Saladuslik tsaar IV: Kui rumalad surid. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

      «Takistada, mispärast?»

      «Sest nende arvates olen ma juhm ja kasutu ja tuleks kiiremas korras tapiga Kuule saata, et ma mingeid lollusi ei saaks teha!» nähvas Los ja tema häälest kostis kogu kogunenud kibedus.

      Tunne noogutas, ilmselt polnud see talle uudiseks. Kuid tema vastus üllatas Losi.

      «Minu toetusega võid sa alati arvestada.»

      Los tundis taas õrna torget. Kas Tunne oleks valmis sama agaralt Kultuuri vastu tegutsema, kui oleks vaja päästa tema – Losi – infomälestusi? Ta püüdis seda egoistlikku mõtet peletada, kuid see hoidis ta ajust kinni kui kuri viirus.

      «Olgu nii, hoian sind kursis edasiste asjadega. Praegu pean aga edasi liikuma.»

      Losi toon kõlas ta enesegi jaoks veidi tõredalt, kuid tal oli nii sant tunne hinges, et ta katkestas kontakti vastust ootamata. Samal hetkel läks päike taas pilve taha ja tume leinavari vallutas tammurite suitsuse tee. Üksik mutter kolises aurumasina sammude taktis Losi lähedal raudsel katusel ja estronaut tõukas seda vihaselt jalaga. Mutter kolksas vastu korstnat ja kadus selle põrkest üle ääre alla. Samal hetkel kostis teiselt poolt korstnat maoljalaste kisa. Mingid jõnglased olid siis järelikult taas katusele roninud või lihtsalt vargsi peidus püsinud.

      «Linn!» karjusid lapsed maskidest summutatud häältel. «Ees on linn!»

      Los ajas end jalule ja läks jõnglaste juurde. Seal, metallist varbadega vaaterõdul keksisid kaks marakratti üles alla ja sirutasid nahkkindais käsi ettepoole. Kaugusest metsa vahelt terendasid tõepoolest tuttavad viltused väravad ja kõverad, madalad müürid.

      «See on Mustvee linn,» lausus Los lastele. Ta kuulis oma selja tagant raudredelitelt kiired samme ja varsti olid Pörker ning Jürno Losi selja taga. Veel mõni hetk ja ilmus ka Õnnepäev. Lapsed kadusid aga redeleid pidi alla, võisteldes omavahel, kes uudise esimesena teisteni viib.

      «Tuu om Mustvee,» lausus Õnnepäev maoljatele. Jürno noogutas, aga Pörker ei teinud teist nägugi. Kogu tema olekust õhkus põlgust vaatepildi vastu. Los pidi tunnistama, et hiilgav ei olnud see tõepoolest. Majad tunglesid ruumi pärast üksteisel seljas nagu hirmunud kärsikud aedikus. Hirmunud olid ka linnavahid, kui nad jõllitasid läbi metsa murdvaid seninägematuid masinaid. Linnas taoti häirekelli ja varsti üürgasid ka suurelabalistelt hiiepuudelt energiat saavad Ippoliti kiriku hädapasunad.

      «Pelgavad,» muheles Õnnepäev. Pörker vaatas teda varjamatu sapisusega.

      «Kas hakkame seda ka ründama?»

      Vägilane naeris.

      «Ei, noid mie ep ründa. Vähemalt ku nad põle Lehari põgenenud tütrega mestis ja tunnistavad mind uma pialikuks.»

      «Noh, siis tähendab ründame,» urises Pörker, «kes sihukest tölli endale ikka pealikuks tahab.»

      Jürno vaatas ärevalt Õnnepäeva poole.

      «Ei ründa,» kinnitas vägilane rahulikult, asetades käed rinnale risti. «Ku Õie o siin käind ja rääkinud noile Tarbatu langemisest ja Lehari ja kogu tolle soekarja koolmisest, siss nad tiavad, et siinsel kärsikujunnihunnikul põle mingit jaksu meile vasta panna. Pialegi o Tarbatu rahvas meitega kaasas ja veenab noid omakorda, et mia o tõepoolest Õnnepäev, uma isa poig ja siinsete maade valitseja.»

      Los heitis pilgu selja taha. Seal kappasidki juba oma kuuejalgsetel ligi sepp Raudur ja teised tähtsamad Tarbatu ründurid, kes muidu sõitsid tammuriterea taga, nautides laia, sissesõtkutud maanteed, mis aurumasinatest maha jäi.

      «Sa, Jürno, mine ütli roolimeestele, et nood aaksid tammuri peris müüri manu, nii et saaksin nendega siitsamast rõdult kõnelda.»

