Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jezal tundis, kuidas tema naeratus haihtub. Paistis, et need närukaelad ei too kunagi häid uudiseid ja tulevad alati kõige halvemal ajal. „Lordmarssal Varuzil on vaja kapteniga kiiresti rääkida. Teda otsitakse kõikjalt üle terve linna.” Jezal vandus endamisi. Paistis, et sõjavägi on viimaks aru saanud, et ta on tagasi.

      „Ütle talle, et ma ütlen kaptenile edasi, kui teda näen!” hüüdis Ardee ja sammud eemaldusid koridoris.

      „Kurat!” sisistas Jezal kohe, kui oli kindel, et teenijatüdruk on läinud – kuigi sellel ei saanud eriti kahtlust olla, mis siin viimastel päevadel ja öödel oli toimunud. „Ma pean minema.”

      „Kas kohe?”

      „Jah, kohe, susi neid söögu. Kui ma ei lähe, otsivad nad edasi, ja mida varem ma lähen, seda varem jõuan ma tagasi.”

      Ardee ohkas ja keeras end selili, Jezal aga libistas end voodilt maha ja hakkas toast oma laialipillutatud riideid jahtima. Tema särgi rinnaesisel oli veiniplekk, tema püksid olid kortsus ja kägardunud, aga need pidid asja ära ajama. Suurepärane väljanägemine ei olnud enam Jezali ainus eesmärk elus. Ta istus voodile, et saapad jalga tõmmata, ja tundis, kuidas Ardee tõuseb tema taga kükakile ja libistab käed üle tema rinna. Ardee huuled puudutasid imeõrnalt tema kõrva, kui ta sosistas: „Nii et sa jätad mu jälle üksi? Lähed Anglandi, et koos minu vennaga põhjalasi nottida?”

      Jezal kummardus raskustega ja tõmbas ühe saapa jalga. „Võib-olla. Võib-olla mitte.” Mõte sõdurielust ei täitnud teda enam vaimustusega. Ta oli näinud piisavalt vägivalda ja näinud seda lähedalt, nii et ta teadis, et see on ülimalt hirmus ja põrgulikult valus. Au ja kuulsus paistsid asjaga kaasnevate riskide kõrval viletsa tasuna. „Ma mõtlen tõsiselt ohvitseriametist loobumisele.”

      „Tõesti või? Ja mida sa tegema hakkaksid?”

      „Ei tea täpselt.” Jezal vaatas Ardeele otsa ja kergitas kulmu. „Võib-olla otsin endale hea naise ja loon pere.”

      „Hea naise? Kas sa tead mõnda sellist?”

      „Ma lootsin, et sina tead ehk mõnda soovitada.”

      Ardee surus huuled kokku. „Las ma mõtlen. Kas ta peab olema ilus?”

      „Ei-ei, ilusad naised on alati nii kuramuse nõudlikud. Ei, ilutu nagu puupakk, palun.”

      „Tark?”

      Jezal mühatas. „Ainult mitte seda. Minu tühi peakolu on ju kurikuulus. Targa naise kõrval näeksin ma alati välja nagu tolvan.” Ta vedas teise saapa jalga, tõmbas Ardee käed oma keha küljest lahti ja tõusis. „Mõni suurte silmadega ja ajudeta vasikas oleks ideaalne. Keegi, kes oleks minuga lõputult ainult nõus.”

      Ardee plaksutas käsi. „Muidugi, ma näen juba vaimusilmas, kuidas ta lohiseb sinu käevangus nagu tühi kleit, nagu sinu enda kiledam kaja. Aga ta võiks olla ikkagi aadliverd, eks ole?”

      „Muidugi, mulle sobib ainult parim. Selles osas ei tohi mingeid järeleandmisi teha. Ja tal peavad olema heledad juuksed, mul on nende vastu nõrkus.”

      „Oh, ma olen täiesti nõus. Tumedad juuksed on nii labased, nii väga mulla ja sopa ja sõnniku värvi.” Ardee väristas end. „Ma tunnen end juba selle mõtte juures määrituna.”

      „Ennekõike aga,” jätkas Jezal ning lükkas mõõga läbi vööaasa, „peab tal olema rahulik ja tasane loomus. Üllatustest on mul isu täis.”

      „Endastmõistetavalt. Elu on niigi raske, pole vaja, et veel naine ka probleeme tekitaks. See on nii kohutavalt ebaväärikas.” Ardee kergitas kulmu. „Eks ma siis mõtlen, kas minu tutvusringkonnas on kedagi sellist.”

