Painajalik leping. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta, ise edasi trepist alla sammudes.

      Vööritekil lamab rannalinal Björn, Ovidiuse “Metamorfooside” taskuväljaanne padjaks pea all.

      Penelope märkab, et võre mehe jalgade juures on kinnituskohtadest roostes. Björn on saanud paadi kahekümnendaks sünnipäevaks oma isalt, kuid tal pole vahendeid selle korrashoidmiseks. Suur lõbusõidukaater on peale ühe reisi ainus kingitus, mille Björn on oma isalt saanud. Oma viiekümnenda sünnipäeva puhul kutsus too Björni ja Penelope ühte oma peenesse tipphotelli, Kenya idakaldal asetsevasse Kamaya Resorti. Penelope pidas hotellis vastu vaid paar päeva, siis aga sõitis Lõuna-Sudaani Kubbumi põgenikelaagrisse Dārfūri, kus asus Prantsuse abigrupp Action Contre la Faim.

      Skurusundi sillale lähenedes alandab Penelope sõidukiirust kaheksalt viiele sõlmele. Kõrgel ülal sagivast vilkast liiklusest ei kosta alla ühtki heli. Samal silmapilgul, kui kaater varjulisse vette jõuab, silmab Penelope silla betoonist vundamendi ääres musta kummipaati. See on sama tüüpi nagu kasutavad piirivalve rannakaitsjad, sportlik hübriidalus (RIB) klaasfiibrist sõukruvi ja ülivõimsate mootoritega.

      Penelope on juba silla alt läbi jõudmas, kui avastab, et keegi istub paadis. Mees kükitab hämaras, selg tema poole. Penelope ei taipa, miks tema pulss meest märgates kiireneb. Paadisolija kuklajoones ja mustas riietuses on midagi kahtlast, Penelope tunneb, et teda jälgitakse, ehkki mees istub seljaga.

      Tagasi päikese kätte jõudes vappub ta kogu kehast, käsivartel püsib veel tükk aega kananahk.

      Duvnäsist möödudes tõstab ta kiiruse viieteistkümnele sõlmele. Mõlemad pardamootorid podisevad, vesi vahutab ahtri taga ja kaater sööstab üle sileda veepinna.

      Penelope telefon heliseb. Ekraanil on ema number. Võib-olla nägi ema viimast teledebatti? Penelope mõtleb kiiruga, et ema võib helistada selleks, et kiita, kui kena ta välja nägi ja kui tublilt esines, kuid teab, et see on üksnes unistus.

      “Tere, ema,” võtab Penelope kõne vastu.

      “Aeh,” sosistab ema hääl.

      “Mis toimub?”

      “Selg… ma pean kiropraktiku juurde minema,” kostab Claudia, saatjaks heli, nagu täidaks ta klaasi kraaniveega. “Aga ma tahtsin lihtsalt küsida, kas Viola on sinuga rääkinud.”

      “Ta on meiega koos kaatris,” vastab Penelope ja kuuleb, kuidas ema joob.

      “Ta on kaasas, kui tore, ma mõtlesingi, et see teeks talle head.”

      “See teeb talle kindlasti head,” lausub Penelope summutatult.

      “Mis te sööte?”

      “Täna õhtul marineeritud heeringat, kartuleid, muna…”

      “Heeringas talle ei maitse.”

      “Ema, Viola helistas sellepärast, et…”

      “Ma tean, sa ei teadnud arvestada, et ta kaasa tuleb,” katkestab Claudia. “Sellepärast ma küsingi.”

      “Ma tegin natuke lihapalle,” kostab Penelope kannatlikult.

      “Nii et ikka kõigile jätkub?” küsib ema.

      “Jätkub? Oleneb…”

      Ta vakatab, põrnitsedes helkivasse vette.

      “Ma võin oma portsust loobuda,” lausub Penelope vaoshoitult.

      “Juhul kui ei jätku,” ütleb ema. “Ma tahan ainult seda öelda.”

      “Ma saan aru,” kostab Penelope tasa.

      “Kas sind peaks nüüd haletsema?” küsib ema tagasihoitud ärritusega.

      “Seda et… Viola on tegelikult täiskasvanud inimene…”

      “Nüüd olen ma sinus pettunud.”

      “Kahju küll.”

      “Sina sööd minu tehtud lihapalle küll jõuluaegu, küll jaanipäeval…”

      “Ma ei pruugi,” lausub Penelope kiiresti.

      “Hüva,” vastab ema järsult. “Oleme siis kokku leppinud.”

      “Ma tahan lihtsalt öelda, et…”

      “Jaanipäevaks sa siia ei tule,” lõikab ema vihasel toonil.

      “Aga ema, miks sa pead…”

      Kostab klõps – ema on toru ära pannud. Penelope vakatab korrapealt, tundes sisimas värelevat ängi, silmitseb telefoni ja lülitab selle siis välja.

      Paat liugleb aeglaselt üle haljendavate künkanõlvade rohelise peegelduse. Köögitrepp nagiseb ja hetke pärast ilmub tuigerdades nähtavale Viola, Margarita-klaas käes.

      “Ema või?”

      “Jah.”

      “Kas ta pelgab, et te mulle süüa ei anna?” küsib Viola naeratades.

      “Toitu on piisavalt,” vastab Penelope.

      “Ema meelest ei saa ma iseseisvalt hakkama.”

      “Ta lihtsalt muretseb,” vastab Penelope.

      “Sinu pärast ei muretse ta kunagi,” märgib Viola.

      “Mina saan omadega hakkama.”

      Viola mekib drinki ja heidab pilgu aknast välja.

      “Ma nägin seda teledebatti,” ütleb ta.

      “Tänahommikust? Kus ma Pontus Salmaniga kohtusin?”

      “Ei, see oli… eelmisel nädalal,” vastab Viola. “Sa rääkisid mingi ülbe mehega… tal oli mingi peen nimi…”

      “Palmcrona,” ütleb Penelope.

      “Täpipealt, Palmcrona.”

      “Ma vihastasin, läksin näost punaseks ja pisarad tulid silma, mul oli isu tsiteerida Bob Dylani “Masters of Wari” või lihtsalt minema joosta ja uks enda järel kinni lüüa.”

      Viola jälgib, kuidas Penelope ülespoole küünitades katuseakent avab.

      “Ma ei osanud arvatagi, et sa kaenlaaluseid raseerid,” märgib ta kergel toonil.

      “Seda küll, aga ma olen nii palju meedias esinenud, et…”

      “Edevus tõstis pead,” naljatab Viola.

      “Ma ei tahtnud, et mind mingiks tüütuseks või riigikukutajaks peetaks ainult sellepärast, et mul on kaenla all mõned karvad.”

      “Kuidas sul bikiinijoonega lood on?”

      “Nii ja naa.”

      Penelope tõstab sarongi serva ja Viola naerab laginal.

      “Björnile see meeldib,” muigab Penelope.

      “Temal СКАЧАТЬ