Sinu jäljed. Emily France

Чтение книги онлайн.

      1. peatükk

      Kohtumine

      Ta on kaks aastat surnud olnud, kui ma teda toidupoes näen. Ta uurib vannivahupudeleid. Ta võtab roosa pudeli, keerab korgi lahti ja nuusutab. Ta kirtsutab nina ja asetab pudeli tagasi riiulile. Ta mõtleb, millist lõhna järgmisena proovida, ja ma pilgutan silmi.

      Ma hakkan vist hulluks minema. Vaatan uuesti. See on tema.

      Tema juures on kõik nii, nagu ma mäletan – ta lühikesed kastanpruunid juuksed, pehme kullakarva nahk ja kõrged põsesarnad, tema tuttav sinine sviiter, mille lukk on poolenisti kinni tõmmatud. Tal on seljas seesama kleit, milles me ta matsime, helesinisest linasest riidest, väikese lillemustriga. Ma pilgutan jälle silmi ja siis veel kord. See on tema. Ma vaatan oma ema. Ema, keda ma nägin viimati kirstus; ema, kelle matustest Richfieldi kalmistul möödus eelmisel nädalal kaks aastat. Ema, kes on surnud minu süül.

      Ta võtab uue vannivahupudeli kätte ja loeb selle silti. Ma astun talle sammukese lähemale, ta tõstab pilgu ja naeratab. Kui meie pilgud kohtuvad, tunnen ma, et vajun kõikide nende väljaütlemata sõnade raskuse all kokku. Tahaksin öelda, et mul on tolle õhtu pärast kahju. Et viimased sõnad, mida ma talle laususin, olid vihased ja kurjad ja kohutavad. „Ma vihkan sind,” ütlesin ma. Vihkan, vihkan, vihkan. Ja mul on kahju, et ma ei üritanud teda peatada, kui ta uksest välja jooksis, haavunud ja solvunud, ning istus autorooli, kuhu ta poleks tohtinud üldse istuda. Mitte oma olukorras.

      Ema ei tohtinud autot juhtida minu pärast. Kui ma sündisin, tabas ema haigushoog. Sünnituse ajal kerkis tema vererõhk järsult ja ta sai insuldi. See oli küll väike insult, aga niivõrd tõsine, et mõjutas tema nägemist ja osalt ka mälu. Ta rääkis alati, et ta tunneb väga paljudest asjadest puudust. Ta ei näinud piisavalt hästi, et õpetada mind meikima, jalgrattaga sõitma või korralikult tee äärde parkima.

      Aga kui ta seda ütles, siis ma teadsin, et ta ei rääkinud seda tegelikult minule – ega isegi mitte minu pärast. Ta oli olnud sunnitud loobuma autojuhtimisest, haiglaõe töökohast, mida ta armastas. Ta jäi ilma paljudest headest asjadest, millest oli unistanud, asjadest, mis oleksid pidanud juhtuma. Kõik sellepärast, et sündisin mina. Ja viimased sõnad, mis ma talle ütlesin – emale, kelle elu ma olin ära rikkunud –, olid „Ma vihkan sind”.

      Ja nagu nende sõnade karjumisest oleks veel vähe olnud, jooksin ma oma tuppa ja säutsusin Twitteris:

      Ma vihkan oma ema. Vihkan. #päriseltka.

      Ma säutsusin seda, sest mul polnud Twitteris eriti palju jälgijaid. Siiamaani ei ole. Ma pole kunagi tegelikult kuigi populaarne olnud – ei netis ega kusagil mujal. Aga minu säutsu nähti. Seda säutsuti edasi. Siis postitas keegi selle Facebooki. Ja kiirelt sai minust tüdruk, kes sõimas oma ema sellel õhtul, kui too surma sai. Ma tõotasin endale, et ei postita enam elu lõpuni mitte ühtegi säutsu, aga sellest ei ole mingit kasu. Ma ei saa kunagi teada, kui paljud inimesed seda nägid; ma ei saa seda tagasi võtta, et see oleks minu enda salajane häbi. See on lihtsalt… kuskil internetiavarustes olemas.

      Kuid nüüd seisab ta toidupoes minust kolme meetri kaugusel ja mulle on antud uus võimalus. Ma suudan mõelda üksnes: a nna andeks . Anna andeks, et ma sündisin, anna andeks, et ma su elu ära rikkusin, anna andeks, et ma niimoodi ütlesin. Ma tahan kuulda tema häält, tunda tema lõhna, põimida oma käed selle naise ümber, kellega mul on ühine veri. Ma tahan teda emaks kutsuda. Ja ma jooksen. Nojah, vähemalt üritan joosta. Mu jalad ei tööta. Ma panen küll ühe jala teise ette nii kiiresti, kui suudan, aga mu pea käib ringi ja ma ei saa hästi aru, mis toimub.

      Kui ma lähemale jõuan, muutub tema ilus naeratus õudusega segatud ilmeks. Ta suskab vannivahupudeli tagasi riiulile ja kõnnib minema.

