Viini vennaskond. Ingar Johnsrud

Чтение книги онлайн.

      „Vanemad on ju tavaliselt meeleheitel, sest nende lapsed mässavad. Joovad end purju, katsetavad narkootikume, seksivad ja mida kõike veel. Meil pole kunagi niimoodi olnud. Mu tütar on minu peale pahane, sest ma olen tema meelest liiga liberaalne. Ja mina tema peale, sest ta on minu lapselapsega kadunud. Ja kuna ta on üks konservatiivne toriseja.” Wetre naeratas tuhmilt. „Sest Annette …”

      Tool krigises, kui naine seljatoele naaldus ja pilgu lakke kinnitas, justkui oleksid sõnad, mida ta taga otsis, kusagil seal laekaunistuste keskel. „Annette elab vaid Jumalale.”

      Wetre juuksed olid läikivad ja hoolitsetud. Iga juuksekarv taltsutatud, läbi tuka jooksev kindel käsi peatas väiksemagi ülestõusuhakatuse. See oli alanud teismelisena. Annette ei tahtnud enam kirikusse kuuluda, sest ta ei sallinud naispreestreid. Ega geipreestreid. Või muudatusi liturgias. Tema arust pilkas kirik oma jumalat.

      Wetre naeris lühidalt ja raputas pead. Jooned silmade ümber olid võibolla veidi tugevamad, kui läbi kaamera näha oli, aga Fredrik taipas, kui hämmastavalt sarnane oli poliitik oma teleekraanilt paistvale alter ego’le. Naise diskreetne meik oli perfektne ja punaseks värvitud huuled andsid märku usaldusväärsusest ja soojusest. Fredrik avastas, et midagi oli seal veel. Värvitoon oli täpselt nii sügav, et see muutus sensuaalseks. Nii elegantseks. See, mis esmapilgul huulepulgana tundus, oli tegelikult üleskutse mõistusele, südamele ja riistale.

      Igati poliitiku vääriline.

      „Sellegipoolest säilitasime me teineteise vastu mingit sorti austuse. Alles siis, kui ta astus Jumala Valgusesse … kogudusse, nagu sina seda kutsud, muutus ka see.”

      Punapäine Rootsi päritolu kelner serveeris neile kohvi. Wetre vaikis seni, kuni kelner laua juures viibis.

      Annette hakkas Jumala Valguse, nelipühilastest lahku löönud koguduse teenistustel käima seitse aastat tagasi. Ta jättis oma laborandiõpingud pooleli vaid mõni kuu enne oma viimast eksamit.

      „Nii neetult tobe,” ütles poliitik ja ohkas raskelt.

      Pärast seda müüs Annette maha vanemate ostetud korteri Sankthanshaugenil ja kolis kogudusega kokku. Seal kohtas ta Per Olavit, Williami isa. Nad ei tahtnud kirikus abielluda, aga mingit sorti tseremoonia nad siiski korraldasid.

      „Meid ei kutsutud.”

      Wetre pilgutas kiiresti silmi ja hõõrus oma peenikeste nimetissõrmedega silmaaluseid. „See kõik pidi kiirelt juhtuma, sest ma ei usu, et Annette oleks kellegagi voodisse läinud enne, kui suhe sai … õnnistuse. Nagu sa oled ehk mõistnud, ta pole selline tüdruk.”

      „Nii see tõepoolest ei tundu, ei.”

      Aga õnn oli üürike. Per Olav suri, kui William oli veel vastsündinu. Mingit sorti infektsiooni. Haiglast ei osatud eriti midagi öelda. Elu loterii. Või Jumala tahe.

      „Sõltub, kellelt küsida,” ütles Wetre mõtlikult.

      Andreas tõstis oma märkmikult pilgu. „Kus see kogudus asub?”

      „Maridalenis. Talus, mille nad on nimetanud Solroks. Minu mees ja mina ei tohi neid külastada. Annette sõnade kohaselt ei tohi seda keegi teha. Neil on mingi paranoiline idee.”

      Wetre sirutas sõrmi. Uuris laitmatult punaseks lakitud küüsi.

      Annette oli vanematel külas käinud. Mitte tihti, aga vahetevahel. Võibolla liigutasid teda ema pisarad, mida too lapselast nähes iga kord valas. Võibolla oli see südametunnistuse torge mugava elu pärast, mille vanemad olid talle võimaldanud. Aga nüüd oli möödunud pool aastat. Pool aastat vaikust.

