Kolm sekundit. Anders Roslund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – see tegi kokku kakskümmend seitse kilo otse vabrikust tulnud amfetamiini, mis tänaval müümiseks lahjendatult teeks kaheksakümmend üks kilo, hinnaga sada viiskümmend krooni gramm.

      Aga ilma toeta ei tule operatsioonist midagi välja, tulemust ei ole, isegi ärist ei saa asja.

      See muutus lihtsalt kontrollimatuks tarneks, mis lõppes mõrvaga.

      Piet Hoffmann noogutas napilt noorele kahvatule naisele, kelle nimi oli Irina. Raha oli juba hommikust saadik parajatesse rullidesse keeratuna tema püksitaskutes, ta võttis viimase rulli, lappas rahapabereid, näitamaks Irinale, et kõik klapib. Irina oli üks uutest, ta ei olnud veel nii võimekas nagu organisatsioon ootas, ta oli esimese reisiga toonud ainult poolteist kilo – müügi jaoks kolmekordselt lahjendatuna oli see kokku väärt kuussada seitsekümmend viis tuhat krooni.

      „Sinu neli protsenti. Kakskümmend seitse tuhat krooni. Aga ma ümardan ülespoole. Kolm tuhat eurot. Kui sa järgmine kord julged rohkem alla neelata, teenid rohkem. Iga tarne venitab su magu natuke rohkem välja.”

      Irina oli ilus. Ka siis, kui ta oli näost valge ja juustepiir higine. Ka siis, kui ta oli Rootsis paar tundi kolmetoalises korteris põlvitanud ja oksendanud.

      „Ja minu piletid?”

      Piet Hoffmann andis Jerzyle peanoogutusega märku, too võttis tumeda pintsaku põuetaskust kaks piletit. Üks Stockholmi-Ystadi rongile, teine Ystadi-Świnoujście praamile. Ta ulatas need Irinale, too sirutas parasjagu käe, et vastu võtta, kui Jerzy muiates oma käe tagasi tõmbas. Ta ootas ja ulatas siis veel kord piletid, Irina sirutas teist korda käe välja ja Jerzy tõmbas enda oma tagasi.

      „Kurat võtaks, ta on need välja teeninud.”

      Hoffmann krahmas Jerzy käest piletid ja andis Irinale.

      „Me võtame ühendust. Kui meil sinu abi vaja on.”

      Viha, pettumus, vastumeelsus.

      Nad olid jälle omaette tolles korteris, mis kujutas endast ühe Stockholmi turvafirma kontorit.

      „See oli minu operatsioon.”

      Piet Hoffmann astus sammukese lähemale mehele, kes oli hommikupoolikul inimese maha lasknud.

      „Siin maal olen mina see, kes siinset keelt räägib ja mina olen see, kes käske annab.”

      See oli rohkem kui viha. See oli raev. Ta oli seda tulistamisest saadik endas hoidnud. Nad pidid esmalt muulade eest hoolitsema, nood tühjaks tegema, tarne kindlustama. Nüüd võis ta selle vallale lasta.

      „Kui kedagi on vaja tulistada, siis minu, ja ainult minu käsu peale.”

      Ta ei olnud kindel, kust see raev tuli, miks see nii tugev oli. Oli see pettumus selle pärast, et koostööpartnerit ei tuvastatud? Oli see kibestumus selle pärast, et üks inimene, kellel oli ilmselt olnud samasugune ülesanne nagu ka temal endal, tapeti ilmaasjata.

      „Ja püstol, kus kurat see sul on?”

      Mariusz osutas oma pintsaku põuetaskule.

      „Sa tapsid. Selle eest saab eluaegse. Ja sina oled nii kuramuse loll, et hoiad relva ikka veel põuetaskus?”

      Temas pulbitses raev ja veel miski muu. Te oleksite pidanud Poolas tagasi olema ja ette kandma. Ta peletas eemale tunde, mis oli sama palju hirm, astus muigava ja oma põuetaskule osutava mehe juurde, peatus päris tolle nina all. Mängi oma osa. Tegelikult oli küsimus ainult võimus ja aukartuses, selles, et kinni haarata ja siis mitte lahti lasta. Mängi oma osa või sure.

      „See oli politseinik.”

