Lihvi ja põgene. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ühendriikide senaatorit eesnimepidi kutsuda. Ta neelas saia alla. „Sellepärast ta saatiski mu siia. Tal on täiesti ükskõik, mida sa teed, kuni ta oma raha saab. Ta ei karda, et sa ta operatsiooni välja annad, sest ta teab, et sellisel juhul ulbid sa ise ka pasas.”

      „Ta arvab endast liiga palju,” lausus Ryder jahedalt, soovides, et tunneks end sama enesekindlalt, kui ta kõlas.

      „Jah, ma tean, aga sellel pole tähtsust. Ta kasutab su kallal jõudu, et sa ta välja veaks. Kurat, ta on seda värki aastaid teinud. Katsu vaid temaga jamada ja sa ei tule sellest välja. Tema tuleb, sina mitte.”

      Ryder ei öelnud midagi. Teda näris, et Bloch – eruseersant Phillip Bloch – Otis Raymondi oma sõnumitoojaks saatis. Nirgi, taeva pärast. Narkootikumisõltlasest kalkari, kes talle, Ameerika Ühendriikide senaatorile, nõu annab.

      „Ära Blochile käkki keera, vennas. Kui sul midagi toimumas on, siis rääkige temaga suud puhtaks.”

      Happeline kohvi kõrvetas Ryderi kõhtu, kui põlgus Raymondi ja Blochi ning selle kriminaalse elu vastu, mida nad esindasid, teda taas ründas. Nad olid koos Vietnamis olnud – või täpsemalt öeldes ühel ajal. Nirk, Bloch, Ryder. Ja Stark. Matthew Starki ei olnud võimalik unustada, kuigi ta oli seda proovinud. Neist neljast oli ainult Ryder nende ühise mineviku edukalt seljataha jätnud. Ta oli saanud üle kõigest sellest, mis temaga Vietnamis juhtus, mida ta teinud ja näinud oli, kõigest, mis talle tehtud oli. Ta oli olnud leitnant, rühmakomandör ning Bloch oli olnud tema rühmaseersant. Stark oli kopteripiloot, Otis Raymond tema kuulipildur. Nad olid kõik oma teenistusaastad üle elanud.

      Ryder mõistis seda tragöödiat sama hästi kui teised – ta tundis, et isegi paremini kui enamik. Kuid miks leierdada seda, mida muuta ei saa? Miks mitte edasi minna? Ta jälestas Otis Raymondi suguseid mehi, kes elasid ikka veel sõjas, lasid sel end hävitada. Kuid vähemalt Otis ei vingunud ega kurtnud kogu aeg nii nagu paljud teised. Ryderil ei olnud kunagi olnud palju ühist nendega, kellega ta koos teenis – meestega, keda ta juhtis. Enamik neist olid Ameerika ühiskonna hägustelt äärealadelt ega läinud Vietnamisse mitte sellepärast, et nad oleksid uskunud või mõistnud põhjust, mille nimel nad võitlesid, vaid seepärast, et neil polnud ühtegi teist reaalset võimalust. Otis oli kord seletanud: „Ma sattusin jamasse. Kohtunik käskis mul minna kooli või sõtta… või vanglasse.” Kuid Ryder pärines vanast mainekast Kesk-Florida perekonnast ning ta oli Ühendriikide senaatori poeg. Tema jaoks oli Vietnamisse minek olnud auasi – ja oma isa pojana ka kohustus.

      „Mida Bloch minust veel tahab?” uuris Ryder, vihates kähinat oma hääles. Tavaliselt suutis ta tugev eneseteadlikkus… mida mõned ka ülbuseks nimetasid… hirmu varjata.

      „Kõike, mida tal õnnestub saada, Sam.”

      Ryder limpsas üle huulte, keelates endal neid hammustada. „Mida ta teab?”

      Otis kehitas õlgu. „Ta teab, et de Geer on New Yorgis ja et teil kahel on midagi välja mõeldud.”

      „Kas de Geer rääkis talle midagi?”

      „Seersandil on kogu leeris nuuskurid väljas. Ta teab, mis toimub.”

      „Tõesti,” nentis Ryder rusutult.