      „Ma osalesin raadios ühel debatil tüdrukute ja abordi teemal. Ma olen abordi vastu, meie parteis ei leidugi kuigi palju selle pooldajaid, aga ma olen arvamusel, et võib olla olukordi, kus abort võiks olla alternatiiv. Annette oli seda ilmselt kuulanud. Ta oli maruvihane, karjus ja küsis, kas ma oleksin tahtnud, et William oleks sündimata jäänud.”

      Wetre pööritas silmi. „Nagu sel oleks midagi asjaga pistmist. Annette arvates seadsin ma ennast looja kätetöö üle kohtumõistjaks. Et ma eksisin Jumala vastu. Sellest alates pole me suhelnud.”

      Naine vaatas maha. „Viimaste kuude jooksul olen ma talle iga päev helistanud. Me oleme mehega talle lugematuid sõnumeid saatnud, oleme anunud talt elumärki. Me oleme kaks korda talus käinud, aga seal näidati meile jõhkralt ust. Nad on paigutanud tee äärde mehed. Turvamehed.”

      Naine vaatas Fredrikule otsa. „Turvamehed koguduse juures …”

      Fredrikut lubati väljas Wetre musta vihmavarju alla. Nad kõndisid mööda Keskkonnaministeeriumi krohvitud fassaadist Nedre Slottsgatel. Nende ümber ladises suvevihm. Andreas sõitis autoga tagasi jaoskonda.

      „Mida sa sellest kogudusest tead? Jumala Valgusest?” küsis Fredrik.

      „Kas sa mäletad Bjørn Alfsen juuniori?”

      Fredrik raputas pead.

      Bjørn Alfsen oli kaotanud autoõnnetuses oma vanemad ja vanema venna ning perekonnakontserni Alvseni Metsatööstus ainupärijana oli ta miljonitega kindlustatud. Kui ta oleks oma kaardid targalt mänginud, oleks ta endiselt üks Norra rikkaimaid mehi. Aga vaid veidi aega pärast vanaisa surma seitsmekümnendate keskel müüs ta kõik maha. Mõne aasta jooksul õnnestus tal kogu perekonna varandus ära raisata. Pidutsemine ja halvad investeeringud. Suured rahasummad kadusid ühte Lõuna-Aafrika teemandikaevandusse. Ta tegi koostööd apartheidimeelse valitsusega, aga kohalikud ärimehed tõmbasid tal naha üle kõrvade. Kaheksakümnendate algusaastad veetis ta kohtus. Pankrotid ja vihased äripartnerid.

      See on rikkuse needus, mõtles Fredrik. Esimene põlvkond teenib raha, teine põlvkond hoiab seda ja kolmas kulutab. Tegelikult pole ka ime. Raske on hinnata midagi, mille eest sa kunagi pole pidanud võitlema.

      „Ta oli palju aastaid avalikkuse eest varjul. Aga üheksakümnendate keskel ilmus ta järsku välja, olles nelipühilaste koguduse mõjuvõimas sponsor,” rääkis Wetre.

      „Seega ta oli uuesti rikkaks saanud?”

      „Ma ei tea. Sellistel rikkurivõsukestel on vist alati mõned kroonid kusagile peidetud. Tema väärtushinnangud olid muutunud väga konservatiivseks. Ta hakkas esitama igasuguseid nõudmisi kogudustele, mida toetas. Nõudmisi, millele paljud reageerisid. Tekkis konflikt ja ta ütles neist lahti. Ning lõi oma sekti.”

      „Jumala Valguse,” konstateeris Fredrik.

      „Ta kutsub ennast isegi pastoriks.”

      Fredrik vaatas üles puitraamistikuga majade poole, mis Christiania turgu ääristasid. Siin kõrgusid mõned linna vanimad ehitised. Neid olid ehitanud rikkad inimesed. Täna ei mäletanud enam keegi nende nimesid. Asfalt värises jalge all, kui üks tramm raskelt mööda veeres.

      „Ma mäletan Jumala Valgust. Sellest peab olema oma üksteist-kaksteist aastat. Nad korraldasid ägedaid meeleavaldusi, kas pole?”

      „Jah. Nad protesteerisid ühiskonna vastu, mis oli nende arvates moraalselt alla käinud,” vastas Wetre. „Nad protesteerisid mošeede ehitamise vastu. Vehkisid haiglate ees, kus tehti aborte. Nad ilmusid kohale geilaulatustele ja solkisid meeleolu ning avaldasid meelt naispreestritega kirikute ees. Nende arust pidi Jumal meid karistama. Nad arvasid, et viimne kohtumõistmine on vältimatu … Aga siis rahunesid nad ju maha. Kadusid. Ma arvasin tegelikult, et СКАЧАТЬ