Uju koos uppujatega. Lars Mytting

Чтение книги онлайн.

      „Kas käime kõigepealt ühistus?” küsis vanaisa.

      Kui tema varustusühistusse sisse astus, siis läks aega. Vanaisa ostis korraga palju, nii et sealt tulles oli Mercedese tagumine ots alati raske ja kassakviitung pool meetrit pikk.

      „Tead,” ütles ta. „Toome su paki enne ära. Teeme nii.”

      Olime just postkontorist välja tulnud, kui ma nägin haakristi.

      Tegelikult uurisin ma parajasti pruuni pappkasti, millel oli minu nimi peal, aga vanaisa kõnnak muutus ebatavaliselt rabedaks ja siis nägin pead tõstes tema Mercedese uksel seda räpakat punast spreimaalingut.

      Ja ma panin tähele, et mõtlesin just niimoodi. Tema Mercedes, nüüd, mil autol oli haakrist peal, kuigi olin veel samal päeval ja kõigi nende aastate jooksul nimetanud seda mõttes Täheks, meie omaks.

      Inimesed jõllitasid. Nad seisid sporditahvli juures, käed taskutes. Børre Teigen ja tema eit. Bøygardi tütred. Jenny Sveen ja Hafstadi poisid. Nad vahtisid midagi otse meie pea kohal, justkui oleks postkontor endale uued katusekivid saanud.

      Haakrist hakkas voolama. Peenikesed nired valgusid mööda autoust alla.

      Üks Hafstadi poistest heitis pilgu riidepoe nurga poole. Seal vilksatas üks hõlm, keegi laskis jalga. Ainus liikumine neil tardunud sekunditel tol laupäeval Saksumis.

      Vanaisa sirutas käe mulle ette, justkui tõkkepuu.

      Mul oli tol hetkel valikuvõimalus. Kas ma hakkangi mõtlema, et see on tema auto, või astun tema kaitseks välja.

      Küla vaatas meid ja ootas.

      Valisin veel kord vanaisa. Nagu ma alati olin valinud, ja neid valikuhetki oli piisavalt palju ette tulnud. Trügisin tema käest mööda. Pillasin paki maha ja pistsin jooksu. Jooksin, nagu ma oleksin eluaeg jooksnud. Jõllitavate inimeste pilkude all kiiresti läbi keskuse, üle tee Esso tankla taguse kruusatee poole. Seal jõudsin ma talle järele. Noor nolk, jooksis kohmakalt, käed sirged, hall nailonjope seljas lehvimas.

      Mõistagi oleksin pidanud kasutama oma üleolekut, oma kiirust, et temast mööda minna ja ta kinni pidada. Seisma temaga silm silma vastu, peatama ta oma suurusega, pidurdama, nagu pidurdab jalgpallur pärast värava löömist.

      Aga ma ei teinud seda. Panin talle jala taha, nii et ta kruusale ninali lendas. Kukkudes ta karjatas ja karjus maas lamades edasi. Haarasin tema jopest kinni ja pöörasin ta ümber.

      Noogu-Jan.

      Kelle nimi oli tegelikult Jan Børgum ja kes kogu aeg iseendaga rääkis ning sealjuures pead noogutas. Tema nägu oli marraskil ja must, juuksed liivased. Tema pisarad segunesid ninast voolava verega, iga luksatus tõi endaga kaasa roosa nire. Tema sõrmed ja jopevarrukas olid spreivärviga koos ja käes hoidis ta võileivapaberit, millele oli kohmakate pliiatsitõmmetega joonistatud haakrist.

      Vandusin endamisi.

      „Jan,” ütlesin ma. „Kas keegi maksis sulle, et sa seda teeksid?”

      Ta ütles läbi lurina midagi, millest ma aru ei saanud.

      „Räägi normaalselt, Jan.”

      Aga ta ei osanud normaalselt rääkida. Ma ju teadsin seda.

      Proovisin teda püsti aidata. Ta vajus tahapoole, potsatas tagumikule ja töinas veel valjemini. Tema püksid olid põlve kohalt katki. Niisugused hallid püksid, mida kannavad vanamehed ja taksojuhid. Janile oli alati riideid valinud ema. Ta oli algkoolis minust kaks klassi ees ja käis ka siis samamoodi riides, kui ta eripedagoogi saatel ringi sebis, silmad kõõrdis ja suu lahti. Kui ma seitsmendasse klassi läksin, siis Jani üheksandas ei olnud. Jan oli kusagil mujal.

