Saatus. Friedebert Tuglas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ta hüppas pikil sääril kui hirv suuri samme, pää seljas ja käed ees. Siis kumardas ta alla, käed üles heidetud. Ja siis langes ta äkki murule, vajus maad ligi, pää kätesse peidetud, neitsilik ning õrn.

      Kuid uuesti, uuesti ärkas ta ilusatele vallatustele. Tema loorid lehvisid õhus kui tiivad. Tema jalad paljastusid üle põlvede. Tema pale hõõgus juuskobarate keskel.

      Siis istus ta väsinult murule, ja tallekesed kogunesid ta ümber. Nad heitsid ta sülle, ta jalgadele – tumedad laigud sinihallidel looridel.

      Nii istus ta kaua, käed rüpes, vaade liikumata lammaste kohal. Ta ilme muutus unistavaks ja tema silmist loitis nukrus.

      Siis tõstis ta äkki palge ja nägi mind. Ta hüppas üles, naeratas vaevalt, raputas pääd ja kadus puude varju. Tallekesed läksid kepsutades ta järel.

      Hüppasin üles kui tundmatu hääle hüüdest. Mu uni seganes tõelikkusega. Ja tõelikkus oli kaunis kui hommiku-kastene unistuste maa.

      Ma kadusin metsa. Taevas sinas kui ülaste pärg. Kaugus kutsus ja meelitas.

      Tundsin imelikku kergust. Kui võõrad käed oleksid mind läbi salude kannud. Mida kiiremini läksin, seda kergem oli käia.

      Lehed lõid mu palgesse, õied puutusid mu huuli. Joobusin õitest ja lindude kirendusest.

      Õied rippusid alla vihkudena, kummisid väravaid üle mu tee. Linde tõusis igalt oksalt, nad lõid värvilisi vikerkaare üle latvade. Läbi puie lõikasid päikese mõõgad, tuliseid vööte üle linnuparvede ja lillekuhilate heites.

      Oli kui suur pidupäev metsatemplites.

      Üle niidu kerkis sinine põuaudu ja lillede uim. Siurude kannad sinasid alla üksikuilt puilt, jõhvlindude niidid punasid õhus.

      Mu jalad uppusid rohus kui lopsakas maavillas. Läbi haljuse tungisid kullerkupunööbid. Mina aga ruttasin üle rohu ja lillede kui tantsides.

      Siis äkki nägin teisel niidu serval hiigla-sarapiku all kui viirastust: lehvisid hõbedased loorid ja kadusid. Ruttasin sinna, – nägin loore niisama kaugel. Mina lähenesin, – nemad kaugenesid.

      Algas imelik põgenemine ja tagaajamine.

      Ma ei näinud peaaegu midagi, ja ometi teadsin, et keegi mu ees ruttas. Ma ei teadnud, miks, kuid ometi tahtsin teda tabada.

      Ruttasime läbi tihnikute, üle niitude, kaudu kalju-lõhede.

      Kui väsisin ja peatada mõtlesin, nägin loore lähedal. Kui niidu servale jõudsin ja ei teadnud, kuhu pöörda, heljutas teispool niitu keegi nägematu puid. Ja kui tihnikusse olin eksimas, poetas keegi mu ette värskeid õisi.

      Nõnda eksisin meeletu visaga kaua. Päike rändas kesklõunas. Mets vaikis, varjud olid lühikesed.

      Jõudsin jälle kesk saart sügavasse orgu. Olin surmani väsinud, langesin allika kaldale kummuli, kumardasin hõõguvad huuled joomiseks.

      Kalda sinisavi seinast tilkus hõbedane oja, klaasised kublad keerlesid üle vee pinna. Allika peeglis värisesid mõned kahvatud tähed.

      Vaatlesin neid liikumata. Äkki nägin, et kaks nende hulgas kiiresti lähenesid ja suurenesid. See kestis silmapilgu, – ja juba vaatasid mu vastu allikast paar suuri sinisilmi.

      Hüppasin hirmunult üles. Kuid minu selja taga ei olnud kedagi. Ainult lehed värisesid natukene.

