Viini vennaskond. Ingar Johnsrud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei suvatsenud ringi keerata ja kui Fredrik üle õla vaatas, nägi ta vaid mehe salkus hobusesaba ja higist läikivat pealage. Selle all oli politsei kõige hämaramate saladustega marineeritud aju. See tüüp oli Oslo politsei välipeldik. Fredrik ei kavatsenud talle oma pojast sittagi rääkida.

      „Kas sa elad lastega koos?”

      Fredrik hõõrus silmi. „Ei. Nad elavad Tromsøs. Koos oma ema Alice’iga. Ja tema uue mehega.”

      Uurija vasakust põlvest käis läbi valusööst, kui ta tagasi diivanile vajus. „Ma pole siin omast vabast tahtest. Mul oli valida selle või pika puhkuse vahel.”

      Psühholoog libistas sõrmega läbi kahe lõualoti vahelise kurru. „Sest sa arvad, et sa pole haige?”

      Mehe toon näitas selgelt tema põlgust inimeste vastu, kes endale ise diagnoosi panid.

      „Vaimselt?” vastas Fredrik ja vaatas talle otsa. „Ei.”

      3

      Jernbanetorgeti kohal rippus hall juunitaevas. Autoaknast paistsid vihmavarjude ja tuulejakkidega ringi sagivad Oslo elanikud. Fredrik tõmbas päikesesirmi alla, vaatas peeglisse ja libistas käega läbi lühikeste juuste. Võttis seejärel taskust välja oma uued prillid. Raamid olid metallist. Klaasid suured, peaaegu nelinurksed. Ta meenutas endale Ida-Saksa politseiagenti. See meeldis talle. Komissar tõmbas huuled pingule, silus sõrmega vuntse ja vaatas oma paarimehe poole.

      „Kari Lise Wetre,” kordas üleminspektor Andreas Figueras, seekord pisut valjemini, trummeldades samal ajal pöialdega vastu rooli. „Kas me mitte ei turvanud teda mingil ajal?”

      Fredrik toetas pea vastu kaelatoe puukuule. „Nii kaugele see asi ei läinud.”

      Kui nad Kongensi tänavale pöörasid, laksutas partner keelega, näitamaks, et tal hakkas koitma. Nad sõitsid elutu keskuse poole, mis koosnes kontoritest ja administratiivhoonetest, kuhu sattusid vaid eksinud turistid, teisejärgulised kontoritöötajad ning kodutud. Seda troostitut linnaosa kutsuti Kvadratureniks.

      „Milles asi oligi?” küsis Andreas. „Mingid homovärgid?”

      „Tjah. Ta oli tunnistajaks, kui üks geipaar Colosseumi kino ees peksa sai. Mõni päev enne kohut helistas keegi mees ja ähvardas ta suguelundid lõhki lõigata, kui ta tunnistama läheb. Ähvardati ka teisi, aga kuna Wetre on nii kõrgel kohal, hakkasid häirekellad lööma.”

      „Jah, loomulikult koheldi teda eriliselt. Kuradi poliitikud,” lõrises Andreas, tõmbas prillid oma hõbehallidest lokkidest välja ja pani need ninale. Andreas oli Fredrikust mõni aasta vanem, aga sellegipoolest oli too tema ülemus. „Kas neil kahel juhtumil on midagi ühist?” jätkas Andreas, kui Fredrik ei võtnud vastu kutset riigivalitsejate kohta sappi pritsida.

      „Ei, miski ei viita sellele.”

      „Aga nüüd oma tema tütar kadunud?”

      „Tütar ja lapselaps. Nad kuuluvad vist mingisse imelikku kogudusse.”

      „Tähendab, uus mõttetu juhtum,” oigas Andreas ja lükkas oma jõulise lõua veel ühe nõksu ettepoole. Neil vähestel hetkedel, mil ta ärritunud polnud, oli Andreas oma sügavate silmade, helepruuni naha ja kandilise näoga arvatavasti linna kõige kenam politseinik.

      Fredrik sulges silmad ja mõtles naisele, kellega nad peatselt kohtuvad. Too oli maitsekas, peaaegu ebanorralik. Meedias oli kirjeldatud tema valimist Kristliku Rahvapartei aseesimeheks kui avatud lahingut parteijuhi koha pärast. Ta oli üks väheseid poliitikuid, kes valdas ekraanil esinedes kunsti, kuidas mõjuda ausalt, olemata samas silmakirjalik.