      Inimesed tulid meile järele. Nad jäid Esso õlivahetusrambi juurde seisma.

      „Tule, Jan,” ütlesin ma. „Tõuse püsti.”

      Ta luristas nina ja pühkis huulelt verd. Ajas end jalule. Ma küsisin, kas on valus. Ta hakkas noogutama. Pistsin talle raha pihku ja ütlesin, et see on pükste eest. „Kes sul seda teha käskis?” küsisin ma.

      „See oli raamatus kirjas,” ütles ta.

      „Mis raamatus?”

      Ta pomises midagi.

      „Kui nad jälle tulevad, siis ütle, et tahan nendega rääkida. Kas ütled?”

      „Ütlen mida?”

      Ma pühkisin tema selja puhtaks. Ta jäi sinna seisma ja ammuli sui vahtima. Läksin tema juurest ära, otse Esso poole. Bøygardi tütred keerasid otsa ringi. Seejärel Hafstadi poisid, ja siis läks ka ülejäänud summ laiali. Nad loivasid oma auto pakiruumidesse laaditud poekottide ja hüljatud kohvitasside poole.

      Oleksid nad ometi mulle kallale tulnud. Mul rinnust kinni sasinud, mind sõimanud, siis oleksin saanud neile vastata, selle sõnasõja Saksumi keskuses keset poepäeva maha pidada.

      Aga mida ma oleksin neile vastanud? Pealegi olid nad isu täis vahtinud. Nüüd, kus heidikute omavaheline arveteklaarimine oli läbi, ei pakkunud need kaks lolli enam huvi.

      Vanaisa istus kaassõitja istmel. Ei öelnud midagi. Ei teinud akent lahti. Lihtsalt istus seal nagu vahakuju Saksa hävitajas ja näitas näpuga rooli poole. Spreivärvi polnud ta puutunud. Polnud vaja hiromant olla, et teada: Sverre Hirifjell ei teeks eluilmas rahvale seda rõõmu, et läheks lappi küsima. Või värvikauplusse Lynoli ostma, parajal määral kuri nägu peas, pomisedes midagi koerustükkide kohta. See sõnagi oli talle võõras.

      Ma tõmbasin autoukse lahti. Ühistu parklas ei olnud inimestel kiiret.

      „Me ei sõida ometi niimoodi,” ütlesin ma. „Ma pesen selle maha. Või kleebin midagi peale.”

      „Sõida,” pomises ta. „Otseteed Hirifjellile.”

      Minu pakk oli tagaistmel. Üks nurk oli mõlkis ja kortsus.

      „Kurat, istu nüüd ometi sisse ja sõida,” urises ta. „Otsemat teed. Läbi keskuse. Hirifjellile.”

      Ta ei vaielnud vastu, kui ma valisin teise tee. Sõitsin viljaelevaatori juurde ja Saksumi jõe äärsele kruusateele. Kuuekilomeetrine ring, aga seal inimesi ei elanud ja haakrist jäi mäenõlva poole.

      „See oli Noogu-Jan,” ütlesin ma talle.

      Aga tema vahtis ainult jõe poole ja ma aimasin, et ta tegeles parajasti kunstiga, mida ta tõesti hästi valdas – sundis ennast unustama.

      Lambalauda taga oli taevas tumedaks tõmbunud. Lonkisin üle õue ja istusin väikese maja trepile. Mercedes seisis lakasilla all. Vanaisa oli toas.

      Mulle pole kunagi meeldinud inimesed, kes vinguvad. Suurem osa muresid laheneb ikka kuidagi. Tubakast ja kohvist on abi. Ja parem on, kui lahtised kaardid lauda lüüakse. Kui sul on risti kaks ja ruutu kolm, no mis seal ikka. Said täna pähe. Kurta oleks põhjust ainult siis, kui sulle antaks viie kaardi asemel neli.

      Vihm oli tulekul ja ma tahtsin, et see tuleks. Veereks mööda orgu, kõva puhastav pagi. Ma tahtsin seda vihma, tahtsin kohvi teha, astuda oma klaasverandale, kuulata piiskade põrinat omaenda kätega ehitatud katusel, istudes mõnusalt vihmavarjus, СКАЧАТЬ