Maestro. Geir Tangen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kategoriseerituna kuude ritta seatud. Kuus nime. Kuus surmaotsust. Kuus osa.

      Kõik peab olema täpselt nii nagu kirjeldatud. See on võlupeegel. Üks samm kõrvale ja illusioon kaob. Üks ununenud pisiasi võib kõik teistpidi pöörata.

      Vaatan laelühtri hämarat valgust. Rita korteri nurgad on vajunud poolpimedusse. Minu elu võrdkuju. Ma olin toas, aga valgus ei jõudnudki minuni. Elu, millest oleks peaaegu saanud midagi suurt. Olen otsustanud nüüd varjust välja astuda. See mõte teeb mulle rõõmu. Et kõik näevad. Meistriteose lõpuleviimine, nagu mõne Mahleri sümfoonia viimane osa.

      Ma olen maestro. Vaatan oma käsi. Need ei värise.

      Rita „Confutatis maledictis” on alanud, ilma et ta seda ise teaks. Mulle teeb nalja, et ta lösutab minust viiekümne sentimeetri kaugusel, õnnis naeratus näol. Tal ei ole aimugi, et liivakellast hakkab liiv otsa saama.

      Põgusa ilustamata sisekaemuse valguses näen ennast sellisena, nagu ma tegelikult olen. Hädavaresena. Ma pean sellesse uskuma. Mina olengi meistriteos. Juhuse läbi. Ma sain ilmutuse. Võimaluse komponeerida omaenda reekviem.

      Vajutan minu kõrval magava patuse silmalaud õrnalt kinni ja niisutan marlit läbipaistva vedelikuga laual seisvast pudelist. Katan lapiga tema nina ja suu. Ta haliseb ja ärkab äärepealt üles. Loendan sekundeid ja tasapisi ta uinub. Kogu valu kaob. Ma olen puhas.

      Valu on kehast lahkuv nõrkus, mõtlen ma rahulolevalt ning sulgen oma kunagise elu viimase ukse.

      Fjellvegen, Haugesund

      Teisipäeva hommik, 14. oktoober 2014

      Karmsundet’-äärse linna kohal pikutas udu. Sügisene õhk. Mereudu. Külm ja niiske vaip, mis aegamööda inimesest elujõu välja imeb. Kui kell 8.20 Oslost väljunud lennuk kõrgete kortermajade kohal pilvekihist välja jõudis, nägid reisijad hädavaevu ülemisi korruseid ning all midagi siniselt ja punaselt vilkuvat.

      „Ütle, Lotte, miks on vaja iga kord mitu politseinikku välja saata, kui mõni depressiivne tola oma probleemide eest pagemiseks otsema tee valib?”

      Haugesundi politseijaoskonna komissar Lotte Skeisvoll heitis enda kõrval autos istuvale verivärskele politseiinspektorile juhmi pilgu. Nad hakkasid Smedasundet’ ääres asuva politseimaja juurest välja sõitma. Üks patrull oli Fjellvegeni kortermajade juurde abiväge kutsunud.

      Christian Hauge klammerdus rooli külge. Viis, kuidas see poiss sõitis, ei vastanud tema suhtumisele ülesandesse. Valju sireeni ja plinkivate vilkuritega üle Haugesunds Avisi maja juures asuva ringristmiku. Kui nad sellest üle said, seisis üks väike must e-Golf ehmunult poolest saadik kesksaarel. Lotte peitis muige.

      Väljakutse oli tehtud kahtlase surmajuhtumi tõttu. Kuigi see ei olnudki vist eriti kahtlane. Üks naine oli ilmselt korteri rõdult alla hüpanud ja lõpetanud oma elu maja ja muruplatsi vahelisel asfaldiribal, aga kõiki surmajuhtumeid nimetati kahtlasteks surmadeks, enne kui oli võimalik otsustada, kas tegu oli loomuliku surma või enesetapuga.

      Poisi sõidustiil muutus pisut rahulikumaks, kui nad Spannavegenist mööda said ja hõredama liiklusega teelõigule jõudsid. Lotte kallutas pea viltu ja nihutas ärritatult armatuurlaual vutlaris olevat politseiraadiot. See ei olnud automakiga ühel joonel ja niisugused detailid käisid talle närvidele.

      „Kas ühest patrullist siis tõesti ei piisa?”

      Juht vaatas küsivalt Lotte poole ning pööras siis pilgu uuesti teele.

      „Aga kui selgub, et ohver ei teinud seda ise?”

