Saatus. Friedebert Tuglas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vähemagi tuule hinguseta. Puud ei kohisenud, linnud ei laulnud.

      Varsti aga harenes mets, meie ees oli lagendik ja sellel inimeste asutus.

4

      Nõnda nägin nende kodu esimene kord:

      Täiesti ümarikku õue piiras kõrge püstaed. Selle keskel olid ümarikud kojad, röövikutest seintega ja nahaga kaetud, kuid ilmatu kõrged. Neid oli viis, kaks suuremat ja kolm vähemat, kõik ühesugused.

      Imelik, et ma puu otsas olles neist vähematki märki ei näinud!

      Väraval peatasin kaheldes: tundus, nagu oleksin üle inimliku raja kuhugi õudsesse, võikasse maailma astunud. Kuid neitsi vaatas taha, ja ma läksin.

      Ta viis mu esimesse suurde kotta. See oli ruumikas hoone, kuhu valgus ainult alati lahtisest ukseavandusest näis tulevat. Seinu ja põrandat katsid tumepunased vaibad. Kõrgelt laekitsusest rippusid alla hallid, lillad ja rohelised loorid ning vööd.

      Ta lükkas mu padjale kesk koda istuma ja kadus ise välja. Kulus mõni silmapilk, mil vaevalt ümbrust suutsin imestada. Siis läks koda silmapilguks pimedaks, sest kaks kogu astus üle läve sisse.

      Hiigla-neitsil oli omasuurune vanamees kaasas.

      Vanamehel oli allavajunud servadega hall kaabu ja põlvini ulatav paks pikakarvaga mantel. Selle alt paistsid ta sääred, niisama karvased kui mantel.

      Nad vaatasid korda mööda minu ja üksteise otsa. Kulus mõni silmapilk, siis läks neitsi jälle välja.

      Vanamees istus teisele padjale ja vaatas ühtsoodu mu otsa.

      Tal oli ümarik nägu, mida kõrvenud karva lühikene habe üleni kattis, tömp nina ja silmad kui sinised tinanööbid. Ta ei pilgutanud kordagi neid, vaid vaatas, ainult vaatas.

      Tundsin hirmu, aga ka miski usaldust selle koletise vastu. Mis kavatsus oli neil? Mis mõtlesid nad minuga pääle hakata?

      Neitsi tuli varsti tagasi ja pani mu ette mõned puu- ja kuivatud nahknõud piima, mee ja õhukeste kuivade karaskitega.

      Tõesti, mul oli nälg. Alles nüüd märkasin seda. Hakkasin sööma, kuna nemad silmipöörmata mind vaatlesid, neitsi ühtsoodu naeratades, vanamees aga niisama tõsiselt nagu ennegi.

      Maitsesin korda mööda iga toitu, kuni isu kadus. Muude hulgas oli nahk külimatt peente marjadega. Kuid need olid nii küüvitsa marjade sarnased, et ma neid katsuda ei usaldanud. Alles nende tungivate märkide pääle sõin pihutäie marju. Need maitsesid aga hoopis teistviisi kui olin ootanud.

      Kohe selle järele tundsin imelikku väsimust ja und. Kas mõjus nii söömine, need marjad või oli see hirmurikas, ohuline hommik mind nõnda väsitanud, ei tea.

      Vajusin kummuli kahe nahkpadja vahele, millel villapool oli väljas, ja magasin silmapilgu pärast kui surnud. Ma ei kuulnud, kuna nad välja läksid, ega ka seda, kas nad hiljem sees käisid.

      Kui ärkasin, oli päike ju üle poole taeva. Tundsin janu. Astusin õue, lähenesin ühele vähematest kodadest. Selle lävel istus hiigla-neitsi, käed rüpes.

      Kuid vaevalt oli ta mind näinud, kui üles tõusis, kotta kadus ja säält tagasi tulles mulle piima tõi. See, et ta mind nõnda mõistis, pani mind imestama.

      Jõin, naeratasin, – võib olla, esimene kord kogu päeva jooksul, – ja hiigla-neitsi naeratas niisama.

      Saatsin kogu õhtupooliku õues imelikus meeleolus mööda: ei teadnud, kas olin vang või vaba; ei usaldanud kuhugi minna, kuid ka siin ei tunnud enese kodus olevat.

      Vanameest ei olnud kordagi näha, neitsi kadus tihti ära.

