Saladuslik tsaar IV: Kui rumalad surid. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sest ta ei suuda muidu seda kõike läbi mõelda ja enese jaoks selgeks analüüsida. Ta ajas end aeglaselt, sügavais mõtteis olles püsti ja hakkas minema lüüsiruumi poole. Tühjades koridorides nahistasid vaikselt hooldusbotid, see oli päevase kiire askeldamise kaja. Oli tunda kerge tolmu ja uute materjalide lõhna segu. Paljud seadmed olid veel laiali, paljud vajasid alles installeerimist, ruumid korrastamist. Iidne sidebaas kasvas ja uuenes iga päevaga, rekonstruktsiooni- ja uuendustööd käisid täie hooga. Sellest paigast siin pidi saama uus oluline Kultuuri eelpost Maa kaitses. Või tagasivõitmises?

      Jõudnud välislüüsi juurde, tõmbas Jomka sealtsamast kapist skafandri selga. Liigutused olid tal aeglased ja järelemõtlikud. Raske uks avanes ja sulgus, seejärel teine ja nüüd oligi ta lageda taeva all. Siinsamas kõrval oli välja kaevatud iidne pink. Jomka istus, toetas end seljatoele ja lasi pilgul ringi käia. Sidebaas asus siinse kõige kõrgema mäe sees. Mägi ise ja selle ümbrus oli tulnukloodusest raketimootoritega puhtaks põletatud, kuid laiguti juba taas värvilise alieenitaimestiku kihiga kattunud. Siinsamas lähedal kerkisid mutukatornid, suured, mustad, kõrged, kaetud õlise vedela kirmega. Miski tundus kõrgemal üleval, peaaegu nähtavuse piiril, ühe torni pinnal liikuvat. Jomka lasi skafandrikiivril suurendada. Üksik ekshumaan sibas mööda peaaegu püstloodseid seinu ühe kühmu juurest teise juurde, ajades seal mingeid oma putukaasju.

      Lüüsi uks avanes ja Sidebaasist väljus veel üks skafandris kuju. Kõnnaku ja pikkuse järgi tundis Jomka temas ära Aliena isegi enne, kui rinnas nimesilti nägi. Naine lehvitas ja tuli istus Jomka kõrvale.

      «Logi teatas, et sa olid välja tulnud?»

      Jomka noogutas. Luuretöös ei saa kunagi kindel olla, keda ja kui palju võib usaldada, oli kindral öelnud. Kui palju võis Jomka uue teadmise valguses usaldada Alienat?

      «Mis istud siin?»

      Kedagi ma ometi pean usaldama.

      «Sain kindralilt uut infot ja uusi korraldusi.»

      Aliena muutus kohe erksamaks.

      «Kas sind määrati Kali asemele? Said ülendust?»

      Jomka noogutas.

      «Palju õnne!» Aliena kallistas Jomkat. Mees naeratas, kuigi ta ei olnud kindel, et Kali surm mingi eriline õnn oli.

      «Aitäh.»

      «Ma pean Losi ära tooma, ja siis ka Kali jäänused.»

      Aliena ohkas.

      «See oli niigi teada, aga ära nimeta Kali surnukeha jäänusteks.»

      «Kuidas ma seda siis nimetan?»

      Aliena ohkas uuesti ja toetus vastu Jomkat.

      «Ma ei tea.»

      Jomka ei teadnud samuti. Ta oli saanud Kultuuri välisluurelt ülesande, millel ei olnud Kaliga erilist pistmist, kuid ei teadnud veel, kuidas seda kõige paremini täita. Tuli ühendust võtta Kultuuri siinse agendiga, kelle varjunimi oli Prunks. Ja siinse agendi all pidasid nad silmas, et Kultuuri välisluure heaks töötas üks ekshumaanidest! Ekshumaanidest! Raghavanka kurtis, et side temaga oli siiani olnud vaevaline ja harv. Jomka pidi selle vea parandama.

      «Lisaks sain ma veel ühe ülesande, mida ma ei saa ilma sinuta täita.»

      «Tõesti?»

      Aliena tundus meelitatud.

      «Vaata,» lausus Jomka. «See sinu suur avastus, et e-Eesti on ikka veel alles…»

      «Jah?»

      «Kultuur on Viru Katastroofikaitsekeskuses olevast e-Eesti Vabariigist teadnud aastasadu ja me oleme nendega juba ammu mitteametlikus sõjas.»