      Jürno noogutas ja kadus jooksuga alla roolikambri poole. Tammurite kolonn aeglustas sammu, kui juhtmasin tuure maha võttis. Aeglaselt trampis raudhiiglane päris müüri juurde, jäädes vallikraavi veerele seisma. Masin kõrgus tublisti üle linnamüüri, nii et mustveelased, krampis käed relvade hoidmisest valged, pidid Õnnepäevaga alt üles rääkima.

      Kui mustveelased kuulsid, et neid külastab mitte mingi murdõkkide või lätakate armee, vaid Tarbatu seaduslik pealik, veeres üle terve linna kergenduslaine. Nende pealiku ja vanemate häältes helises küll endistviisi kõhklus, aga väravad tehti sellegipoolest lahti. Ja ega neil polnud ka muud valikut, tammurid oleksid nende müüridest vabalt läbi murdnud ja mustveelased oleksid saanud teha väga vähe nende takistamiseks. Tammurid ja tarbatlaste vägi jäid linna lähedale laagrisse, Õnnepäev aga võttis pealikud kokku ja suundus kohaliku pealiku kotta vastuvõtule.

      Mustvees oli Los käinud vaid mõned kiired korrad ja siis ka Kultuuri pakilisi ülesandeid täites läbisõiduna, vabalt ringi uidata ei olnud ta siin kunagi saanud. Nüüd viimaks lasi ta rahulikul professionaalsel pilgul üle majade, töökodade ja muude kaitserajatiste käia, ning pidi pettumusega tunnistama, et museoloogilist kraami oli asulas palju vähem kui Tarbatus. Isegi hiie juures asuv Ippoliti koda oli kaunistamata puithoone, mille hiislar piidles Ivani aralt linnavanema selja tagant ega tõtanud sugugi ametivenda tervitama. Ainukesed tehnilised seaded, mida Los märkas, olid kergelt krigisedes pöörlevad elektriuse ristid hiiepuudel. Oma kollektsioonile ei paistnud ta siit erilist lisa saavat. Sellest hoolimata filmis ta kõike, et seda oma kanalile üles panna. Iga infokild, mis maalaste elu valgustas, oli ju Kuul asuvatele entusiastidest uurijatele sama palju väärt kui Losile. Neil ju siia otsene ligipääs puudus. Kuna tal pärast Kali surma ei olnud enam jaksu ega tahtmist tegeleda salvestatu lõikamise ja kommentaaridega varustamisega, nagu ta varem teinud oli, siis striimis ta kõik otse üles. Ka selle, kuidas neid viidi pealiku kotta pika laua taha, kus algas suur sööming-jooming ning poliitilised seletamised, mis Losile erilist huvi ei pakkunud. Ta mõtted kippusid aina uuesti ja uuesti Kali surmale ja sellele, et tema teist poolt ei olnud enam.

      Lõpuks hakkasid ka mustveelased mõistma, et vägilasekasvu pealik ja tema kummalistes vammustes ja maskides sõdalased ei kavatse siiski neid rüüstata ega mõrvata, ja muutusid aegamööda lahkemaks.

      «Jah,» teatas Mustvee vanem Väetõiv Õnnepäeva küsimise peale. «Lehari tütar käis siit läbi neh ja kõneles, mes Tarbatus juhtus. Kutsus meid appi, a ma ütsi talle nõnna: ku Õnnepäev o tõeste tagasi, siis o ju õite imelik, et te teda linna ei last. Siis oles mia ka jõuga üle müüri trügind. Selle pääle vingutas ta mokki ja lasi Kiievi poole jalga.»

      Selle teate peale elavnes Pörker.

      «Kiievisse?» mõmises ta. «See on hea.»

      Väetõiv vaatas maa-alust imestades, kuid kui Õnnepäev talle selgitas, et nende lõplik siht on niikuinii Kiiev ja selle rüüstamine, ilmus nii mõnegi kohaliku palgele suisa naeratus. Ebasobiva asukoha tõttu olid nad sagedasti Kiievi vürstide malakat maitsta saanud ja neile andamit maksma pidanud, eks sellepärast oligi neil nõnda vähe vara.

      «Kiievisse tules mie ise koa kaasa,» teatas Väetõiv ja teised paremad mehed toetasid teda kõlavalt. Isegi hiislar soostus viimaks Losi juurde astuma ja mõned kombekohased tervitused pomisema. Iga kord, kui kiievlased olid Mustvee alistanud, olid nood siin oma papid ametisse pannud ja kohalikud hiislarid hukanud. Nood teenisid ju Ippoliti valesti ja kuigi ka Los kandis papirüüd, mis alguses tema suhtes umbusku tekitas, siis nüüd oli ta «õige» papp.

      3. PEATÜKK:

      Kus keegi saab valgustatuks ja on sellest segaduses

      Vaid mõned üksikud hologrammekraanid kumasid ümber leitnant СКАЧАТЬ