Raha-auk. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma. “Ei, sa pead koju minema,” ütleb tema ja küsib: “Kas oma maja ees seda liivamäge tead?” – Miks ma seda ei peaks teadma – ütlen ma. “Noh, vaata, seal mäe sees on varandus varjul ja selle pead sa sealt välja kaevama. Kuid sa ei pea ennast kellestki eksitada laskrna. Mitte kaevamine, vaid usk, mis kaevamise juures, toob varanduse maa seest välja, ilma usuta on kaevamine paljas kaevamine.” – Sellepärast ongi seal mäel mõnikord ulgumist kuuldud ja kontide tantsimist nähtud? – küsin mina. “Nojah,” vastab tema. Pärast seda seletas ta mulle kõik, mis tarvis, ära ja saatis mind üle palgi tagasi. Ristimata surnud lapsed vingerdasid ikka alles jõe põhjas sooja muda sees; nad olid kui väikesed valged ussikesed. Üle jõe jõudes kadus minu saatja korraga ära ja ma tulin üksipäini tagasi.”

      Vanamees hingas nagu kergemalt ja vaatas küsivalt poja peale. See pööras silmad isa küsiva pilgu eest kõrvale. Mis pidi ta kõigest sellest arvama? Oli ta isa veelgi poolhaige, jampsis ta alles praegu? Oli see unenägu? Ei, sest isa oli valmis labidaga auku minema, et kaevama hakata.

      Et mägi selgest liivast koos seisis, siis langesid augukaldad sagedaste sisse ning sellepärast pidi vanamees kaevamises mitmekordset tööd tegema. Selle peale ei pööranud ta aga suurt tähelpanemist, sest peaasi polnud ju mitte kaevamises, vaid usus, mis kaevamise juures oli.

      “Kus kohal hea vaikne magada oleks?” küsis Hans.

      “Mine aidalakka, seal on natuke värskeid heinu; need on ainukesed heinad, mis me tänavu haljalt kätte oleme saanud … Aga kas sa enne süüa ei taha?”

      “Ääh, tühja ka, hea, kui puhatagi saab.”

      Hans puges aidalakka magama, aga siiski pidi ta enne natuke kehakinnitust võtma, ema ei andnud talle muidu rahu. Vanamees hakkas kindlas usus tööle. Päike tõusis kõrgemale; värisevad kiired virvendasid augu kaldale pillutud kollakal liival. Augu põhjani, vanameheni, nad ei küündinud, liig viltu langesid nad alla. Pärast aga, päikese kõrgemal seisul, oli ilm juba pilves ja tibas jällegi vihma.

III

      Mõne nädala pärast oli kodukoha ja tema ümbruse elu Hansule juba õige tuttav. Ta leidis peaaegu kõik endised elanikud ikka veel siitsamast. Ainult mõned vanad hallpead olid sinna läinud, kust enam ükski tagasi ei tule ja kus nad oma siinsest vaevast ja viletsusest jäädavalt lootsid lahti saada. Ka olid mitmed neiud, keda Hans omal ajal tunnud ja kellega ta mõisapargis oli tantsinud, ära kadunud: mehed olid nad ära viinud – kusagile eemale. Hans käis nüüdki veel mõisapargis, kuid siin oli kõik nii igavaks muutunud. Tantsijate, lauljate ja mängijate sekka oli hulk noori inimesi siginenud, kes varemalt lastena puude alt teiste nalja pealt vaatasid. Hans nägi neid naeratavat ja naljatavat, aga teda jättis see külmaks.

      Hansul olid koju tulles teatud mõtted rinnas varjul. Mida enam ta aga siinset elu tundma õppis, seda enam tuli ta otsusele, et tal siin midagi teha pole. Kõik näis uinuvat … endist viisi uinuvat.

      Uinus uhke mõis, uinusid tema elanikud, uinus tume park, kuigi tantsupaarid tema varjul keerlesid ja lauluhääled rõkkasid, uinusid isegi nagu tantsijad, lauljad, naerjad. Tuksatust tundis Hans ainult siis, kui ta nägi, missuguse iseäralise heameelega püüti mõisasakstele seega rõõmu valmistada, et nende ees müts juba eemalt kaugelt peast ära võeti. Ainult mõningad noored olid teistsugusele otsusele jõudnud. Hans tundis seda tinast koormat, mis juba koduteel talle rinda oli asunud, ikka raskemaks minevat. Mõisateenijatest hoidis ta nähtava heameelega eemale. Pühapäiviti oli ta enamaste kodus või hulkus metsas ümber. Kõige tihedamine käis Metsanurga Kustas Liivamäel. Enamiste istus ta vaikides Hansu seltsis või küsis ühte ja teist linnaelu üle järele.

      “Tahad sa ka linna minna?” küsis Hans ükskord temalt.

      “Ei,” vastas Kustas lühidalt.

      “Mispärast?”

      “Mis ma seal tegema hakkan?”

      “Tööd.”

      “Aga kui tööd ei saa?”

      “Küllap saab, kui otsid.”

      “Aga miks sa siis koju tulid?”

      “Mina … Ma tahtsin … mul oli tarvis tulla.”

      Nüüd ei öelnud Kustas enam midagi. Ta silmitses ainult Hansu linnariideid ja arvas nende järele, et Hans mitte tööpuuduse pärast maale pole tulnud.

      Hans omalt poolt pidas aru, kas ta Kustasele asja seisukorra otsekoheselt ära peaks seletama või niisamuti jätma. Ta oleks tahtnud nii hea meelega rääkida, ta oleks tahtnud omale seltsimeest leida, kellega ta otsekoheselt mõtteid oleks võinud vahetada. Kas võis ta aga Kustast usaldada? Kui ta selle üle järele mõtles, sõnas viimane endisi juttu jatkates:

      “Mul on ju vanemad.”

      “Mis sellest?” vastas Hans. “Mul olid ju ka vanemad.”

      “Aga meil on ju väike ostetud koht ning vanemad on juba vanad.”

      “See koht ei toida ju teid, mõisametsas tööd tehes maksate koha võlgasid.”

      Mehed vaikisid jällegi.

      “Ma tahan hakata naist võtma,” ütles Kustas natukese aja pärast.

      “Mis sest on; seda võid ka linnas teha,” vastas Hans.

      “Linnas … Aga kui seal ei ole, keda võtta tahaksin?”

      “Kas sul siis siin on?”

      “On.”

      “Mina tunnen teda?”

      “Tunned.”

      “Ammugi juba?”

      “Ammugi.”

      “Noh, siis võta naine ja sõida ühes temaga linna.”

      “Mõni seda teab; ka siin võiks elada, kui …”

      “Mis kui?”

      “Kui naisemees oleksin.”

      “Mõni mõis nüüd! Tee pulmad ära ja asi tahe.”

      “Eks ta ole küll, aga siiski on nii veider sellega peale hakata.”

      “Veider … Kõik on veider.”

      “Sa võiksid mulle abiks olla, sa oled nii sõnakas ja julge.”

      “Isameheks tulla? Mis?”

      “Ei … muidu. Sa võiksid temaga rääkida … talle mõista anda.”

      “Et sa teda omale naiseks tahad?”

      “Nojah.”

      “Küll oled aga mees, kardad tüdrukule seda ütelda. On ta ehk sinust vanem?”

      “Ei, noorem.”

      “Ja sa kardad ikkagi. Mõtled, et kisub silmad lõhki?”

      “Mitte just seda …”

      “Üks ta puhas, ma võin sind aidata, kui see mul korda läheb,” ütles Hans, “kuid kõigepealt pean ma teadma, kes ta on.”

      Hans СКАЧАТЬ