Kolm sekundit. Anders Roslund

Чтение книги онлайн.

      Nad vaatasid teineteisele otsa ja astusid sisse.

      Elutoas oli tegelikult ainult üks mööbliese. Suur neljakandiline tumedast tammest söögilaud ja kuus selle juurde kuuluvat tooli. Neli tooli olid laua ääres, viies oli pisut eemal ja üsna põiki, justkui oleks keegi istunud ja siis äkitselt püsti tõusnud. Kuues oli põrandal, raske tool oli millegipärast pikali kukkunud ja nad läksid ligemale, et aru saada, miks.

      Esimesena torkas neile kindlasti silma tume plekk vaibal.

      Üsna suur plekk, peaaegu pruunikas ja ebaühtlaste servadega. Nad oletasid, et selle läbimõõt võib olla nelikümmend või viiskümmend sentimeetrit.

      Kohe nägid nad ka pead.

      See oli keset plekki, otsekui ujuks selle kohal. Mees tundus üsna noor, raske oli öelda, sest nägu oli vigastatud, kuid keha oli tugev ja riided niisugused, mida vanemad mehed harva kannavad: mustad jalgpallisaapad, mustad teksased, valge T-särk, palju hõbedat kaela ja randmete ümber, sõrmedes.

      Sven Sundkvist püüdis keskenduda püstolile mehe paremas käes.

      Kui ta seda ainult piisavalt kaua vaatab, pääseb ta ehk inetust surmast, mida ta kunagi mõistma ei hakka.

      Püstol oli must ja läikiv, kaliiber üheksa millimeetrit, ja niisugune toode, mida ta kuriteopaigal kuigi tihti näinud ei olnud – Poolas valmistatud Radom. Ta kummardus tehniku poole ja seega kaugemale väljavoolanud elust, mis oli kallile vaibale tumeda pleki tekitanud. Paistis, et kelk on tagumisse asendisse kinni jäänud, ta nägi selgesti, et padrun on pooleldi rauas, uuris siis toru, käepidet, kaitseriivi, otsis midagi, millele pilku kinnitada, ükspuha mida, aga mitte surma.

      Eemal seisis Nils Krantz. Tema kõrval kaks nooremat kolleegi. Kolm tehnikut otsisid koos läbi kõik toanurgad. Ühel neist oli käes videokaamera, ta filmis midagi valgel tapeedil. Sven astus surnu peast pika sammu kaugemale ja vaatas, mida kaamera näeb – see oli mingi väike laik, midagi ohutut ja elututest silmadest piisavalt kaugel.

      „Surnu peas on ühe kuuli üks sisenenemisava.”

      Nils Krantz oli vaikselt oma filmiva kolleegi ja Sveni kõrva juurde astunud.

      „Aga kaks väljumisava.”

      Sven pööras pilgu tapeedilt ja laigult ning vaatas eakale kriminaaltehnikule küsivalt otsa.

      „Ja sisenemisava on suurem kui mõlemad väljumisavad, sest gaasisurve oli vahetu.”

      Sven kuulis, mida Krantz räägib. Aga ta ei saanud sellest aru ja otsustas mitte küsida, ta ei tahtnud teada, ta jälgis hoopis Krantzi sõrme, mis osutas laigukesele tapeedil.

      „Muuseas, see, mida me praegu filmisime ja mida sa nüüd vaatad, see pärineb surnult, tema ajuollus.”

      Sven Sundkvist hingas aeglaselt. Ta ei tahtnud surma vaadata ja keskendus seepärast laigule tapeedil, aga nägi veel rohkem surma, nii konkreetset, nagu üldse olla sai. Ta langetas pilgu ja tajus, et tuppa astus Ewert.

      „Sven?”

      „Jah?”

      „Kas sa ei peaks alla minema ja väljakutse vastu võtnud kolleege küsitlema? Võib-olla naabreid? Neid, keda siin ei ole.”

      Sven vaatas ülemusele tänulikult otsa ja tõttas tumedate plekkide ning laiguliste tapeetide juurest minema, Ewert Grens aga laskus kükakile, et elutut keha lähemalt silmitseda.

      NAD OLID JÄLLE võimu jaganud. Nad jagavad veel. Ja tema peab iga kord võitma.

      Mängi edasi. Või sure.