      Nad parkisid Oslo Sõjandusühingu elegantse hoone ette, mis asus Akershusi kindlusega sein seina vastas. Fredrik kohendas oma velvetpintsakut ja toppis valge T-särgi teksadesse. Ta heitis paarimehele pilgu. Andrea kolm kollakasvalget triiksärki, kolm paari halle pükse ja kaks hästi istuvat pintsakut. Need riided sobisid talle ja Fredrik nägi ta seljas harva midagi muud.

      „See on sõjaveteranide tseremoonia,” selgitas Fredrik, kui nad möödusid sissepääsu ehtivast kahest tömbist kahurist. Sees lõhnas sidrunite ja krevettide järele. Suures peosaalis istus sadakond tahumatute näojoontega meest ja mõni naine. Natsikütid, islamistikütid ja rahuvalvajatest sõdurid. Kaitseväe juhataja ja mõned kuulsamad veteranid olid saanud aukoha kuningapaari portreede all. Kari Lise Wetre istus saali teises otsas, mille lae alla oli kuldselt maalitud kuninglik deviis „Kõik Norra eest”. Ta vestles tuliselt oma kahe lauakaaslasega. Üks neist oli punetav ja punapäine viiekümnendates mees, kelle vuntsid meenutasid karvast vakla. Teine oli hädine vanamees. Ta pidi olema kunagi ammu rängalt viga saanud. Armid meenutasid põletushaavu. Koljut kattev nahk oli suures osas pingul ja luitunud nagu ligunenud papp, mis taas ära on kuivanud. Kriitvalged käed puhkasid musta jalutuskepi ümaral käepidemel.

      Fredrik tegi endale laudade vahel teed ja kohtas Wetre pilku. „Mina olen komissar Beier. Me rääkisime telefonis …”

      Poliitik naeratas lühidalt.

      „Mu härrad, siinkohal pean ma kahjuks lõpetama. Beier, see on Stein Brønner, sõjaajaloolane,” lausus naine ja naeratas vaglavuntsile. „Ja tema on Kolbein Ihme Monsen. Härra Monsen on üks meie kangelasi Teisest maailmasõjast.”

      Veteran vaatas Fredrikule oma tumedate selgete silmadega otsa. „Beier …” pomises ta. Nad surusid kätt. Seepeale tõmbas vanamees rinnataskust välja mingi graveeringutega luust asjakese. Sellele oli ilutähtedega kirjutatud „KIM”. Kokkuvolditav kamm. Väriseva käega silus ta kuklas kasvavad juuksetutid paika.

      Andreas ootas neid kõrvalsalongis. Seintel rippusid käsitsi joonistatud kaardid ja tõsiste nägudega ohvitseride portreed.

      Poliitik hüppas viisakusavaldustest üle. „Ma olen pettunud, et teil nii kaua aega läks. Ma võtsin politseiga juba üle kuu aja tagasi ühendust.”

      Kommentaar pani Andrease silmad rahutuks tegevalt välkuma. „Su tütar on ju täiskasvanud naine,” alustas ta. „Senikaua, kuni me kindlalt ei tea, et juhtunud on midagi kriminaalset, võib asi olla selles, et ta ei soovi suhelda …” Andreas vaatas naist üle prillide. „Oma vanematega?”

      Wetre hingas sisse. Fredrik jõudis naisest ette. „Mu kolleeg tahab lihtsalt öelda, et me oleme pidanud otsima võimalusi vaikimiskohustusest ja muust taolisest mööda pääseda.” Ta jätkas kiiresti. „Nii meie kui ka lastekaitse tunneme muret teie lapselapse olukorra pärast. Ta nimi on William?”

      „William David Wetre Andersen,” kinnitas naine. „Ta saab peagi nelja-aastaseks.”

      „Õige küll. Jah, lastekaitsel on ka varem olnud probleeme kogudusega, kuhu su tütar kuulub. Seepärast oleme algatanud uurimise, lähtudes asjaloost, et tegemist võib olla kadumisjuhtumiga.”

      „Kena,” vastas Wetre ja saatis Andreasele läbitungiva pilgu.

      Nad võtsid istet.

      4

      Kui Fredrik oleks pidanud pakkuma, siis oleks ta öelnud nelikümmend viis, aga ta teadis, et naine on vanem. Üle viiekümne. Tema vanust kasutati tema vastu, kui ta kõigest partei aseesimeheks valiti. Tumedad juuksed olid seatud kuklasse ja tal oli seljas kitsas hall kostüüm. Kaela ümber kandis naine väikest hõberisti.

      „Ma pole juba pool aastat Annettet näinud СКАЧАТЬ