      Liikusin ettevaatlikult õues ringi. Vaatasin läbi kõik kojad. Kahes suuremas nähtavasti elati, kuid kolm vähemat olid aidad.

      Esimestes oli palju nahku, riideid ja patju, teistes aga lugematu arv suuri ja väikseid vakku, külimitte, matte, kappu, karpe, pütte ning sõelu. Seinte ümber käisid ringis riiulid vasest, savist, puust ja nahast kausside ning kruusidega.

      Suure õuega oli ühendatud kolm niisamasugust täiesti ümarikku vähemat õue. Neis oli maa lugematuist sõrajälgedest mullane. Nähtavasti olid need elajate tarad, kuid nüüd olid nad täiesti tühjad.

      Kui kõik oli vaadatud, istusin jälle koja lävele. Õuest välja ei usaldanud ma minna. Istusin, vaatasin, kuidas metsa ladvad päikese alanemisega värvi muutsid, ja ootasin päeva kulumist.

      Kui pikk, ääretu pikk oli see päev! Kui imelikka tundmusi äratas minus õhtu lähenemine, kui taevas jälle roosaks ja roheliseks muutus! Kui kauge oli aeg, mil seltsimeestega üle õhtupunase mere sõudsin. ja nõndasama roosa taevast vaatlesin!

      Üle lagendiku ujusid pehmed, soojad udud. Mets eemal muutus lilla-värviliseks. Kui õhtu sini-mantlid läksid läbi õhu.

      Hämara jõudes tulid lambakarjad koju. Need olid suured, rammusad, paksu halli ja musta villaga loomad, palju suuremad kui iial olen näinud. Nad tulid, ilma et keegi neid oleks karjatanud, ja täitsid tarad äärest ääreni.

      Mind toideti jälle nagu pisikest last ja pandi magama ühte vähemasse aita, mis niisama patjade ja vaipadega oli täidetud kui suuremadki.

      Lamasin kahe pehme padja vahel ja mõtlesin, kuid ei suutnud oma seisukorda mõista. Kõik oli nagu tõelikus, inimlikus elus, ja ometi oli kõik üli-loomulik, ilmvõimatu. Kuid kogu teekond oli ju ammu mu pääs tõeliku ja üliloomuliku segi heitnud. Ma ei suutnud enam küllalt imestada.

      Mõtlesin ja mõtlesin, uni ei tulnud. Mul hakkas kuum, viskasin padja kõrvale, kuid see ei aidanud. Siis astusin õue.

      Võis olla kesköö. Kõik oli vait. Kuulsin lammaste mäletsust ja astusin tara poole. Sääl lamasid loomad nii tihedalt, et maa hingava ja sooja lademega üleni oli kaetud.

      Lasksin aia najale ja vaatlesin kaua seda süütut loomakarja. Minus võttis maad hale ja abitu meeleolu: nii nagu nemad selles arusaamatus maailmas, nii olin ka mina!

      Tõstsin silmad üles. Taevas näis mõnel silmapilgul tume-sinine, siis lilla, kuid siis jälle tume-tume-roheline. Avarus oli täis ähmaseid, leegitsevaid tähti.

      Vaatlesin kaua neid. Siis äkki panin tähele imelikku asja: odamees oli kummuli, kooditähed tagurpidi.

5

      Järgmine päev kulus sellessamas ebamäärases meeleolus, milles eelminegi. Läksin ja tulin omapääd, nagu lambadki; kuid ma ei teadnud iial, mis õieti võisin, mis mitte.

      Aga ometi usaldasin nüüd palju enam. Mitte üksi õu, vaid ka ümbrus, kogu saar oli mulle vaba.

      Mul oli kavatsus mööda randa saare ümber käia. Kuid see näis kergem olevat kavatseda kui korda saata.

      Saar oli nimelt suurem kui olin arvanud. Ta oli pikergune, ja meie olime talle oma laevaga terava otsa poolt lähenenud. Pääle selle oli rand mõnes kohas liig järsk, metsik, üksainus segipaisatud kivirahnude väli.

      Kuid igatahes sain saarega tuttavaks. Ristlesin suure osa sellest läbi, teeks lammaste radu tarvitades. Need tungisid läbi kõige pimedamate tihnikute ja üles kõige järsumatele kaljurinnakutele.

      Põhja-ida pool tõusis astmete kaupa kõrge, kuiv nõmm, täis mehe-kõrguseid sammaldanud kive, mis СКАЧАТЬ