      Algas uuesti rutt läbi metsade.

      Ma ei mõtelnud enam midagi, – ruttasin ainult. Mu põlved vabisesid, hingeldasin, – ruttasin ainult.

      Päike alanes, varjud pikenesid.

      Jõudsin vahel mere randa. Kuulsin kaljurünka tagant sandaalide rabinat sõmerikul, kuulsin lähkrikive merde veerevat.

      Üle õilmes lodjapuu keerlesid siuruparved sambana. Neid oleks nagu keegi minnes õhku heitnud. Lilled ja linnud juhtisid mu teed.

      Päike punas taevaserval. Meri oli purpuri katte all. Taevas tukkusid punased pilved kui hiigla käed.

      Olin eksinud võõrasse metsa, kus polnud varem käinud. Oli pimedaid samblasoid, – hüplesin mättalt mättale; tuli mäerinnakuid, – rändasin lambateid.

      Ikka kõrgemale, kõrgemale tõusis mu tee. Aegajalt pöörsin ümber ja vaatasin taha: all sinas saare ladvastik, õhkus meri, roosatas taevas.

      Tundsin ääretut väsimust. Tundsin nälga ja janu. Mu liikmed vabisesid.

      Istusin kivile ja toetasin pää kätele. Öö lähenes. Suur kibedus täitis mu südame.

      Siis äkki nägin otse mu vastu õitsevas põõsas nägu ja silmi. Need haletsesid, naersid ning kutsusid.

      Hüppasin üles ja tormasin edasi. Kahmasin sülle ainult õisi ja lehti.

      Hämaras vilkus mu ees mööda kaljuseina hõbedase loori kullane palistus. Roomasin kiiresti selle järele, – haavates käsi, tabamata loori.

      Olin kalju lael. Ümber oli roheline taevas.

      Väikeses lohus kesk mäeharja mustas üksik koda.

      Taevarannale kerkinud kuusirbi valgus paistis koja lävest sisse. Kuu hõbedases valguses lamas patjadel hiiglase tütar kinni silmil, avatud kätel.

      Langesin ta kõrvale põlvili.

      Ta liigutas vaevalt end. Tema silmad laugude all hiilgasid. – Peitsin hõõguvaid huuli ta looridesse, ta juustesse, ta rinnale. – Tema huulte joon värises kui kauguses. – Peitsin hõõguvaid huuli ta huulile.

7

      Algasid õnnelikud, joobnustavad päevad.

      Kui uni on see mulle, kui olematuse riik, kuhu mind mu mõte tagasi kannab.

      Vahel kaljumäe üksindases kojas, vahel kodu õues, vahel metsa haljastes telkides, – nõnda kulusid meie päevad. Meie armastuse palang ulatas ühest saare otsast teiseni. Mere, metsa, värvilise taeva, – kõik matsime selle lõõmasse.

      Hommiku päikese teravad nooled äratasid meid pärast armastuse öid. Lamasime üksteise kõrval, üksteise kaela ümber hoides, põsk põse vastu, ja vaatlesime hääletult mäge, metsa ning merd.

      Siis vaatasime üksteise otsa, häbesime, hüppasime üles ja põgesime välja.

      Lilledesse, rohusse, lehtedesse peitsime oma armastust.

      Mänglesime metsas, karglesime kanarpikus. Peitsime end kurekatla väljal, mängisime petet puhmastes, – ja see, keda leiti, pantis suudlustega.

      Leidsime mättas kimalase pesa, – jõime mesimune. Leidsime puus kusala, – sõime mesikärgi. Mesiste huultega langesime üksteise kaenla, – mesiste huulte, mesiste kätega.

      Kumardasime üle allika, vaatlesime üksteise silmi, ulatasime huuled, et vees suudelda, – suudlesime kaldal, – suudlesid vastuhelgid vees.

      Meid saatsid tallekesed mägedele. Ta ehtis neid paelte ja lilledega. Pärjapäistena hüppasid nad meie ümber.

      Kuid СКАЧАТЬ