      «Mida?»

      Aliena nägu kiivriklaasi taga tundus kivistuvat. Jomka võttis tal käest.

      «Kindral Raghavanka just äsja teatas seda mulle.»

      «Mitteametlikus sõjas? Kuidas see võimalik on? Miks sellest avalikult ei teata?»

      Jomka pigistas Aliena kätt. Oma vaimusilmas nägi ta endiselt enda ees Maa missioonide juhtimiskeskuses istuvat kindral Raghavanka holokuju, tõsist, kindlailmelist, uuriva pilguga. «Me sõlmisime nendega kunagi koostöölepingu, kus Kultuur toimetab orbiidil, e-Eesti maa all ja Maa pinnal teeme koostööd. Kuid sel esimesel kontaktil Jaan Kallose poolt üles kihutatud revolutsioon1 lõi meie suhted sassi. Sellest ajast on kumbki pool suhelnud teisega minimaalselt, vaid läbi luurevõrgustike. Tehti mitmeid edutuid katseid suhete parandamiseks ja e-Eesti kapselduski maa alla. Sellest oli kahju, kuid pigem neile kui meile. Maapinnal oli nii palju tööd, et ajapikku me peaaegu unustasime nad. Eraalgatusel mingeid kokkupuuteid vahel oli, kuid nendel põgusatel andmetel maa-alused mandusid ja surid ajapikku peaaegu välja. Meil puudus nii soov kui ressurss nendega tegeleda ja keegi nende saatusele tähelepanu ei pööranud. Sadakond aastat tagasi kaotasime aga ootamatult ühe küberrünnaku tagajärjel Ippoliti satelliidikompleksi üle kontrolli. See oli e-Eesti, viimaks oli neil maa all kitsaks läinud ja ilmnes, et nad nii mandunud ei olnudki. Koostööst nad huvitatud ei olnud, küll aga kontrollist Ippoliti üle. Loomulikult ei saanud me seda lubada. Sellest ajast oleme nendega olnud üsna laisas kübersõjas satelliidisüsteemide pärast.»

      Jomka saatis oma jutuajamise faili kindral Raghavankaga Alienale edasi ja ootas, kuni naine selle läbi vaatas. Ta vaikis ja lasi Alienal kuuldut seedida.

      «Ja mis on minu ülesanne?»

      «Tegelikult seesama, mida sa teed. Lihtsalt nüüd on sul üks infoallikas juures. Võta ühendust agent Prunksiga ja pumpa temalt nii palju infot, kui saad. Sa võid vabalt jätkata ja kunagi ka avaldada oma uurimistöö. Üsna pea. Kultuur kavatseb sellele pikaleveninud Laisale sõjale lõpu teha.»

      Aliena seedis kuuldut. Lõpuks ta noogutas.

      «Kui nii, siis nii. Kuigi ma ei saa ikkagi aru, miks seda varjati.»

      «Et paanikat vältida.»

      «Mitusada aastat?»

      «E-Eesti on digitaalne riik. Kui oleks saadud teada, et me võitleme digitaalidega, oleks hirm digitaalse ründe ees võinud kogu meie infotehnoloogilise sektori halvata.»

      «Ja teadmatus oli parem?»

      «Jah, sest mingit ohtu ei olnud, nad ei üritanud kunagi Kuud rünnata, jagelemine käis ainult Ippoliti pärast.»

      «Nõmedus.»

      Jomka ei saanud täpselt aru, kas naine pidas nõmeduse all silmas Kultuuri vaikimist või e-Eesti rünnakuid. Tal oli ükskõik, ka tema meelest olid need mõlemad nõmedad.

      «Ma lähen teen Losi äratoomiseks mõned ettevalmistused,» lausus ta lõpuks ja hakkas tõusma. Aliena haaras tal käest.

      «Istume veel hetke.»

      Jomka vajus pingile tagasi. Nad silmitsesid endi ees laiuvat maastikku. Aliena kiiver kõikus vaevumärgatavalt vasakule ja paremale, ilmselt kuulas ta mingit muusikat ja elas sellele kaasa.

      «Mis sa arvad,» küsis naine hetke pärast, «kui me jääkski siia Sidebaasi elama?»

      «Me elamegi siin, kuni ülesande lõpuni.»

СКАЧАТЬ