Maestro. Geir Tangen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mille ta oli ostnud Fretexist2 viiekümne krooni eest ja mis oli teda viimased kolm aastat teeninud. Mantlihõlmade lehvides läks ta mööda koridori lifti poole. Üks ajutine reporter tervitas teda käeviipega, kui ta uksepoolsetest töökohtadest möödus. Viljar ei pidanud seda kollanokka pilgu vääriliseks. Ajutised asendajad olid toimetuse hierarhias endiselt temast allpool. Õige pisut allpool.

      Meediamaja ees parklas seisis üks kolleeg ja suitsetas. Viljar läks teisele poole ja pani sigareti põlema. Poliitiliselt korrektsest põhust pidas ta veel hullemaks ainult üht asja – töökaaslaste seltskondlikku loba. Viljarile piisas täiesti iseenda seltskonnast.

      Hetke jooksul tundis ta süümepiina, sest talle turgatas pähe, et ta oli unustanud kontrollida, kas Alexander jõudis kooli. Viljar meenutas Alexanderi eelmist külaskäiku. Tema ei aimanud midagi halba, aga Alexander oli mitu päeva koolist poppi teinud. Vastutus ATH-diagnoosiga teismelise eest, kes aeg-ajalt tema juures elas, käis Viljarile üle jõu.

      Mida ma küll valesti teen? Me olime ju teineteise jaoks alati olemas ja meile meeldis väga koos olla. Nüüd on sellest, mis oli, järel ainult tühi sõnatu kest. Mis pagan õieti juhtus?

      Eks – või „nõid”, nagu Viljar eelistas teda nimetada – oli nõudnud, et Viljar kannaks oma osa vastutusest esimesest päevast peale. Varem sai ta poja pühapäeva õhtupoolikul üle anda, aga nüüd, kus Alexander oli kuusteist täis, ilmus ta välja, millal ise heaks arvas. Poisi ema oli öelnud, et see on loomulik areng, ja Viljar ei hakanud vastu vaidlema, kuigi see tegi tema elu veelgi keerulisemaks.

      Sigaret sooritas oma viimse ohke ja langes maha ning selle omanik kõndis aeglaselt minema, olles sellest vaesekesest viimasegi elujõu välja imenud. Koridorides hõljus tema järel värske tubakasuitsu kirbe lõhn. Paar mittesuitsetajat kirtsutasid demonstratiivselt nina, kui ta mööda läks. Viljarile ei läinud see põrmugi korda. Kõige hullema suitsuhaisu leevendamiseks uut nikotiininätsu suhu pistes nägi ta, et Øveraas passib järjekordselt tema latri juures.

      „Kui ma need kuramuse pausid, mida sa endale iga päev lubad, su palgast maha tõmbaksin, oleks sul närune kuupalk, Gudmundsson.”

      Toimetaja seisis, käed kindlalt küljepeki vahele toetatud.

      „Kui sa võrdleksid minu kirjutatud sõnade arvu teiste reporterite toodanguga, siis saaksid aru, et mul tuleks palka tõsta. Igal asjal on alati kaks otsa, Øveraas. Inimene, kes ennast toimetajaks nimetab, peaks seda ju teadma.”

      Korpulentse peatoimetaja ülakorrus värvus taas märgatavalt punasemaks.

      „Kurat võtaks, küsimus ei ole ju lugude pikkuses, Gudmundsson.”

      „Jajah, nagu öeldud … sina peaksid ju teadma.”

      Viljar irvitas ja trügis mööda toimetajast, kes näis nüüd olevat enesevalitsust kaotamas. Õnneks oli ta kaotanud ka kõnevõime. Øveraas keeras kanna peal ringi, virutas põrandal seisvale lillepotile jalaga ja lahkus konfliktipiirkonnast enne avaliku tulevahetuse puhkemist.

      Kui Viljaril oleks olnud kabinetiuks, oleks ta selle pauguga kinni virutanud. Selle asemel pani ta kõrvaklapid pähe. Ta vaatas masendunult aknatagust lõpmatust. Tundide kaupa võis ta istuda ja vahtida mööda ruutu alla nõrguvaid piisku. Nired moodustasid udusele klaasile kõverad trellid. Teisel pool Karmsundsgatat Seven Eleveni poe juures tõmbusid inimesed vihmast raske taeva all kössi ja jooksid ootavate autode poole.

      Ta võttis sahtlist vana T-särgi ja kuivatas juukseid, et klaviatuurile ei tilguks vett. Seejärel viskas ta T-särgi laua alla. Ta värskendas postkasti ja nägi silmanurgast, et kast oli uusi kirju täis. Ta hakkas kustutama. Enamjaolt olid need mittemidagiütlevad infokirjad juhtkonnalt ja reklaam.

