Uju koos uppujatega. Lars Mytting

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kadus ta kamorkasse ja tõi sealt väikese kapiukse, millel oli kullakarva helk. Muster lookles ning maalis heledale merevaigukollasele puidule varje ja tumedaid toone.

      „Sa näed siin arme,” ütles ta. „Puit peab kahjustuse enda sisse kapseldama ja edasi kasvama. Aastarõngad leiavad endale uue tee. Sirutavad ennast üle haava. Muster on ettearvamatu. Alles materjali puust välja saagides on näha, milline see tuleb.”

      Ma olin tööõpetuses tubli, oskasin pragudeta jätkukohti teha ja vaba käega väikesi nägusid välja lõigata. „Teie suguseltsil on puutöö peale soont,” ütles õpetaja mõtlikult ja ma tundsin, kuidas miski minu sees haakus, side, mille teine ots ulatus mitte Hirifjellile, vaid sellest väljapoole.

      Ma käisin seal metsas ikka ja jälle, aga ei öelnud kunagi, et lähen sinna. Istusin seal ja vaatasin Einari vangiraudus puid. Sellest sai minu ja Einari koht, ja kui ma vanaisaga tülli läksin, kujutasin endale kohe ette Einarit. Et ta tuli leekkasemetsast ja astus minu eest välja. Ma istusin seal ja vaatasin linde, kuulasin lehtede sahinat. Mõtlesin välja seletusi Prantsusmaal toimunu kohta. Et ema ja isa on seal veel elus. Et mind vahetati teise lapsega ära ja toodi siia. Et ma olin nakatunud ohtlikku haigusse, säärasesse, mille kulgu ema ja isa ei suutnud pealt vaadata.

      Hiljem lükkasin oma luiskelood ise üksteise järel ümber. Järgnenud aastatel jäid paugud harvemaks, suurem osa vitsu olid puude survele järele andnud ja katki läinud, ja ajapikku minu pettekujutlused kadusid.

      Vanaisa hoidis sellest metsatukast eemale. Loomulik oleks olnud metsa harvendada ja sealt küttepuid teha, aga ta ei läinud metsale ligigi ja andis mõista, et talle ei meeldi ka mõte, et mina võiksin sae kätte võtta.

      Aga ükskord juhtus midagi, millele leidsin seletuse alles paljude aastate pärast. Ööl vastu oma kümnendat sünnipäeva ärkasin kära peale, tõusin üles ja läksin koridori. Kuulsin alt vanaisa häält, ta oli kuri ja ütles midagi, mida ma täpselt ei kuulnud, aga see oli kas „ma ei taha end sellega vaevata” või „ei ole vaja teda sellega vaevata”. Ülejäänud sõnad sulasid kokku üheks vihaseks valinguks, ja trepilt tema samme kuuldes tõmbusin kähku tuppa tagasi.

      Aknast nägin võõrast autot, kuulsin mootorimürinat ja inimeste hääli. Siis keeras auto ringi ja tagatuled joonistasid punased triibud, kui auto minema sõitis.

      Hommikul ütles vanaisa, et ukse taga käisid mingid hulgused ja nurusid rohkem abi, kui keset ööd küsida sobib. Köögilaual oli tort ja kahe päeva toidumoon karjuseonni minekuks. Me pidime tähistama minu sünnipäeva seal – see oli üllatus.

      Aga teel sinna tekkis mul tunne, et vanaisa ja Alma kardavad midagi välja lobiseda, ja öösel nägin unes, et seisin keset inimeste ringi, kes naersid millegi üle, mis oli mulle selja peale kirjutatud, aga mul ei õnnestunud kuidagi jopet seljast võtta, et järele vaadata, mis see on.

      Paar päeva pärast sünnipäeva läksin kasemetsa nagu ikka. Aga kui ma puude vahele jõudsin, tekkis tunne, et miski on seda paika häirinud, seda oli justkui mingi õnnetus tabanud. Siis nägin kände. Keegi oli neli puud langetanud ja laasinud. Saepuru oli kollane ja värske, lõikepindadest immitses mahla ja ümberringi sumisesid kärbsed.

      Laskusin põlvili ja libistasin saepuru sõrmede vahelt läbi. Suured ümarad terad, suurehambalise kaarsaega tehtud. Maas vedelevatest okstest joonistus puu siluett, ja saepurukuhjade vahemaade järgi sain aru, et langetaja oli järganud puud kahemeetristeks juppideks. Rohus nägin tüvejuppide jälgi, need olid kallakuni lohistatud ja alla maantee äärde veeretatud. Küttepuuvargusega polnud tegu, sest teised puud kasvasid teele lähemal. Siin oli käinud keegi, kes teadis, mida ta tahab.