      Ta seisis Hoffmann Security ümmarguse köögilaua ääres Mariusze ja Jerzy vahel ning tühjendas kahte tuhandet seitsetsada viitekümmet amfetamiinikapslit. See oli Siedlce vabriku viimane. Valged kilest arstikindad käes nokkisid nad esmalt ära pruuni kummimassi, mis pidi muula magu lekkimise eest kaitsma, lõikasid siis noaga kapsli keskelt pooleks ja puistasid pulbri suurtesse klaaskaussidesse, et seda viinamarjasuhkruga lahjendada. Üks osa Ida-Poolast pärit amfetamiini ja kaks osa Odegatani Konsumist ostetud viinamarjasuhkrut. Kahekümne seitsmest kilost puhtast narkootikumist sai kaheksakümmend üks kilo tänaval müümiseks sobivat kraami.

      Piet Hoffmann asetas metallivärvi purgi köögikaalule ja valas sinna täpipealt tuhat grammi lahjendatud amfetamiini. Pulbri peale pani ta fooliumiriba ja selle peale ühe suhkrutüki moodi asjanduse. Ta lähendas tuletiku süütetabletile, ja kui valge nelinurk põlema süttis, vajutas purgile kaane kõvasti peale – leek sumbub kohe, kui hapnik otsa saab, ja üks kilo amfetamiini on vaakumpakendis.

      Ta kordas seda tegevust kaheksakümmend üks korda – üks purk korraga.

      „Bensiin?”

      Jerzy avas keemiliselt puhta bensiini pudeli, tilgutas värvitut vedelikku purkide kaantele ja külgedele ja nühkis vatitupsuga metallpindadele laiali. Taas pandi tikk põlema, süttis sinakas leek, mille ta kümne sekundi pärast riidelapiga summutas.

      Nüüd olid kõik sõrmejäljed kadunud.

      KÕIGE VÄIKSEMAD olid vereplekid esiku tapeedil, pisut suuremad suure elutoa teise otsa seinal, kasvasid söögilaua lähedal ja kõige suuremad olid need põrandal pikalikukkunud tooli ümber. Mida lähemale nad laibale jõudsid, seda tumedamad ja kompaktsemad need olid, kõige selgem oli suur plekk vaibal, millel elutu pea puhkas.

      Ewert Grens kükitas piisavalt lähedal, et kuulda, kui too, kes pikali oli, peaks järsku sosistama. Tal ei olnud mingit tunnet, sellel surmal ei olnud isegi nime.

      „Ewert, sisenemisava. Näe.”

      Nils Krantz oli filminud ja pildistanud ning neljakäpukil ringi roomanud. Ta oli üks vähestest ametimeestest, keda Grens usaldas ja kes oli piisavalt palju kordi näidanud, et ta on üks nendest, kes ei eelista lihtsaid vastuseid, et saaks tund aega varem koju televiisorit vaatama minna.

      „Keegi on püstolit tihedalt vastu tema pead hoidnud. Seepärast oli gaasirõhk relva suudme ja meelekoha vahel tohutu. Pool pead on sodiks lennanud.”

      Surnu näonahk oli juba hallikaks tõmbunud, silmad tühjad, suu sirge joon, mis enam kunagi ei räägi.

      „Ma ei saa aru. Üks sisenemisava. Aga kaks väljumisava?”

      Krantzi käsi oli pea paremal küljel haigutava tennisepalli suuruse ava lähedal.

      „Ma olen niisugust asja kolmekümne aasta jooksul ainult paar korda näinud. Aga seda juhtub. Ja lahkamine kinnitab seda. Et tegemist on üheainsa lasuga. Ma olen selles kindel.”

      Ta sikutas Grensi valge kaitseriietuse varrukat, tema hääles oli peaaegu et õhin.

      „Üksainus lask meelekohta. Poolmantelkuul, millel on üks pool tinast, teine titaanist, läks vastu pealuud põrgates pooleks.”

      Krantz ajas ennast püsti ja sirutas käe üles. Korter oli vana ning laed kolme meetri ja kahekümne sentimeetri kõrgused. Ainult paar väikest pragu, muidu heas seisukorras, kui mitte arvestada sügavat kriimu valgel värvil, millele kriminaaltehnik osutas.

      „Sealt leidsime pool kuuli.”

      Pisikesed krohvitükid olid maha kukkunud, kui ettevaatlikud СКАЧАТЬ