      Viljar pidi keskenduma, et ta olulisi kirju ära ei kustutaks. Viimaks jäi järele kolm meili. Arstiaeg Helse Fonnalt. Pakkumine toimetuse spordikihlvedude rühmalt ja kiri ühelt mehelt, kelle nimi ei tulnud talle tuttav ette. Arvatavasti mõni lugeja, kes tahtis märku anda, et mõnes tema artiklis on midagi ära unustatud või maha vaikitud. Ta ohkas. See oli tema ameti juures kõige hullem. Pidevad märkused lugejatelt, kellel ei paistnud olevat midagi targemat teha kui kaebekirju kirjutada. Sageli olid need lugejad ühed ja samad. Ta avas meili.

      Mõne sekundi pärast tundis Viljar rinnus valu. Tundis, et hingamine muutus raskeks. Ruum lõi kõikuma. Ta ahmis õhku, kui valukiired näkku kandusid. Tõusis toolilt ja hakkas suures ruumis pealtnäha sihitult ringi uitama. Hingas sügavalt sisse ja välja, nagu psühholoog oli õpetanud. Püüdis mõelda millelegi muule. Hetkel oli see raske. Viljar noogutas vaevaliselt ühele töökaaslasele, vallandas kujuteldava lipsu ning pöördus oma laua ja arvuti juurde tagasi. Ta jõllitas teksti. Tähed valgusid laiali, kui soolane higinire silma sattus. Ta pühkis selle ära ja luges e-kirja veel kord.

      Saaja: Viljar Ravn Gudmundsson

      Ma kirjutan Sinule, sest tean, et Sa oled õiglane mees. Mees, kes mõistab selle hukka, mida ma kavatsen teha, aga samas on võimeline mõistma minu nördimust ja frustratsiooni selle üle, et õigusriik ei toimi enam.

      Meil on seadused, mis peavad kaitsma meid omakohtu eest, ja ma ei ütle ainsatki halba sõna nende kohta, kes tunnistavad oma süüd ja kannavad oma õiglase karistuse ära. Mina võtan luubi alla need teised. Need, kes hiilivad isegi kohtumõistmise tunnil karistusest kõrvale ja pääsevad terve nahaga. Nad on ühiskonna hüäänid. Arad, ahned ja puiklevad. Nemad on selle karistuse ära teeninud, mille ma neile määran. Ka mina saan oma tegude eest karistada. Ma võtan oma nuhtluse püstipäi vastu, kui see aeg kätte jõuab. Enne aga surevad inimesed minu käe läbi. Süüdlased, kes igaüks omal moel õiglasest karistusest pääsesid.

      Tänapäeva ühiskonnas mõtleb üha vähem inimesi kellegi teise peale. Solidaarsus on surnud. Talguvaim on kadunud. Lojaalsus tööandja vastu on võõras sõna. Inimesed varastavad oma toitja tagant.

      Üks nendest ahnitsejatest on naine. Ta on süüdi mõistetud vara omastamises suures ulatuses ja tööandja petmises. Ta on varem karistamata, aga see ei ole pehmendav asjaolu. Karistus viiakse täide homme, teisipäeval, 14. oktoobril.

      13.10.14

      Stein Åmli

      UL7-1

      Viljar toppis ülahuule alla uue portsu tubakat. Tundis sõrmedes ja varvastes surinat. Ta hingas veel korra sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Ajukoorele laskus tuttav pimedus nagu kaas. Kas ta peab ka selle suhtes mingi seisukoha võtma? Kiri vahtis ekraanilt vastu. Viljarist õhkus vastumeelsust. Hetke kaalus ta, kas kustutada kogu see jama ära. Kasutada seda kaitsemehhanismi, mida ta kõige paremini tunneb. Psühholoog nimetas seda vältimissündroomiks. „Enamik probleeme, mille pärast me muretseme, ei anna muretsemiseks põhjust,” oli ta üritanud Viljarit veenda. Viljar oli üsna kindel, et käesolev kiri sellesse kategooriasse ei kuulu. Üksainus hiireklõps, ja probleemi ei ole enam. Ei. Nii need asjad ju ei käi.

      Südamepõhjas ei uskunud ta, et tegu on tõelise ähvarduskirjaga. Keegi ei kirjuta midagi niisugust. Siiski oli selles meilis midagi, mis talle hirmu nahka ajas. Ta kuivatas higiseid käsi pükste külge. See kiri oli justkui mõnest kehvast kriminaalromaanist välja lõigatud. Klassikaline „kohtunik”, kes mõistab omakohut ja õigustab oma tegusid ajakirjaniku ees. Kulunud klišee, mis sunniks iga kirjastuse konsultanti käsikirja tagasi lükkama, enne kui esimene peatükk on lõpuni loetud.

      „Kohtuotsus” näis olevat viie minutiga valmis visatud, ilma erilise sisseelamiseta. Võib-olla sellepärast tõusidki tal turjakarvad turri? Polnud oluline, et see kohtudokumendi moodi välja näeks. Tundus, nagu oleks see meil kirjutatud СКАЧАТЬ