Willandi laulik. Ado Reinvald

Чтение книги онлайн.

       Oh miks sa wiibid kaua?

       Sind ootan himuga!

       Mo mure musta haua

       Sa wõid ju walgust’da.

       Mo talwe waewa waibad –

       So soojus sulatab,

       Et kaduwad jää rünkad

       Ja oead woolawad.

       Sind ohkamisel ootan

       Ma iga tunnike!

       Ja pikisilmi waatan

       So järel hellaste.

       Kül tihti une näus

       Sind rõõmul teretan,

       Nii mõtes, sõnas, teus

       Sind meele tuletan.

      Ju õhtu jõuab käte,

       Päew pilwi wärwimas,

       Ju sini saali lake’

       Ta kulda pillutas;

       Mul tundmus angub põues

       Rask’ musta murega,

       Öö paks ja pime õues:

       Oh walgus! Tule sa! –

       Minu süda, ära

       Jõgi ole sa,

       Mis seal ika woolab

       Mure mürina.

       Minu süda, ära

       Meri ole sa,

       Mis seal kõrgis laenis

       Kohab rahuta.

       Minu süda, ole

       Õhkaw lilleke,

       Mis seal niidus, orgus,

       Õitseb puhtaste.

       Minu süda, ole

       Waiklik metsa maa,

       Mis seal ika seisab

       Rahus riiuta.

       Head ööd! weel päike hüiab

       Pilwe piirel punades;

       Ema hellalt kaisu hüiab:

       Hinga waikse rahu sees

       Head ööd!

       Oh kuis pehmelt katab kinni

       Lapsi musta kuuega,

       Nutab elu raskust mõni

       Trööstib neid ja hüiab ta:

       Head ööd!

       Õhtu taewas eha elin

       Puna palgis sädendab,

       Waikses rahus oja wulin

       Tõsist hingust tõtendab,

       Head ööd!

       Kuldsed kiired kergelt saadab

       Särades weel üle maa,

       Mere peeglis uhkelt waatab

       Oma ilu palget ta:

       Head ööd!

       Juba pulmad jõudwad pea

       Käte tulla, oh mis hea!

       Seda kena uhket palli

       Saan seal jälle korra tralli,

      Magust saksa saia süüa,

       Paierist weel peale juua.

       Juku juba ammo ootab

       Anu kanake ka loodab:

       Pitkisilmi seda päewa,

       Mis neid otse wiib kui taewa,

       Kolmatkümmend seda pidu –

       Suhkru kohwi saia sadu!

       Jõudke rutu mööda päewad:

       Oh meil’ juba silmad näewad

       Rahwast kenast laual istwad,

       Wõid ja liha suhu pistwad,

       Rõõmsad kannust õlut joowad

       Saajad! saajad! laulu loowad.

       Sepa Juku walssi mängib,

       Tõistre Tõnis trummi töngib,

       Rahwas woolab nii kui wesi –

       Mehed, naesed segamisi,

       Anud, Jukud ise ka

       Wupsad, wupsad! hüpawad.

       Rahwas waljust wäljas hõisk’wad,

       Eesti laulu lausa luisk’wad,

       Kellad hüüdwad killa kõlla,

       Hood sõit’wad pilla palla:

       Oh sa lust, ja oh sa kära,

       Undi kõrtsi kuuluks ära! –

       Nüüd kuulge, Eesti kohtumehed,

       Teist tahan pisut rääkida,

       Kül wõiksin mustaks mitmed lehed

       Siin teha teie mudaga, –

       Et aga auusaid küllalte,

       Sest annan märku weidike.

       Kui kohtumehi seatakse,

       Siis mitu juba ihkawad

       Kui lapsed kanni, rumalaste,

       Kes neid ei kiida, wihkawad:

       See pill on ilus, mõtlewad,

       Kui käes, – oh, kuis n’ad mängiwad!

       Ei tunne seadust, pea on rumal,

       Sest lä’ äb kõik pitkalt lonkades,

       Ei hooli sest, mis käskind Jumal,

       Neil kurjad mõted südames!

       Mis aitab tarkus pea sees,

       Kui kurjus tuksub rindades? –

       Kui õigust jõuad kõrwal saata

       Siis oled rõõmus kiideldes –

       Oh wilets hing! sa saad weel waat’ma

       See peale ükskord – ohkades:

       Kui õigust hauda matsid sa,

       Siis – lendis taewa kaebama.

       Oh wale auu, kus sinu koda,

       Kus on so linn, mis rõõmu täis?

       Kus СКАЧАТЬ