      „Ja kust kurat sina seda tead?”

      „Ta ise ütles.”

      „Ja mis ajast sina rootsi keelt oskad?”

      Piet Hoffmann hingas aeglaselt, näitas selgesti, et on vihane ja väsinud, läks ümmarguse köögilaua juurde, kus oli metallnõu, milles oli kaks tuhat seitsesada viiskümmend väljaoksendatud ja puhtaks pestud kapslit – kokku üle kahekümne seitsme kilo lahjendamata amfetamiini.

      „Ta ütles „politsei”. Ma kuulsin. Sina kuulsid.”

      Hoffmann ei keeranud vastates ringi.

      „Sa olid Varssavis samal koosolekul kus minagi. Sa teadsid, milles asi. Kuni me siin lõpetanud ei ole, olen see mina, ja ainult mina, kes otsustab.”

      KORNOBERGI JA VASAGATANI vahelise lühikese sõidu ajal oli tal paha istuda. Õigemini istus ta millegi peal. Kui Hermansson Västmannagatanile keeras ja auto majale number 79 lähenes, kergitas ta pisut oma rasket keret ja kobas käega istumise alt. Kaks kassetti. Miksitud Siwi. Ta hoidis kõvu plastkarpe käes ja vaatas muusikat, mis oleks pidanud ära pakitud olema, siis esiistet ja kindalaegast, kus oli veel kaks kassetti. Ta kummardus ja lükkas kassetid võimalikult kaugele esiistme alla, ta kartis ühtviisi nii seda, et ta on neile liiga lähedal, kui ka seda, et ta unustab need kaasa võtta – need neli viimast tükikest ühest teisest elust, mis peaks olema teibiga suletud pappkastis.

      Ewert Grens eelistas istuda just tagaistmel.

      Tal ei olnud enam muusikat, mida mängida ja ei olnud ka tahtmist ei kuulata ega raadiotelefoni korrapärastele kutsungitele vastata. Pealegi sõitis Hermansson pealinna tihedas liikluses tunduvalt paremini kui Sven või tema ise.

      Ruumi oli vähe, kolm politseiautot ja kriminaaltehnikute tumesinine Volkswageni buss olid pargitud majaelanike autode tiheda rivi taha sõiduteele. Mariana Hermansson võttis kiiruse maha, sõitis kõnniteele ja peatus maja välisukse ees kahe seda valvava politseiniku juures. Mõlemad olid noored ja kahvatud, see, kes seisis lähemal, kiirustas punases autos saabunud kahe mehe ja noore naise poole. Hermansson teadis, mida noormees tahab ja samal hetkel, kui too valmistus aknaklaasile koputama, keeras ta klaasi alla ja näitas oma ametitõendit.

      „Me oleme uurijad. Kõik kolm.”

      Ta naeratas politseinikule, too mitte ainult ei näinud noor välja, vaid oli tõenäoliselt isegi temast tunduvalt noorem. Ta oletas, et too politseinik on alles esimesi nädalaid tööl, sest neid, kes Ewert Grensi ei tundnud, polnud kuigi palju.

      „Kas teie võtsite väljakutse vastu?”

      „Jah.”

      „Kes väljakutse tegi?”

      „LKC1 andmetel oli väljakutse anonüümne.”

      „Te rääkisite hukkamisest?”

      „Me ütlesime, et see näeb välja nagu hukkamine. Kui üles lähete, saate aru.”

      Viiendal korrusel oli liftist kõige kaugemal asuv uks lahti. Veel üks mundris kolleeg valvas. See oli vanem, kauem töötanud, ta tundis Sundkvisti ära ja noogutas talle. Hermansson oli kaks sammu tagapool, töötõend näitamiseks valmis, ta küsis endalt, kas ta jääb kunagi kusagile nii kauaks pidama, et keegi peale lähimate töökaaslaste teda ära tunneks, ta ei uskunud seda, ta ei ole vist niisugune tüüp, kes kauaks ühte kohta jääb.

      Nad tõmbasid valged kitlid selga ja läbipaistvad kilesussid jala otsa ning astusid sisse. Ewert oli kindlalt otsustanud aeglaselt üles-alla liikuvat lifti oodata, ta pidi varsti jõudma.

СКАЧАТЬ