СКАЧАТЬ