      „Suurepärane. Esialgu aga läheb mul vaja seda kuube, kuigi sina kannad seda palju uhkemalt, kui mina eales olen suutnud.”

      „Aga loomulikult, härra kapten.” Ardee võttis kuue seljast ja viskas Jezalile, siis sirutas end voodil täiesti paljalt välja, selg kummis, käed kukla taga, liigutas aeglaselt puusi edasi-tagasi, kõverdas ühte jalga, sirutas teise jala välja ja sihtis selle suure varbaga Jezalit. „Ega sa mind liiga kauaks üksi ei jäta, mis?”

      Jezal silmitses teda hetke. „Ära liiguta ainsatki tolli!” kähistas ta, tõmbas siis kuue selga, surus riista jalge vahele ja koperdas uksest välja, ise kahekorra kõveras. Ta lootis, et tema riist vajub enne lordmarssaliga kohtumist alla, kuid polnud selles päris kindel.

      Jezal leidis end jällegi ühest ülemkohtunik Marovia tohutust saalitaolisest toast, ta seisis ihuüksinda keset tühja põrandat määratu suure poleeritud laua ees, mille tagant seirasid teda süngelt kolm vana meest.

      Kui kirjutaja kõrged uksed kõmatusega kinni pani, tekkis Jezalil äärmiselt kõhe tunne, et ta on täpselt sedasama kord juba kogenud. Tol päeval, kui ta kutsuti ära Anglandi suunduva laeva pealt, kisti eemale sõpradest ja auahnetest plaanidest, et lähetada ta läbikukkumisele määratud ja läbimõtlemata rännakule kuskile kaugele kolkasse. Rännakule, mis läks talle maksma osa tema välimusest ja oleks peaaegu läinud maksma ka tema elu. Võis kindlalt öelda, et ta just ei nautinud jälle siin olemist ja ta lootis kogu hingest, et seekord on tulemus parem.

      Sellest vaatenurgast võttes oli Esimese Maagi puudumine omajagu julgustandev, kuigi muidu polnud kolmik laua taga kaugeltki rahustav. Jezali vastas olid nimelt lordmarssal Varuzi, ülemkohtunik Marovia ning kojaülem Hof karmid vanad näod.

      Varuz jahvatas parajasti Jezali suurepärastest saavutustest Vanas Impeeriumis. Nähtavasti oli ta kuulnud sootuks teistsugust versiooni seal toimunust kui see, mida Jezal mäletas.

      „… suured seiklused Läänes, millega ta, nagu ma aru saan, tõi Unioonile ainult au. Eriti avaldas mulle muljet lugu teie rünnakust üle Darmiumi silla. Kas see toimus tõesti nii, nagu ma kuulsin?”

      „Üle silla, lordmarssal, noh, ausalt öeldes, ee…” Ilmselt oleks Jezal pidanud sellelt vanalt narrilt küsima, mida kuradit ta silmas peab, aga tema mõtted olid liiga hõivatud Ardeest, kes tema kujutlustes alasti voodil lebas. Persse see kodumaa. Kohustused käigu põrgu. Ta võib praegu kohe ohvitseriameti maha panna ja enne tunni möödumist tagasi Ardee voodis olla. „Asi on nii, et…”

      „See oli siis teie lemmik?” küsis Hoff ja pani peekri lauale. „Minule tundus kõige põnevam see jutt keisri tütrest.” Ja ta vaatas Jezalile otsa, silmis sära, mis vihjas vürtsikale loole.

      „Ausalt, Teie Hiilgus, mul pole vähimatki aimu, kust see kuulujutt alguse sai. Ma võin kinnitada, et midagi sellist pole juhtunud. Paistab, et selle kõige juures on miskipärast kõvasti liialdatud…”

      „Noh, üks uhke kuulujutt on ju väärt kümmet pettumusttekitavat tõde, kas te pole nõus?”

      Jezal pilgutas silmi. „Noh, küllap vist olen…”

      „Igatahes,” sekkus Varuz, „on Kinnine Nõukogu saanud teie tegudest kaugetel maadel väga kiitvaid aruandeid.”

      „Tõesti või?”

      „Palju aruandeid, mis kõik on hiilgavad.”

      Jezal ei suutnud hoiduda laialt naeratamast, kuid ta pidi paratamatult ka pead murdma, kellelt sellised aruanded võisid olla tulnud. Ta ei kujutanud ette, et näiteks Ferro Maljinn tema suurepäraseid isikuomadusi taevani kiidaks. „Noh, te olete väga lahked, aga ma pean…”

      „Mul СКАЧАТЬ