Kitsas tee sisemaale. Richard Flanagan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Darky Gardiner, tõmbas kotist oma jalgade ees pudeli konjakit ja kallas igamehe kohvi sisse klõmaka, ja vead tulemuse peale kihla, aga asi on sedasi, et kui kolm korda järjest on kaks kulli tulnud, siis statistiliselt on sama tõenäoline, et tuleb jälle kaks kulli. Nii et vead jälle kihla kahe kulli peale. Iga vise on alati esimene vise. Kas pole vahva mõte?

      Hetk hiljem leidis sõda nad viimaks üles. Dorrigo Evans seisis tugitooli kõrval ja valas kohvi, ja Vähk oli äsja tulnud väliköögist termoskastiga, milles oli nende hommikusöök, kui nad kuulsid lähenevat seitsmekümne viiest mürsku. Darky Gardiner hüppas toolist püsti, krabas Dorrigo Evansil käest ja tõmbas ta pikali maha. Plahvatus uhtus neist üle nagu kosmiline laine.

      Kui Dorrigo silmad avas ja ringi vaatas, oli väikeste hõbedaste kalakestega sinine tugitool kadunud. Keset tolmupilve tõusis püsti üks araabia poiss. Nad karjusid talle, et ta pikali viskaks, ja kui ta välja ei teinud, tõusis Vähk kükakile, et talle käega märku anda, ja kui sellest ei olnud tolku, jooksis ta poisi juurde. Samal hetkel tuli järgmine mürsk. Plahvatus heitis araabia poisi nende peale, kõri šrapnelliga läbi lõigatud. Ta oli surnud enne, kui keegi tema juurde jõudis.

      Dorrigo Evans pöördus Darky Gardineri poole, kes hoidis ikka veel tema ümbert kinni. Nende kõrval toppis Jänku Hendricks suhu tagasi kahte tolmust hammast. Vähk Burrowsist ei olnud midagi järele jäänud.

      Ma kannan oma kihlvedude eest hoolt, ütles Must Prints.

      Dorrigo hakkas vastama, kui vaenlase lennuk tuli uuel madallennul nende tiivale. Kui lennuk nende kohale kerkis, muutus see järsku mustaks suitsupilveks. Sellest kukkuv täpp kasvas langevarjuks ja sai selgeks, et piloot oli pakku pääsenud. Kui tuul lendurit nende poole kandis, haaras Kikas MacNeice ühe küproslaste .303-se ja sihtis. Dorrigo Evans tõukas püssitoru kõrvale ja ütles talle, et ta ei oleks nii kuradi loll. Ja Vähk? karjus Kikas MacNeice, huuled kivipurused, silmad metsikud valged kerad. Kas see oli kuradi loll? Ja see laps? Oli või?

      Tal oli nägu, mis näis kena, aga nagu Jack Rainbow oli osutanud, nägi lähedalt välja, nagu oleks see tehtud varuosadest. Temaga kaasas käiv saamatu sõduri reputatsioon oli selline, et kui ta .303-se uuesti õlale tõstis, sihtis ja lasi, olid kõik hämmastunud, et ta märki tabas. Langevarjur tõmbles, otsekui oleks ta sattunud äkilisse tugevasse tuulehoogu, ja vajus siis kokku.

      Hiljem samal päeval, kui nad viimaks sõid juba külma putru termoskastist, mida Vähk Burrows oli kandnud, ei istunud Kikas MacNeice’i kõrvale keegi.

      14

      Ja nii see käis – naljad, jutud, vaesed tosud, kes kunagi tagasi ei jõudnud, rekvireeritud Tripoli palee, millest tehti Austraalia sõjaväe lõbustusasutus, kaks kulli ja kroon ja ankur, õlu ja semud, tütarlapsed kõrvaltoast, kes ringi tulid, et oma õnn kahte kulli mängides proovile panna, jalka süüria poiste vastu mägikülades. Ning Jaaval, pärast allaandmist, nägid nad mõnikord metsa küttepuid otsima minnes teelehti korjavaid märgades sarongides naisi – kui ilusad nad olid, kui nad kuivadesse sarongidesse ümber riietusid ja üksteisel päid otsisid; Kristus, ütles Gallipoli von Kessler möödudes, et nendest tuleb mööda minna, vaat seda ma kutsungi karistuseks.

      Aga nende karistus seisis alles ees. Kuue kuu pärast olid nad teel uude laagrisse Siiamis: nad viidi veoautodega rannikule; tuhat vangi, kolm päeva sardiinidena pütis õlises roostes laevalogus teel Singapuri, seejärel marss Changi vanglasse. See oli meeldiv paik – valged kahekorruselised barakid, kenad ja hoolitsetud valgusküllased muruplatsid, korralikult riides Austraalia sõdurid, terved ja tugevad, uhkete jalutuskeppide ja punaste sokitrippidega ohvitserid, ilus vaade üle Johori väina ja juurviljaaiad. Dorrigo mehed, luidrad, seljas segadik Austraalia ja Hollandi vormidest ning paljud paljajalu, paistsid silma. Jaava kõnts, nõnda ristis neid brigadir Sõrgkangi-Callaghan, Changi sõjavangide ülem, kuid Dorrigo Evansi palvetest hoolimata keeldus Callaghan neile andmast riideid, saapaid ja toitu. Selle asemel üritas ta Dorrigo Evansit nende ülema kohalt kangutada tema allumatu käitumise tõttu, sest ta nõudis Callaghanilt ladude avamist, kuid see tal ei õnnestunud.