      Ma lisan kiirust. Tema samuti. Ta keerab ümber nurga ja ma kaotan ta silmist, kui ta suurte küpsisekastide taha kaob. Ma lausa sprindin, pööran kastikuhila tagant välja ja jooksen talle peaaegu otsa.

      Ta keerab ringi. Ainult et nüüd pole see naine, kes minu ees seisab, enam üldse mu ema moodi. Ta on blond ja tema huuled on kärtsroosaks värvitud. Ta kleidilt on kadunud tuttavlik lillemuster. Nüüd on tal hoopis teksased jalas.

      „Kas te soovite midagi?” küsib naine. Mu põsed lahvatavad poe pimestavate päevavalguslampide all tulikuumaks.

      „Ei, proua. Va… vabandage! Ma pidasin teid kellekski teiseks,” vastan ma.

      Naine paistab olevat ärritunud, et ma teda kinni pidasin. Ärritunud ja võib-olla ka natuke ehmunud. Ta vangutab pead ja kiirustab minema. Ma vaatan talle järele ja tean, et peaksin mõtlema, et olen hulluks läinud. Aga ma ei mõtle seda. Ma mõtlen ainult üht asja: tule tagasi, ema.

      Ja siis tuleb ka teine mõte: ma vist tean, miks ma sind nägin.

      MINU PEAS VALITSEB paras segadus, kui ma Heinen’si poe parkimisplatsilt välja keeran. Mu peopesad on higised ja ma ei suuda rooli korralikult käes hoida. Olen täiesti ribadeks, seest katki, aga selle asemel, et kihutada, sõidan ma väga aeglaselt. Ma sõidan, nagu kardaks, et põrutan millelegi või kellelegi kohe-kohe otsa, sest ma ei suuda teele keskenduda. Üks minu taga liikuv auto sõidab mulle liiga ligidale ja selle juht vajutab signaali. Ma vaatan tahavaatepeeglisse, et näha, kas ma tunnen roolis olevat meest, aga näen vaid tema maasturit uduselt mööda vilksatamas, kui ta minust mööda põikab ja mulle keskmist sõrme näitab.

      Ma sõidan edasi, nüüd juba natuke kiiremini, ja märkan tahavaatepeeglis omaenese pruune silmi. Võib-olla hakkab süütunne lõpuks minu üle võimust võtma. Ma tahtsin ema peatada, kui ta tollel õhtul pärast meie tüli välja tormas. Kui ta minust mööda tuhises, autovõtmed pihus, tahtsin ma teda hüüda. Palun ära mine! – need sõnad olid mul isegi keele peal. Külmavärinad jooksid mööda mu käsivarsi nagu miljonid väikesed naha all veerevad marmorkuulid. Kui ma vaatasin, kuidas ta uksest välja lipsas, siis ma kuidagi teadsin, et ta ei astu enam sellest uksest sisse. Aga võib-olla ma üksnes mäletan seda nõnda. Võib-olla on kergem ennast veenda, et ma teadsin, et kaotan ta, juba enne, kui see tegelikult juhtus. Nagu poleks see sedasi nii hirmus. Ma ei tea. Kindlalt tean ainult seda, et ma ei öelnud midagi. Ma lihtsalt lasksin tal minna.

      Mõni tund hiljem ilmus kohale politseinik. Ta ütles, et ema oli maanteel I-77 vastassuunavööndisse kaldunud ja otsejoones vastu sõitva veoautoga kokku põrganud. Ta küsis, kas ema oli joonud.

      „Ei, ei,” vastas isa. Ta hääl oli pinges, vaoshoitud. Ta hoidis end vaos minu pärast. Aga siis hakkas ta vabisema. „Ta ei joonud kunagi. Võib-olla pool klaasi jõulude ajal.” Isa hääl murdus ja ta pöördus eemale, õlad sügava nuukse käes vappumas.

      Ma mäletan, et mõtlesin, et isa nuuksed on maailma kõige õudsem heli. Need kohutasid mind. Need purustasid ühe hetkega mu südame. Ma panin oma käed talle ümber ja hoidsin teda kõvasti.

      „Ta ei teinud avariid joomise pärast,” ütlesin ma politseinikule. „See juhtus minu pärast.”

      MA RAPUTAN mälestuse peast ja keskendun autojuhtimisele. Sõidan otsejoones sinna, kuhu ma olen tuhat korda varemgi sõitnud: Jay juurde. Ma ei lähe eesukse juurde, sest ma pole seda juba üheksandast klassist peale kasutanud. Jay laseb mind alati aknast sisse. Pole küll ainustki põhjust, miks ma ei võiks eesuksest käia, isegi hilja öösel. Tema ema on tavaliselt kuskil väljas, mõne netist üles korjatud veidrikuga kohtingul. Aga Jay tuba on esimesel korrusel, seega on tema aken nagu minu isiklik sissekäik.

      Ma piilun aknast sisse ja seal ta ongi – voodis pikali, lemmik T-särk seljas. See on sinine, kuldsete tähtedega: СКАЧАТЬ