Raha-auk. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      “Või juba ammugi ja ei julge temale seda ütelda?”

      “Mis seal nüüd julgeda, aga ma ei saa sellega hakkama. Ta on alati nii elav ja sõnakas, kuulan teda, ja nõnda läheb päevast päeva. Ta naerab mind veel pealegi. Viimasel ajal pole ma teda näinudki.”

      “Ta käib ju koolmeistri juures palvetunnil.” Hans jäi natukeseks mõtlema ja lisas siis iseäralise heameelega torkavalt juurde:

      “Nad on kõik õed-vennad, teretavad suuandmisega ja jätavad suuandmisega jumalaga.”

      “Ja Anna ka?”

      “Anna ka, ta on ju ka õde.”

      Kustas läks näost punaseks. Ta tahab Annat omale naiseks, ja see laseb ennast teisi mehi suudelda.

      “Sa jääd mõttesse? Läheb ehk naisevõtmise himu üle?” küsis Hans.

      “Ei!”

      “Tead, Kustas,” hakkas Hans natukese aja pärast: “Kui sa minu õe ära võtad, küll mina tal juba siis palvelkäimise ära keelan – siis läheme üheskoos kõik linna, tööd ja leiba leiame ikkagi. Praegu ei või ma aga linna minna, sest mind aeti sealt välja.”

      “Aeti välja? Kes ajas?”

      “Politsei.”

      “Mispärast ta sind välja ajas?”

      Hansul oli hea meel, et ta asjaga niikaugele oli jõudnud. Tal oli ometi inimene, kellele ta kõik rääkida võis, mis temale linnas aasta jooksul oli seletatud. Ta rääkis kaua ja palju ja ehtis oma mõtteid ning tulevikulootusi kõige ilusamate värvidega. Kustas kuulas ja imestas uskmatult. Siiski muutusid nad Hansuga sellest ajast saadik üheks hingeks ja hakkasid palju sagedamine kokku puutuma kui tänini. Kustas lootis Hansult, et see peagi õega räägib ja temale lõpuliku otsuse teada annab, kuna Hansul ometi ainuski hing oli, kes tema mõtetele kaasa näis tundvat, kellele ta oma plaanidest rääkida võis. Temaga ühel nõul lootis ta siin metsanurgas midagi korda saata.