Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

      „Alustame siis kohe. Viivitamine ei anna midagi.”

      „Ma valmistan kõik ette. Ma tõin ka selle, nagu te palusite.” Ta heitis koti õlalt ja pistis käe ettevaatlikult selle sisse. Ta tõmbas aeglaselt välja raamatu. Raamat oli suur ja must, selle paksud kaaned olid täkitud, armilised ja tulest kõrbenud. „Glustrodi raamat,” sõnas maag vaikselt, nagu kardaks neid sõnu öelda.

      Bayaz kortsutas kulmu. „Hoia seda esialgu enda käes. Meil tekkis ootamatu komplikatsioon.”

      „Komplikatsioon?” Sulfur libistas raamatu üsna suure kergendusega tagasi kotti.

      „Seda, mida me otsisime… polnud seal.”

      „Aga…”

      „Meie teiste plaanide osas pole midagi muutunud.”

      „Loomulikult.” Sulfur kummardus jälle kergelt. „Lord Isher on kindlasti juba siiapoole teel.”

      „Väga hea.” Bayaz vaatas Ferro poole, nagu oleks talle alles nüüd meenunud, et Ferro on seal. „Kas sa oleksid nii hea ja loovutaksid selle toa praegu meile? Ma pean külalise vastu võtma.”

      Ferrol oli hea meel lahkuda, kuid ta ei kiirustanud, kas või juba sellepärast, et Bayaz tahtis, et ta kiiresti läheks. Ta põimis vaheliti olnud käed lahti, jäi korraks seisma ja sirutas end. Siis sammus ta suure ringiga ukse juurde, lohistades jalgu põrandalaudadel, nii et terve tuba täitus inetute kraapimishelidega. Teel ukse juurde Ferro peatus veel, et uurida ühte maali, tonksata ühte tooli ja nipsata ühe läikiva vaasi pihta – ükski neist kolmest ei pakkunud talle tegelikult vähimatki huvi. Kogu selle aja Quai vaatas teda, Bayaz põrnitses ning Sulfur naeratas laialt ja teadvalt. Uksel Ferro peatus uuesti.

      „Kas kohe?”

      „Jah, kohe,” nähvas Bayaz.

      Ferro vaatas toas veel korra ringi. „Kuradi maagid,” mühatas ta ja libises uksest välja.

      Ta oleks peaaegu kõndinud otsa vanale ja pikale roosale, kes oli kõrvalruumis. Palavusest hoolimata oli mehel seljas raske rüü, tema õlgadel oli sätendav kett. Tema selja taga kõrgus turske mees, sünge ja valvas. Ihukaitsja. Ferrole ei meeldinud vana roosa väljanägemine. Mees vahtis teda üle nina, lõug püsti, nagu oleks Ferro koer.

      Nagu oleks ta ori.

      „Ssssss,” sisistas Ferro talle näkku, kui temast mööda trügis. Mees mühatas nördinult ja tema ihukaitsja vaatas Ferrot kurjalt. Ferro ei teinud temast väljagi. Kuri pilk ei tee midagi. Kui ihukaitsja tahab põlvega näkku saada, peab ta ainult üritama Ferrot puutuda. Aga ihukaitsja ei teinud seda. Kaks meest läksid uksest sisse.

      „Aa, lord Isher!” kuulis Ferro Bayazi hüüatust hetk enne ukse sulgumist. „Ma olen ülimalt rõõmus, et te saite nii lühikese etteteatamise peale tulla.”

      „Ma tulin otsekohe. Minu vanaisa ütles alati, et…”

      „Teie vanaisa oli tark inimene ja minu hea sõber. Kui tohib, sooviksin ma arutada olukorda Avatud Nõukogus. Kas te teed soovite?..”

      Ausus

      Jezal lamas selili, käed kukla all, linad piha ümber. Ta silmitses Ardeed, kes vaatas aknast välja, küünarnukid aknalaual ja lõug kätele toetatud. Ta silmitses Ardeed ja tänas saatust, et mingi ammuunustatud sõjaväerõivaste kujundaja oli arvanud heaks varustada kuningliku kaardiväe ohvitserid lühikese mundrikuuega. Ta tänas saatust siiralt ja kogu südamest, sest tema mundrikuub oli ainus asi, mis Ardeel seljas oli.