      „No siis võib patrull ju jaoskonda helistada ja ülejäänud meeskonna kohale kutsuda. Niimoodi hoiaksime hulga raha kokku.”

      „Just,” kostis Lotte.

      See napp sõna nõretas sarkasmist. Lotte kordas tööjuhised mõttes veel korra üle. Tuletas endale kähku meelde kõik, mida tuleb teha, kui ta jõuab nende hallikasvalgete kolosside juurde, mis olid valvanud Heeringalinna 1969. aastast saadik, kui nad pidulikult avati. Mälestusmärk ajajärgule, mil kõik endast lugupidavad linnad ehitasid kortermaju.

      Kolmkümmend kaks aastat polnud komissari ja politseiuurija puhul mingi vanus. Lotte oli läbinud kõik vajalikud koolitused. Siiski tundus, et ta oli pidanud terve igaviku ootama, enne kui talle võimalus avanes.

      Politseiinspektor peatas auto kortermajade ees parklas. Neile oli öeldud, et naine lebab põhjapoolse maja ees. Autoust avades kuulis Lotte kogunenud rahvasumma hääli. Ta lootis vaikselt, et esimene patrull on taibanud surnu ümbruse piirdelindiga eraldada, ja rajas oma lootuse oletusele, et nad on pisut professionaalsemad kui too politseinik, kellega tema paarisrakendis oli. Kergendus oli suur, kui ta nägi nurga tagant välja astumas jaoskonna vanimat meest. Lars Stople oli eluaeg politseis töötanud ja oleks kahtlemata ametiredelil kõrgemale tõusnud, kui tal endal oleks selle vastu mingitki huvi olnud. Arukas, rahulik ja tasakaalukas mees, kes ei käitunud kunagi provotseerivalt. Tema põhivaldkond oli ennetustöö linna laste ja noortega, aga omal soovil käis ta endiselt ka patrullis. Ta silus käega oma halle juukseid ja pöördus Lotte poole.

      „Tere, Lotte. Me tõmbasime lindi ümber ja hakkasime tunnistajatega rääkima, seal nurgas.”

      Lars Stople osutas peaga garaaži ja valgeks värvitud alajaama kõrval asuva väikese astangu poole. Kokku kogunenud käputäis inimesi ajas kaelu õieli nagu uudishimulike kaelkirjakute kari uudistavate turistide ees.

      „Suurem osa tuli alles siis, kui jutt liikvele läks, aga paari inimesega peame natuke pikemalt rääkima,” ütles ta.

      Lotte nägi, et Stople paarimees Knut Veldetun ajas mõnega juttu.

      „Kriminalistid?”

      Lotte vaatas Larsile küsivalt otsa.

      „Ma ei tea. Küllap tulevad. Igatahes tellisin ma nad kohale. Peale minu ja kahe kiirabitöötaja, kes teda vaatasid, ei ole vist keegi lindi sees käinud.”

      „Kas me teame, kes ta on?”

      Lars Stople vaatas oma märkmeid, vangutas kergelt pead ja köhatas.

      „Pole kindel. Ühe majaelaniku arvates on see naine korterist 7B, ja sel juhul on tegu 57-aastase naisega, kelle nimi on Rita Lothe, aga seda me pole veel kontrollinud. Me mõtlesime, et kõige tähtsam on rahvast temast eemal hoida.”

      „Hästi. Tubli töö, Lars. Vii meid sinna.”

      Stople juhatas ta politseilindi alt läbi ja ümber nurga maja ette.

      „Naise leidis ühe esimese korruse korteri elanik, kui ta läks rõdule suitsu tegema,” rääkis Stople. „Sellest on natuke üle poole tunni möödas. Mina ja Knut jõudsime kümne minutiga kohale.”

      Lotte vaatas oma mobiili ja nentis, et Stople info peab paika. Häirekeskus oli kõne vastu võtnud kell 8.05. Nüüd hakkas kell saama 8.45.

      See, et naist ei leitud varem, polnud sugugi imelik. Sügispimeduse ja hommikuudu kombinatsioon varjab peaaegu kõike. Lotte võttis vormijaki taskust punase märkmiku. Korraliku käekirjaga märkis ta kellaajad ja sündmused selleks ettenähtud rubriikidesse ning pööras siis märkmiku ümber ja hakkas kirjutama ekspertidele mõeldud küsimusi tabelisse, mille ta oli viimasele lehele teinud. Faktid esimesel lehel. Lahtised otsad viimasel. Nii need asjad käisid. Paberile ilmus üksainus küsimus.

      Surmaaeg?

СКАЧАТЬ