      Kui ta Blochile midagi räägib, saab hollandlane maruvihaseks ja muutub võib-olla allumatuks. Tehniliselt võttes töötas de Geer Blochi heaks, kuigi ta oli lojaalne ainult iseendale, nagu oleks ta iseseisev. Ryder oli hollandlast esmakordselt kohanud Blochi sõnumitooja rollis. De Geer väänas seersandi käsul Ryderi pöidlaid – ta nõudis rohkem raha, rohkem teeneid ning tegi nendest nõuetest keeldumise võimatuks. Kuid nüüd oli Ryder see, kes hollandlasel pöidlaid väänas.

      Siiski teadis Ryder, et kui ta kõike Blochile ära ei räägi, kaevab seersant senikaua, kuni saab teada, mida tahab. Praegu ei olnud Ryderil sellist vahelesegamist tarvis. Tal oli vaja hoida Bloch seal, kus too oli – vähemalt antud hetkel. „Kas sa ei saa teda kuidagi tagasi hoida?”

      „Mina?” Otis naeris köhahooga lõppevat kraaksuvat naeru. Ta rüüpas pisut kohvi ning nõjatus vastu seljatuge, luider keha vastu boksi kõrget puidust seina pea ära kadumas. „Kurat, Sam, on sul ka huumorisoon, ah? Mina ei hoia Blochi tagasi… kurat, keegi ei hoia seda idikat tagasi. Kui ma seda prooviksin, oleksin ma surnud mees.”

      „Taevas, millesse ma end seganud olen?”

      Ryder polnud tahtnud, et Otis teda kuuleks, kuid kõhn sõjaveteran noogutas tõsiselt. „Sa tead küll, Sam, kas pole? Lase ma aitan sind, eks? Usu mind, ma tunnen Blochi. Semu, ma ei lase sul kukkuda.”

      Jeerum, mõtles Ryder, olen ma tõesti nii lootuse kaotanud, et mul on Otise kaitset tarvis? „Tänan, Otis, kuid ma saan Blochiga hakkama. Kõik laheneb.”

      „Seda räägid sa alati.”

      „Laheneb küll. Usu mind.”

      „Ma pean Blochile midagi rääkima.”

      „Muidugi. Ma mõistan. Ütle talle, et Hendrik de Geer ja mina kohtume homme õhtul Lincolni keskuses, et arutada plaani, kuidas Blochile nende talle vajaminevate relvade äraostmiseks piisavalt raha saada ning ta püsilaagrisse saada – ja ta mu elust lõplikult kaoks. See tuleb kasuks nii talle kui mulle. Praegune asjade korraldus on meie mõlema jaoks liiga ohtlik.”

      Otis noogutas Ryderi taldriku poole ja Ryder raputas pead, lükates selle teisele poole lauda. „Ma pole teab mis ajast korralikku taldrikutäit praemune saanud. Sa peaksid nägema seda sitta, millega seersant meid toidab. Graanulitega, isver. Niisiis, millisest plaanist on jutt?”

      „Ma parem ei räägiks.”

      „Kuule, sa pead.”

      „Kuule…”

      „Kui sa tahad ka Blochi Lincolni keskuses näha, siis võid tõesti kohe suu kinni panna.”

      „See on viimane asi, mida ma tahan!”

      Otis kaevus Ryderi külmadesse munadesse. „Siis räägi minuga, Sam.”

      „Ma ajan ühte teemanti taga.” Ryder mõõtis oma sõnu hoolikalt ja üritas mitte välja teha kõhusopis närivast valust. Ta kartis nii väga. Armas taevas, kuidas ta kartis. Kuid kõik laheneb. „See on maailma kõige suurem, kõige mõistatuslikum teemant.”

      „Ah?”

      „Ja kui ma selle kätte saan… Kui ma saan… Siis kavatsen ma selle seersant Phillip Blochile üle anda.”

      Kolmas peatükk

      Noor puhta valge põllega naine naeratas Catharina pagaripoes üle leti väikesele tumedapäisele daamile. „Kas ma saan teid aidata?”

      „Jah,” lausus Rachel Stein, teadvustades endale vaid ähmaselt, et selles paigas tundus ta hääbunud hollandi aktsent täiesti kohasena. „Ma tulin, et kohtuda Catharina Peperkampiga… tähendab Falliga.” Oli võimatu mõelda, et Catharina on abielus… Et tal on laps. „Catharina Falliga.”

      „Ja kellest ma talle teatan?”

      „Öelge talle, et Rachel on siin.”

      Ta uskus, et sellest piisab.

      Ettekandja läks tagasi kööki ning Rachel võttis letil asuvast proovikorvist murdunud võiküpsise tükikese. Kui ta noor oli, СКАЧАТЬ