      Väike Wat Cooney tuli Chum Fahey juurde põgenemisplaaniga. Tuleb sokutada end Singapuri sadamatööliste meeskonda ja seal lasta end naelutada kastidesse või millegi muu sisse ja laevale laadida ja sel moel tagasi Sydneysse pääseda.

      See on hea plaan, Wat, ütles Chum Fahey. Ainult et see ei ole.

      Nad mängisid jalkat Changi laagri parimate vastu ja kaotasid kaheksa väravaga, kuid mitte enne, kui kuulsid Lambapea Mortoni pöördumist kolmveerandaja lõpus, mis algas sõnadega, mis said neile surematuteks: Mul on teile meestele ainult üks asi öelda, ja esimene neist on …

      Kaks nädalat hiljem lahkus Jaava kõnts samades räbalates, milles nad olid tulnud, kasti pakkimata Wat Cooney teiste seas. Nüüd juba ametlikult Evans’ J Force’i nime all viidi nad raudteejaama ja pakiti väikestesse kinnistesse plekk-kastvagunitesse, mida kasutati riisiveoks; igas vagunis kakskümmend seitse meest, kel polnud isegi istumise ruumi. Nad reisisid troopilises kuumuses läbi kautšukipuu- ja džunglitunnelite, mis irvakil lükandukse vahelt läbi higiste labidameeste salkade vilksatasid, peade kohal lõputu sagris rohelus ja neist kaugenemas sarongides kirevate peakatetega malaid, indialased, hiina kulinaised, kes töötasid riisipõldudel, kui nemad poolhämarates tulikuumades ahjudes mööda sõitsid. Nagu noored mehed ikka, olid nad endalegi tundmatud. Neis oli paljut, millega nad alles kohtuma läksid.

      Kui nende higimärjad käed ja jalad vaguni kõikudes üksteise vastas libisesid, kulges raudtee nende all üha edasi. Kolmanda päeva lõpu poole hakkas mööda vilksatama riisipõlde ja suhkrupalmide salku ja tumedaid ja rinnakaid Tai naisi, kel ronkmustad juuksed ja armas naeratus. Nad pidid kordamööda istuma ja nad magasid, jalad üle järgmise mehe, vänges haisus, mida levitasid liisunud okse, kolkunud higiga kaetud kehad, sitt ja kusi, ise nõgised ja sügis südames, tuhat miili, viis päeva, toiduta, kuus peatust ja kolm surnud meest.

      Viieteistkümnendal pärastlõunal aeti nad rongist välja Ban Pongis, Bangkokist neljakümne miili kaugusel. Nad pandi kõrge põhjaga veoautodesse, igasse kasti topitud kolmkümmend meest nagu kariloomad, ja nad rippusid, sõites mööda džungliteed, mida kattis kuuetolline peene tolmu kiht, üksteise küljes nagu ahvid. Nende kohal lehvitas tiibu eresinine liblikas. Üks Lääne-Austraalia sõjavang lõi liblika maha, kui see talle õlale laskus.

      Saabus videvik, kuid tee läks aina edasi ja hilja õhtul jõudsid nad kõntsakorra ja tolmukoorikuga kaetuna Tarsausse. Nad magasid paljal maapinnal ja koidikul olid veel tund aega veoautodes, suundudes mägedesse mööda teed, mis polnud palju etem härjarajast. Raja lõpus tulid nad autodelt maha, marssisid hilise pärastlõunani ja peatusid viimaks ühe jõe ääres väikesel raiesmikul.

      Sellesse õnnistatud jõkke hüppasid nad ujuma. Viis päeva plekk-kastides, kaks päeva veoautodes – kui kaunis võib veel olla vesi? Pühitsus ihule, õnnistus looritagusest maailmast – puhtakspestud ihu, kaalutus, püdel kiirevoolulise rahu universum. Nad magasid oma kaltsudes nagu notid, kuni ahvide hõiked neid koidu ajal üles ajasid.

      Valvurid lasid neil kolm ja pool miili läbi džungli marssida. Üks Jaapani ohvitser ronis kännu otsa ja pöördus nende poole.

      Tänan teid, ütles ta, et tulite pika tee, et aidata keisril raudteed ehitada. Vang olla suur häbi. Suur! Võita au tagasi keisrile raudteed ehitades. Suur au. Suur!

      Ta osutas maamõõduvaiade reale, mis tulevast raudteetrassi märkis. Vaiad kadusid kiiresti džunglisse.

      Nad langetasid oma esimese raudteelõigu jaoks tiikpuumetsa, ja alles siis, kui nad kolm päeva hiljem oma ülesandega valmis said, öeldi neile, et nüüd peavad nad mõni miil eemal oma laagri püsti panema. Suured, kaheksakümmend jalga kõrged bambussalud, suured rõhtsate okstega kapokipuud, hibiskid СКАЧАТЬ