      Hämmastav, kuidas pärast seda mõrumaigulist ja segadusseajavat taaskohtumist oli kõik nende vahel muutunud. Juba terve nädala polnud nad ainsatki ööd lahus veetnud ja juba terve nädala polnud naeratus Jezali näolt peaaegu hetkekski lahkunud. Mõnikord kerkis see mälestus muidugi üles, kutsumata ja kohutavalt ootamatult nagu punsunud laip, mis tõuseb tiigi pinnale, mille ääres sa mõnusat piknikku pead. Talle meenus, kuidas Ardee teda hammustas ja lõi, nuttis ja talle näkku karjus. Aga kui see meenus, manas Jezal näole naeratuse, nägi, et Ardee naeratab vastu, ja suutis üsna kiiresti need ebameeldivad mälestused jälle alla suruda, vähemalt mõneks ajaks. Siis õnnitles ta ennast, et on nii suuremeelne ja ei lasknud end Ardee ühest eksimusest segada.

      „Ardee,” venitas ta meelitavalt.

      „Mhh?”

      „Tule voodisse tagasi.”

      „Miks?”

      „Sellepärast, et ma armastan sind.” Imelik – mida sagedamini ta seda ütles, seda lihtsam seda öelda oli.

      Ardee ohkas tüdinult. „Nii sa kogu aeg väidad.”

      „See on tõsi.”

      Naine pöördus ja toetus kätega vastu aknalauda, tema keha paistis heleda akna taustal tumeda siluetina. „Ja mida see täpselt tähendab? Seda, et sa oled mind nädal aega keppinud, aga pole ikka veel isu täis saanud?”

      „Ma arvan, et ma ei saa sellest kunagi isu täis.”

      „Nooh…” ja Ardee lükkas end aknast eemale ning tuli paljajalu üle põrandalaudade. „See ei tee vist kellelegi kahju, kui me üritame seda välja uurida. Igatahes nüüd enam mitte.” Ta peatus voodi jalutsis. „Aga luba mulle ühte asja.”

      Jezal neelatas, mõeldes pabinal, mida naine võib paluda ja mida tema võib talle vastata. „Ükskõik mida,” ütles ta vaikselt, sundides end naeratama.

      „Ära mind alt vea.”

      Jezali naeratus muutus muretumaks. Sellele polnud nii raske jah vastata. Ta oli ju ikkagi täiesti muutunud inimene. „Muidugi, luban.”

      „Väga hea.” Ardee ronis neljakäpakil voodile, pilk Jezali näole kinnitunud, Jezal aga liigutas lina all äraootavalt varbaid. Ardee istus kaksiratsi talle otsa ja tõmbas mundrikuue sirgu. „Noh, kapten, kas tunnistate mind ülevaatusel kõlblikuks?”

      „Mina ütleksin…” ja Jezal haaras kuue rinnaesisest, tõmbas naise endale peale ja pistis käe kuue alla, „et te olete kahtlemata…” ta libistas pihu naise rinna alla ja silitas pöidlaga tema rinnanibu „kõige parema väljanägemisega sõdur minu kompaniis.”

      Ardee surus oma jalgevahet läbi lina Jezali kubeme vastu ning liigutas puusi edasi-tagasi. „Aa, kapten on juba valveseisangus…”

      „Sinu jaoks alati…”

      Ardee lakkus ja imes tema suud, määrides tema näo süljega kokku, ja Jezal lükkas käe tema jalgade vahele ning naine hõõrus end natuke aega selle vastu, Jezali kleepuvad sõrmed libisesid sisse ja välja. Ardee mühatas ja ohkis ning Jezal tegi sama. Ardee sirutas käe ja tõmbas lina eest. Jezal võttis oma riistast kinni, naine vingerdas puusadega, kuni nad leidsid õige asendi, ja laskus siis talle otsa. Ardee juuksed kõditasid Jezali nägu, tema kahisev hingeõhk kõditas Jezali nägu.

      Uksele koputati kaks korda raskelt ning nad mõlemad tardusid paigale. Veel kaks koputust. Ardee kergitas pead ja lükkas juuksed õhetava näo eest kõrvale. „Mis on?” hüüdis ta paksu ja kähiseva häälega.

      „Mul on vaja kaptenile midagi edasi öelda.” See СКАЧАТЬ