      NÜÜD OLINGI JÄLLE SIIN, seekord Leicaga, kõrgete valgete kasetüvede vahel, mille küljes olid roostes võrud. Mõni oli minu viimasest käigust saadik ennast vabaks murdnud, teised olid loobunud vitste vastu võitlemast ja lasknud neil enda külge kinni kasvada. Vahetasin kohta, uurisin varjude langemise suunda, otsisin silmadega, kuni leidsin õige vaate.

      Päike tuli välja. Heitsin selili ja vaatasin üles. Läbi lainurkobjektiivi nägin tüvesid taeva poole sirutumas. Sellest tuleb hea pilt. Nägin seda, mida näha soovisingi. Lehestikku, pilvi, tüvesid ja võõrelementi, rauda, mis eristas fotograafiat lihtsalt pildistamisest.

      Kostis katiku põgus sosin, mille Leica kuuldavale toob, kui ta jäädvustab midagi, mis on, ja laseb sel muutuda millekski, mis oli.

      Tõusin ja riivasin sõrmega katkist raudvitsa. Imesin sõrmelt verepiisa ja hakkasin alla Hirifjelli poole minema.

      Vanaisa ei istunud köögilaua ääres. See oli esimene asi, mida ma nägin.

      Sest vanaisa pidanuks ju istuma seal, seljas tumesinine töökampsun, pliidil praemunad, laual kaks kohvitassi, ja tõstma pilgu eilselt Lillehammer Tilskuerilt. Ta oleks pidanud istuma seal, toekas nagu palkseinad tema selja taga, ja ajalehe kokku voltima, kui ma sisse tulin.

      Aga laud oli endiselt kaetud öhtusöögiks. Kruusis oli vesi õhumullidest hall. Kausis olid herned krimpsu tõmbunud. Pannil vedelesid kaks kuivanud Viini šnitslit.

      Läksin aeglaselt elutuppa.

      Ta lamas sellesama pleedi all, jalad ajalehe peal. Jäin keset tuba seisma ja mõtlesin: nüüd on see käes.

      Sest vanaisa oli diivanil pikali, ja vanaisa ei maganud.

      2

      MA OLIN ARVANUD, et ta on juba mulla all. Või igatahes ei jaksa enam autot juhtida. Aga tema jaksas. Magnus Thallaug, vana kirikuõpetaja. Selles tuhmis, tumesinises Roveris, mida ma leeriajast mäletasin. Auto logistas väravast sisse, üle lambaresti.

      Toppisin särgisaba püksi. Tõmbasin käega läbi juuste.

      Pastor kissitas tolmuse tuuleklaasi taga silmi ja hoidis kahe käega rooli. Rover peatus keset õue, samas kohas, kus oli seisnud surnuauto. Autouks läks lahti, pastor sondeeris jalutuskepiga pinda ja toetas kõhetu jala maha. Sokkide ja viledaks kulunud ülikonnapükste vahel valendas nahk, kahvatu nagu lõss. Ta hiivas end autost välja ja vaatas ringi.

      „Sa pead sööma, Edvard,” ütles ta, kui tema silmad minul peatusid, justkui oleks ta esmalt lauda ja aida terveks tunnistanud. „Muidu jääb Hirifjelli talu sootuks peremeheta.”

      Surusin ebalevalt ta kätt. Tema nahk tundus olevat kahe numbri võrra liiga suur. Kui ta auto tagumise ukse avas, uhkas seest sooja vana auto lõhna. Pragunenud nahkistmel lebas kulunud piibel ja mõned lahtised lehed.

      „Kiri Efesoslastele,” pomises ta ja sättis lehed oma kohale tagasi.

      „Nii on see 1956. aasta uusaastajutlusest saadik, kui pühakiri Reidun Ellingseni ette põrandale kukkus. Ta istus esimeses pingis ja tukkus. Sellest ajast saadik on ta usklik olnud.”

      „Küllap see tuli talle kasuks,” ütlesin ma.

      „Kindlasti. Tead, Edvard. Lood on nii, et ma tulin suveks tööle. Usuteaduskonna nüüdse aja kasvandikud tahavad ju puhkust.”

      Ta võttis piibli teise kätte. „Minu ajal tehti aasta läbi tööd. Olgugi et uskmatute mägitalunike või tühjade pinkide heaks, aga ma olin vähemalt kohal.”

      „Igatahes,” ütlesin ma, teades, et mina kvalifitseerun mõlemasse musta nimekirja.

      „Ja nüüd tuleb mul pidada Sverre Hirifjelli matusetalitus.”

      Ma vahtisin maha.

СКАЧАТЬ