Willandi laulik. Ado Reinvald

Чтение книги онлайн.

       Siin ap leian seda paika,

       Kus meil õitsid õnne lilled

       Wanaaeg’ se wainudella,

       Ennemuistse ilmadella,

       Kus me’e õnne kuldsel rajal:

       Rõõmu, rahu rikal ajal

       Isa koeas kaswasime,

       Eide kätkis kiikusime –

       Kunni kurjad kurnatused,

       Kõu pilwe kärgatused,

       Rahu põlwe pelletasid,

       Kodu paika kolestasid.

       Siis ap’, langud, lahku jäime

       Ilma laande ikemaie,

       Waewa nurme nuutsumaie.

       Siin ma leian seda paika,

       Kust meid kandis Kalewala

       Wahwa wõidu walinates

       Taewa piire taplemaie.

       Wõera maale wõitlemaie:

       Et ei pääsend pealta päewe,

      Alta ilmast habenikud –

       Meie muru muljumaie,

       Waba wendi waewamaie.

       Siin ma leian seda paika,

       Kus me’e isad enne käinud,

       Emad, wennad wõerusella,

       Piigad lusti pidudella.

       Kus na’d kannud koku löönud,

       Kuningriigi terwist joonud;

       N’agu meie muistsed laulud

       Pidupõlwest paiatawad:

       “Nägin soo suitsewada,

       “Nägin aru aurawada,

       “Soo teil sulas oluta,

       “Aru auras annikata.“

       Siin ma leian seda paika,

       Kus weel tõus’wad tänapäewa

       Wennad wiirmaliste walgel,

       Õed roosi puna palgel

       Nagu tammed taewa poole,

       Pihlak-puuda pilwedeni.

       Meie wennad Wirulased,

       Suure Soome sugulased

       Uuest alles uimasella

       Piina põlwest põduralla;

       Waenu haawad walutawad,

       Waimu walgust waigistawad.

       Hirmsas öödes, hellad welled!

       Seitse aega – suigusime:

      Ei meil paistnud päike pilwest,

       Kuu ei annud öösel kuma

       Ega tähed walgus tera.

       Pime musta paksu pilwid

       Wälgud üksnes walgustasid.

       Põhja tormi puhumisel

       Hakkas taewas haljendama,

       Koidu piire tumendama,

       Walu tuuled waikimaies,

       Päike paistab pilwe pilust;

       Silmad siiski wälja jäänud,

       Näe ei enam nii kui enne.

       Ihu tuikab haawadesta,

       Isamaa aurab udusta. –

       Lootus jääb mul liikumata,

       Soomes sõbrust sobidada,

       Isa pinda istutada:

       Kalewala kasusida –

       Kalliuse kaskesida,

       Armastuse aabasida,

       Wana waimu wahterida.

       Tõusku, tõusku taewaani,

       Pikaks peale pilwedeni

       Meie kodu kaswamaie,

       Kalewide kalju linna! –

       Panen laulu lõpeteles

       Kandle Soome kalju peale,

       Ootma aega uuendusi,

       Kalju linna kosundusi.