.

Чтение книги онлайн.

       Siin, kus enne helisenud

       Taaralaiste laulu heal,

       Wanemuine sõrmi pannud

       Kalli kuulja kandli peal’;

       Siin, kus wõidu laulu kõla

       Tuuleõhku elustand,

       Keda hiljem pilwe õla

       Auule tarkus’ taewa kand;

       Siin, kus Taara mäe peal tõtas

       Kuulma kuldseid kudusi,

       Tõstab tamme metsa nukas

       Arglik laulik lugusi:

       Kelle heale eemalt mat’wad

       Tuule maru mürinad,

       Kellel’ siit ja sealtpoolt tõtwad

       Ehmatajad, koledad. –

       Kuule siis mo häält, oh kuule,

       Eesti rahwas, isa maa!

       Süda hõiskab laulab, sulle

       Läbi metsa kohina.

       Mo armas Eesti isamaa!

       So auu ma tahan kuulut’da,

       Sest sinus olen sündinud,

       Ka suureks kaswan’d kõndinud;

       Kui silmad eesmalt lahti tein’d,

       Siis sinu taewa walgust näin’d.

       Mo armas, kallis isamaa.

       Mo armas Eesti isamaa!

       Kuis wõib üks laps sind unust’da

       So armo olen joonud ma

       Ju sisse ema piimaga;

       Kui noore põlwe elu teel –

       Nii rõõmustad mind täna weel.

       Mo armas, kallis isamaa.

       Mo armas, kallis isamaa,

       Kül ilus, kaunis oled sa!

       So lehtis metsad kuhawad,

       So aasud haljad ilusad,

       So päike paistab heledast,

       So linnud laulwad ilusast,

       Mo armas, kallis isamaa.

       Sa armas kallis isamaa

       Ei lapsi saalis kaswata,

       So tütred siiski ilusad,

      Kui puna roosid õitsewad!

       So poead prisked, tugewad,

       Ehk rasked tööd kül tegewad,

       Mo armas kallis isamaa.

       Mo armas kallis isamaa,

       Nüüd elad rahu randas sa!

       Sind warjab Wene kotka tiiw,

       Sul kaitsejaid kui mere liiw:

       Sest kaugel jääb sult waenuga

       Kõik sõa mürin kurnaga

       Mo armas, kallis isamaa.

       Oh hõiska, hõiska, isamaa!

       Auu „Aleksandril” lõpmata!

       Ta suured tükid, tugew raud

       Kül liimiwad kõik riigi praud.

       Et waenlane ei sisse saa

       Meil kallist rahu rikuma,

       Mo armas kallis isamaa.

       Ei armsamat, kui isamaa

       Ma taewa alt sa leidama!

       Sa kannad, katad, toidad mind,

       Mul hauda teeb ka sinu pind.

       So põrmust ilma sündsin ma,

       So põrmu poen ma puhkama,

       Mo armas kallis isamaa.

       Oh armas Eesti piireke,

       Kui taewa koidu wiireke!

       Mul paista elu õhtul weel,

       Kui paistsid wara kätki teel.

      Siis kata, kallis Maarja maa,

       Mind oma pehme mullaga,

       Mo armas, kallis isamaa.

       Paista mulle, lahke päike!

       Ööilm warjab waarikuid.

       Lahuta neid pilwe käike,

       Mis siin külmendawad suid.

       Sõua põrgu wärawalta –

       Kallis Kalew, koeu sa!

       Ammu sind ju wangi maalta

       Ootab ohkel isamaa.

       Sinu armsat õnne aega

       Leinab suur ja weikene!

       Aeg, kus sind sai wiidud taewa,

       Lõpetas meil priiuse.

       Wana isa, ise tarka,

       Taara, taewast kuule sa!

       Anna Manal seda märka:

       “Peasta Kalew kütkesta.“

       Ma seisin unes kõrgel mäel,

       Sealt waatsin taewa piiredel;

       Seal paistis meres kaareke,

       Kui roheline saareke.

      Seal saarel ’polnud sarwikuid,

       Ei mingi kisk’jaid elajaid.

       Ma leidsin Mammutide luid,

       Sest tundsin, – wanast olnud neid.

       Seal kuld’sed kägud kukusid,

       Lõid hõbe linnud lugusid,

       Seal haljendasid tamme puud,

       Seal rõõm ja rikus andsid suud.

       Seal jooksid klaasist allikad

       Ja niisutasid lille maad,

       Sest kaswid kuller kõllakad

       Ja eller pärlid ilusad.

       Ei kuulnud ma seal riisujaid

       Ei mure nutu kahinaid,

       Sest õigus walitses kui mõek

       Arm, heldus põles nii kui leek.

       Kes on siin saarel kuningas,

       Sell’ ilusal maal isandaks?

       Mul anti nõnda seletus:

       “Meil Kalewala walitsus.“

       Seal mäe peal seisin kaua ma

       Ja nutsin raskest salaja:

       Et selle armsa riigi a’al

       Ju olen unustuse maal.

       Tere, Soome sugu wennad!

       Kalewide kallid kännud,

      Lapsukesed СКАЧАТЬ